Neli on rohkem kui ainult neli. Krista Frech

minul puudus tuttav kodu-Berliini-moekunstnik, kõndisin ma tavakodanikuna lühikestes pükstes ja valges pluusis nende kahe äärmuse vahel.

      Karin püüdis mõlemast soost kodanike tunnustavaid pilke. Mina tekitasin vist oma lühikeste pükste tõttu meessoo hulgas elevust ning Burgit vaatasid alternatiivsed tüübid ilmel, mille järgi ei osanud nad seisukohta võtta – kas nad peaksid selles kummalises riietuses naist omasuguseks pidama?

      Peale neljatunnist šopingutuuri maandusime ühte Milaano kohvikusse. Sirutasime jalad kingade seest välja ja jäime mõnuga toolidele lösutama. Kange espressoga turgutasime väsinud keha ja vaimu. Sinna juurde veel võrratult maitsev ciabattaleib tomati-mozzarellaga ning olimegi mööda poode ringituulutamisest kosunud.

      Oma ostude peale mõeldes, nentisin ohates, et ma ei suutnud vanast harjumusest loobuda ning ostsin kogu garderoobi kokku ideaalkaalu silmas pidades. Mõistliku inimesena pidanuksin ma paarikilost laienemist küll silmas pidama Ju ma vist vajan väljakutseid, olgu see siis masohhistlik võitlus kilodega.

      Oleksin ma vähem ambitsioonikas oma välimuse suhtes ostaksin, nagu Burgigi, vastavalt kehakaalu kõikumistele kaasaminevaid, kummiga pükse, millesse iga ilmaga sisse võib hüpata. Seetõttu ei põdenudki Burgi kilode juurde tulemist, sest tema riided läksid talle alati lahedalt selga. Teinekord püksid jäid suureneva keskkoha tõttu kukekateks. Õnneks tänapäeva mood soosib ju kõiki püksipikkusi.

      „Karin Ortis,“ ütles Karin asjalikul häälel.

      Nimelt helises Karini telefon, mis ajas meie meeled ärkvele.

      „Ah sina, kallis!“

      Kuulsime paratamatult pealt Karini ühepoolset dialoogi meie jaoks veel tundmatu isikuga.

      „Ah soo. Ma arvan küll, et meil pole midagi selle vastu. Miks mitte.“

      Huvitav, mille vastu meil midagi pole?

      Kuna telefonikõne puudutas vist ka meid, vaatasime mõlemad Burgiga Karinile küsivalt otsa.

      „Ok, homseni siis… – mina sind ka,“ lõpetas Karin helistamise.

      „See oli Renee. Nad tulevad homme Kardase järve äärest tagasiteel meie juurest läbi,” seletas Karin ükskõikselt, käsi laiutades, “Nagu te arvata võite, ei saanud ma äraöelda.”

      Teades, et Burgi just sõbralikult Reneesse ja tema seltskonda ei suhtu, pidades neid snoobideks, vastasin ise Karinile julgustavalt:

      “Siis ongi pisut vaheldust.”

      “Kauaks nad jäävad?” sekkus Burgi vestlusesse.

      „Nad tulevad homme lõunaajal ja sõidavad järgmisel päeval edasi.“

      „Meil pole küll nende jaoks ruumi,“ ei jätnud Burgi vastumeelsust välja näitamata.

      „See on siiski minu otsustada, kas meil kellegi jaoks ruumi on või ei ole,“ pidin Burgi peremehetsemise lõpetama.

      „Nii palju nad meile tüli ei tee. Nad ööbivad hotellis,“ lausus Karin, Burgile pilku kinkimata.

      „Siis on asi lahendatud. Mitmekesi nad tulevad?“

      „Nad on seekord ainult Tomiga kahekesi.”

      Tom oli üks Renee sõpradest, kes töötas samas firmas, kus Renee ja Karingi. Tom nägi välja nagu tõeline sunnyboy – parajate proportsioonidega musklid, kergelt pruunistunud nahavärv ja lahe iseloom. Tema väljanägemise tõttu arutlesime meie tutvuse alguses ta seksuaalse orientatsiooni üle, aga ta osutus hoopis vägagi aktiivseks naissooga läbikäijaks. Mis oli ka mõistetav, kuna nii suure menu juures vastassoo hulgas, on kiusatus kindlasti suur. Oli aeg, kus Karin Reneega meid paari panna püüdsid. Olin isegi meelitatud ja Tomist kergelt sissevõetud. Kuid märkasin õigepea, et mulle ei istu mehe pidev kummardamine ja imetlemine ning tema jagamine mõningate teiste naisolevustega. Andsin endale aru, et võitlus selle isase nimel kujuneb nähtavasti tõeliselt kurnavaks ja taandusin väärikalt. Ju oli see esimene ja viimane korv Tomi elus. Igal juhul olid meie suhted sealt peale reserveeritud. Ausalt öeldes ei tahtnud ma uskuda, et Tom vabatahtlikult terve päeva seltskonnas viibib, kus pole ühtegi tema silmis kuuma naist orbiidil.

