Lembitu. Mart Helme

ulatuslikule asualale polnud eriti arvukad, mistõttu idaslaavlaste kolonisatsioon ning sellega kaasnenud poliitilise võimu kindlustumine nende aladel leidis vadjalaste poolt võrdlemisi nõrka vastupanu. Ometi polnud nad sõjaliselt sugugi tähtsusetu tegur, sest vadjalaste sõjasalgad jäid Novgorodi maakaitseväes tavapärasteks tegijateks “bojaarivabariigi” vallutamiseni Moskva poolt.

      Kui suur võis vadjalaste arv aastal 1200 ligilähedaseltki olla, on paraku võimatu öelda, sest lähteandmeid hinnangu andmiseks on liiga vähe.

      Vadjalaste allutamise tõttu Novgorodile ning nende integreerituse tõttu sealsesse riiki ja ühiskonda on meil juba keerukas rääkida otseselt eestlaste ja vadjalaste vahelistest suhetest 13. sajandi algul, ehkki mingil määral need kindlasti eksisteerisid. Poliitilisel ja sõjalisel tasandil langesid need aga paratamatult eesti hõimude ning naabruses asuvate Vene vürstiriikide vaheliste suhete üldisesse konteksti. See kontekst oli aga pingeline vaatamata ulatuslikule kaubavahetusele, mõningasele hõimulähedusele osaga Pihkva ja Novgorodi vürstiriikide elanikest ning ilmselt ka märkimisväärsetele kultuurilistele mõjutustele idast.

      Sest kuigi lätlased eestlastele enne sakslaste tulekut alailma tüli tekitasid, polnud nad kogu oma vaenulikkusele vaatamata mingil juhul piisavalt tugevad, et eesti hõime endale allutada, maksukohuslasteks muuta või neid oma asualadelt ulatuslikumalt välja tõrjuda. Pigem võiksime ette kujutada vastupidist. Vene vürstiriikide poolt oli selline oht aga alaliselt olemas.

      Olgu siinkohal selle väite kinnituseks üksnes loetletud neid aastaid, mil 12. sajandil leidsid aset venelaste sõjaretked Eestisse või eestlaste sõjaretked Venemaale: 1111, 1113, 1116, 1130, 1131, 1132, 1133, 1134, 1176, 1177, 1179, 1180, 1190, 1191, 1192.

      Nagu näeme, on vaen sõjaretkede pikematele või lühematele vaheaegadele vaatamata pidev ning mingist sõbralikust kooseksisteerimisest pole juttugi, kuigi toimusid kaubavahetus ja kultuuriline läbikäimine. Samas pole selles vastasseisus ka midagi lausa erakorralist. Pigem mahub see täpselt peatüki algul toodud määratluse “kõikide sõda kõigi vastu” raamidesse.

      Ent pöörakem nüüd pilgud idast läände ja vaadakem, missugused suhted ja taust valitsesid Lembitu ajaloo areenile astumise kümnenditel selles ilmakaares.

      Teatavasti on Skandinaavia saagades ning teistes allikates Eestist ja muudest Läänemere idakaldal asuvatest piirkondadest ning neid asustanud hõimudest küllaltki palju juttu. 13. sajandi alguseks oli Skandinaavia viikingite ekspansioon itta, mis eesti hõimudele mingit märkimisväärset poliitilist mõju ei omanud kõigile saagades esinevatele värvikatele kirjeldustele vaatamata, vaibunud ja asendunud pigem vastupidise aktiivsusega, mistõttu 12. sajandit on mõnikord nimetatud ka eestlaste viikingiajaks.

      Tõepoolest, jättes siinkohal kõrvale spekulatsioonid Sigtuna vallutajate täpse identiteedi üle, on ometi fakt, et Taani, aga mõni aeg hiljem ka Rootsi oli sunnitud kaitseks idaviikingite eest rajama spetsiaalse rannavalveteenistuse, et hoiatada elanikkonda randa saabuvate röövretklaste eest ning mobiliseerida vastupanu.

