Neli on rohkem kui ainult neli. Krista Frech

mu kõrval ja haaras abivalmilt mu käest. Ta puudutus mõjus kui elekter. Liibusin tugevamat ta vastu, mille peale ta käsi libises paitavalt üle mu seljapiirkonna. Seisatasin ta vastas ja haakisin käed ümber ta torso. Tema embas mind vastu. Seisime loetud sekundid teineteise kallistuses. Oleksin võinud niimoodi lõputult temaga koos olla.

      Kui sul on kellegagi väga hea kallistada-suudelda, siis tekib oht, et sa seda taga igatsema hakkad, mida ma kuidagi ei soovinud. Ja see meie sülelus ulatus mulle liiga sügavale, naha alla. Nagu oleksid hetkeks meie hinged sulandunud. Keerutasin kohmetult ta embusest lahti.

      “Kas sul polnud hea?” küsis ta, mu põske õrnalt näpuotstega riivates.

      Tundsin, kuidas tema silituse peale värinad üle selja jooksid.

      ”See toimub minu jaoks liiga kiiresti.”

      Ma ei teadnud Christianist ju midagi. Võib-olla on ta abielus või on tal elukaaslane või on ta äkki hoopis hurmur, kes südametult enda järele õhkavaid naisi maha jätab. Igatahes ei kavatsenud ma ülepeakaela armuseiklusse tormata.

      Lisasin juba kindlamalt mind tummalt jälgivale Christianile:

      “Ma arvan, et me peaksime sisse minema,” ja hakkasin maja poole astuma.

      Kohale jõudes, tundsin järsku soovi üksi olla. Ignoreerisin seltskonda ja tellisin omale takso ning sõitsin koju. Pealegi ei oleks ma suutnud teiste küsivaid nägusid välja kannatada. Eelkõige oli Christiani seltskond mulle sel ööl liiast.

      “Ütle nüüd, Sanny, mis sulle pähe lõi, et sa nii ootamatult ära kadusid?” ei pääsenud ma otseloomulikult küsimistest.

      Meil oli kombeks peale õhtust olengut koos hommikust süüa ja öiseid muljeid jagada. Sel korral oli võõrustajaks Lizzy, kelle hubases elamises me kella kahe paiku „hommikusööki“ nautisime.

      Lizzy maja erines Karini elamisest tunduvalt. Tema kodus oli tunda hoolitseva perenaise kätt – lilled vaasides, lähenevate lihavõtete teemaline kompositsioon laual, kuivatatud taimedest pärg ukse peal. Maja sisekujundus näitas majaperenaise head maitset – peaasjalikult puidust mööbel, aegumatus maamaja stiilis, ise heegeldatud kardinad, tekstiilist lambivarjud ja linikud.

      „Ise jätsite mind selle Sergio küüsi.“

      „Ah, need Sergio ja Sibylle olid küll üsna kummalised,“ naeris Karin.

      Olin kursimuutusega rahul, sest ma polnud veel valmis öisest seiklusest rääkima.

      „Räägi nüüd, Karin, kas Renee peaks juba muretsema?“ kavatsesin tähelepanust lõplikult ära vingerdada.

      „Mida sa sellega tahad öelda?” küsis Karin kavalalt, ise muiet maha surudes.

      “Peab ju pime olema, et mitte märgata, et sinu ja selle musta mehega vahel hullult särises.”

      “Me oleme kõigest head sõbrad,” vastas Karin väljapeetult.

      „Teame küll sedasorti sõprust,“ ei suutnud Burgi muidugi Karinit tögamata jätta.

      „Kas te vähemalt numbreid ja muid kontakte vahetasite?“ küsisin lootuses, et kui Karin Blackiga ühendusse jääb, näen ma ehk Christianit veel?

      „Meie oeme lihtsalt sõbralikes suhetes ning pealegi rääkisime me rohkem tööst,“ teatas Karin resoluutselt. Minu poole vaadates lisas ta, “Loomulikult vahetasime me visiitkaarte.“

      See on muidugi Karini asi, kui ta ennast petta soovib, et meestel peale seksuaalse huvi ka muid huvisid naiste suhtes on. Vähemalt ööklubis loodud tutvuste puhul.

      „Mis tööd siis Black ka teeb, et te öisel ajal kogemusi vahetasite?“ kavatsesin võimalikult rohkem infot Karini käest väljapeilida.

      „Ta tegeleb kindlustusega.“

      „Kas ta kindlustas sind siis öösel ikka ilusti ära?“ naeris Burgi.

      „Burgi, et sa teaksid, ta pole mingi lihtlabane kindlustusagent,“ kõrgendas Karin häält.