      “On neil midagi konkreetset plaanis?” küsisin rohkem viisakusest.

      “Algatuseks oleme me kõik lõunasöögile palutud. Edasise tegevuse otsustame juba koos,” valgustas Karin ilma erilise vaimustuseta meid ootavat programmi.

      Väljavaade tasuta lõunasöögile tundus vist Burgile motiveeriv asjaolu, sest rohkem ta negatiivset seisukohta välja ei näidanud.

      Tagasiteel kuulsime Burgi iga aastast kirumist teemal, et miks me ei võiks mõistlike inimestena internetist hilbud tellida, vaid peame selleks pool ilma läbi tuiama? Tavaliselt kaotas Karin sellistel puhkudel kannatuse ja ladus Burgile arvamuse välja. Täiesti ebareeglipäraselt, ei suutnud mina seekord, kas kuuma või väsimuse tõttu, Burgi vingumist väljakannatada ja ütlesin talle:

      „Burgi, pea suu. Keegi ei käskinud sul kaasa tulla.“

      Üllataval kombel ei lausunud Burgi selle peale midagi ning vaikis ülejäänud tee. Karin ei suutnud jälle kahjurõõmsat muiet maha suruda.

      Sellistel puhkudel, kus Burgi järjekordselt egoismi, sallimatust või omakasupüüdlikkust ülesnäitas, küsisin endalt – mille pärast ma selle naisisikuga üldse tegemist teen? Seejärel meenusid mulle tavaliselt arvukad ilusad hetked. Sündmused, mille kestel koos nii mõndagi on läbielatud, kuidas Burgi stoilise rahuga lausutud märkused ebameeldivas situatsioonis ootamatult tuju on parandanud.

      AHVATLEV PAKKUMINE

      Kus on, sinna tuleb juurde. Nii juhtus seekord paraku meessooga. Kohale saabunud Renee ja Tom läksid asju hotelli viima. Meie sättisime end just lõunasöögi kõlbulisteks, kui helises Karini telefon. Esialgu ei pööranud ma helistamisele tähelepanu. Kuulnud aga Karini poolset dialoogiosa, ärkas minus huvi.

      “Seda ma ei oska nüüd küll öelda, kas Sanny on huvitatud? – Et sa teaksid, meil on Burgi ka kaasas, – ah, et tead. Jah, muidugi, ma ju ütlesin sulle, – homme varakult asute teele? (närviline naer) Aga kõigepealt pean ma teiste käest ka küsima, – ma helistan sulle varsti tagasi. Ei, parem saadan sulle SMS-i, – ei, ära helista, me oleme nagunii söömas ja ma ei saa rääkida, – ok, mina sind ka – Jah, nägudeni siis.“

      Jälgisin, kuidas Karin mõtlikul ilmel telefoni käest pani ja mulle otsa vaatas.

      „Kahel rindel tegutsemine polegi nii kerge,” ütlesin tehtult tõsiselt, mille peale me, nagu kokkulepitult, naerma puhkesime. Läbi naerust pilukil silmade nägin Burgit vannitoast uksele ilmumas, roosades aluspükstes ja seks-pomm kirjadega t-särgis. Hambaharja suust võttes, pudistas ta, hambapastat suu täis:

      „Ehk valgustate mindki, mis värk siin toimub?“

      Karin vastas, end kogudes:

      „Nagu sa väga hästi tead, on Renee Tomiga meil praegu külas. Just praegu helistas Black ja nad soovivad meid homme külastada.”

      Selliseid asju tabas Burgi õhust. Tema silmis polnud mitme mehe pidamine mingi patt või probleem.

      „Kõik klapib ju. Homme läheb üks minema ja teine tuleb asemele. Ajastus perfektne.”

      “Nii lihtne see ei ole. Reneel pole kuhugi kiiret ning arvatavasti sõidavad nad homme alles pealelõunal minema. Black jälle soovib juba aegsasti kohale tulla, et terve päeva minuga veeta.”

      “Sa ei saa siis Blackile öelda, et su sõber viibib siin ja ta pisut hiljem tohib tulla?”

      “Kui tal sellest sõbrast aimu oleks, ei näeks ma teda tõenäoliselt enam kunagi.”

      “Nii tõsine värk kohe,“ oli Burgi üllatunud.

      “Arvad sa Burgi, et ma pean suvalisi suhteid?” kostus Karini häälest võitlusvaim.

      Võtsin jutujärje kiiresti üle, et tarbetut tüli vältida.

      “Teate, kuidas Renee ja Tom õigeaegselt