      Loomulikult poleks Karin madalat masti vennikesega tegemist teinud, nagu me ei teaks.

      „Burgi püüdis ju ainult nalja teha,“ rahustas Lizzy Karinit.

      „Ma tegin tõesti ainult nalja. Me nägime ju kõik, et sinu Black ei ole tavaline prügivedaja,” lausus Burgi surmtõsiselt.

      Nähes, et Karini ja Burgi vahel võib nii veel tüli tekkida, küsisin kähku enne, kui Karin midagi vastata sai:

      “Mida te edasi tegite? Kaua pidu kestis?”

      „Ega peale su ära kadumist just palju ei juhtunud. Andy ööbis Burgi juures, Sven kuskil hotellis ja teised sõitsid tagasi Zürichisse,” andis Karin ülevaate.

      Mind ei pannud imestama, et Burgi Andy enda juure võttis. Burgi suhtus one night stand’i enam kui vabameelselt.

      “Sanny, munapühad lähenevad. Kas su šeff eraldab meile siis oma suvila Tessinis?” tõi Burgi küsimus mind mõtisklusest tagasi.

      Kuna ma ei keeldunud meie toimetuses usina sipelgana ka laupäeviti ja pühapäeviti töötamast, sain kord aastas oma käsutusse meie peatoimetaja suvekodu Tessinis. Juba kolmandat aastat veetsime Burgi ja Kariniga lihavõtted selles maalilises Lõuna-Šveitsi kantonis.

      Järgnevad nädalad püüdsin töösse kaevuda, kuid nagu needus, sain igavaid ja väheinspireerivaid ülesandeid. Ainuke rõõmustav uudis oli see, et me võisime ka sel aastal munapühad Tessinis veeta. Muidugi eeldusel, et ma ühe artikli selle kandi restoranidest kirjutan.

      Ühel pärastlõunal põikasin Lizzy juurde sisse, et talle paar ajakirja tagastada.

      Istusime veiniklaasidega verandale, kust avanes vaade Lizzy hoolikalt kujundatud aiale.

      Kui olime mõnda aega istunud ja tühja loba veeretanud, küsis Lizzy nagu möödaminnes, et kas mulle oleks vastuvõetav, kui meie viimase peo ühine tuttav, Christian, mulle helistab?

      Mu süda tegi jõnksu. Siiski manasin kiiresti näkku ükskõikse ilme ja küsisin:

      “Jah? Kas ta pöördus sinu poole?”

      “Mitte otse. Sven küsis su telefoninumbrit, kuna Christian seda palus. Oled sa temast huvitatud?»

      Ohoo!, hõiskasin mõttes. Lizzyle vastasin aga võimalikult ükskõikselt:

      „Mul pole huvitavate tuttavate vastu midagi.“

      “Ma ei usu, et sa teda just huvitavate tuttavate hulka võid liigitada. Ma arvan, et tal on rohkem mehelikud huvid sinu suhtes.”

      Tõstsin veinipokaali aeglaselt huulte juurde ja rüüpasin lonksu veini ning kaalusin endamisi – mida toob kaasa sügavam tutvus Christianiga? Kahtlemata võlus mind ettekujutus meist kui paarist. Kas mul aga jätkuks oskust seda suhet ka mõistusega juhtida?

      “Mida ma siis ütlen Svenile?” küsis Lizzy nõudlikumal toonil.

      Kui ei proovi, ei saa ka teada. Võib-olla kunagi mõtlen, mis oleks olnud, kui –

      “Sa võid mu telefoninumbri talle anda,” laususin otsustavalt. “Aga Lizzy, väike Christiani taustauurimine Sveni käest ei tee paha,” lisasin, kelmikalt silma pilgutades.

      „Juba tehtud,” vastas Lizzy, kavalalt naeratades.

      Tüüpiline Lizzy. Ta laseb sul rahumeeli omas mahlas moorida ja alles magustoiduks rahuldab su uudishimu.

      Christian tegeles tööstuslike masinate konstrueerimisega. Abielus ta polnud ning kindlat sõbrannat ei olnud tal ka juba tükk aega orbiidil nähtud (suurepärane!). Tema minevikku ehtis üks kooselu, mis lagunes aasta tagasi ja sellest ajast presenteerib ta iga paari kuu tagant järjekordset, aktuaalset naiskaaslast (see fakt polnud üldsegi julgustav asjaolu).

      Kui ootad, süda kripeldamas, telefonikõne määramatul ajal, muudab see olemise vastikult närviliseks.

      Ühelt poolt ma lootsin, et Christian helistab varsti. Teisalt ma kartsin, missuguse mulje ma talle endast jätan? Olen ma ikka piisavalt