      Skandinaavlaste tagasitõmbumine pole siiski mitte niivõrd eestlaste ja teiste Läänemere idakalda rahvaste vastupanu tugevnemise tulemus (kuigi ka see mängis ilmselt oma osa), vaid selle põhjustas takerdumine omavahelistesse ja siseprobleemidesse, samuti sealsete riikide välispoliitiliste huvide suundumine mujale. Kuningas Knut Suure surm 1035. aastal ning tema Norrat ja Inglismaad hõlmanud suurriigi lagunemine viis Taani kuni 12. sajandi II pooleni kestnud turbulentsi. Kui riik Valdemar I juhtimisel aga taas jalule tõusma hakkas, keskendusid selle huvid paratamatult akuutsematele lähiprobleemidele – Holsteini, Norrasse, Rootsi lõunaossa ja lääneslaavlaste vendide vastasesse sõjategevusse.

      Ka Rootsi elas samaaegselt läbi segaduste perioodi, kui 1066. aastal lõppes kuningas Stenkildi surmaga Uppsala dünastia ning algas 200 aastat kestnud võitlus götalaste (lõunas) ja svealaste (põhjas) vahel.

      Oluliseks faktoriks oli ka Skandinaavia riikides toimunud sotsiaalsuhete teisenemine, mille käigus võim üha enam tsentraliseerus ning senised väikevürstid ja – kuningad – aga samuti jõukad ning vabad talupojad – otsustamise juurest üha eemale tõrjuti. Taanis kindlustus kuningavõim juba 9. sajandil, Rootsis nõudis see tunduvalt rohkem aega ning päriselt polnud võimuvõitlus seal lõpule jõudnud veel 13. sajandi hakulgi.

      Eestlaste ja teiste idaviikingite rüüsteretked ei ohustanud muidugi mingilgi määral ei Taani ega ka Rootsi riiklust. Ometi tõmbasid need sealsete valitsejate tähelepanu paratamatult endale ja nõudsid vastumeetmeid. Üheks seesuguseks oli juba mainitud rannakaitsevõrgustike loomine, teisalt otsiti aga võimalusi ka rüüsteretkede kui alalise nuhtluse täielikuks likvideerimiseks.

      Siin leidsid Skandinaavia valitsejad endale liitlase kiriku näol. Taanis oli ristiusk vastu võetud juba 10. sajandil, Rootsis ja Norras 11. sajandil. Ristiusu vastuvõtmine oli üsna vahetult seotud võimuvõitlusega. Saamaks tuge oma ainuvõimupüüdlustele, asusid kuningad – eriti Rootsis – igati toetama kirikut kui vaimset ja moraalset autoriteeti, jagades sellele maavaldusi ning inkorporeerides vaimulikke oma lähikonda.

      Kirik omakorda nägi ainuvalitsuse saavutanud kuningates parimat vahendit nii oma vaimuliku missiooni teostamiseks, materiaalse seisundi edendamiseks kui kristliku ekspansiooni läbiviimiseks veel paganlikes idapoolsetes maades, mis ulatusid kiiluna katoliikliku lääne ja ortodoksse ida vahele ning mille puhul võis karta, et need ühel hetkel langevad pigem ida- kui läänekristluse võimu alla.

      Kuningatele muidugi sobis risti viimine paganatele kui vahend idaviikingite mahasurumiseks ja moraalne õigustus võimalikeks vallutussõdadeks. Idaristiretkede mõtte sündimisele ja kristalliseerumisele aitas kahtlemata kaasa ka ristisõdade kogemus Lähis-Idas, eriti aga kristliku Euroopa kollektiivne šokk seoses Jeruusalemma langemisega moslemite kätte 1187. aastal.

      Liiati ilmnes Taani ja Rootsi vahel õige pea konkurents ka usu vallas. Nimelt ei soostunud rootslased jääma taanlaste Lundi piiskopkonna alamateks, vaid rajasid oma, konkureeriva Uppsala piiskopkonna. Sellele piiskopkonnale valduste ja autoriteedi hankimiseks alustasidki 1154. aastal kuningas Erik Püha (1150–1160) ja Uppsala piiskop Henrik Soome vallutamist ja ristimist – üritus, mis venis küll mitme aastakümne pikkuseks, kuid aitas Uppsalal juba kümme aastat hiljem kujuneda Lundist täiesti sõltumatuks peapiiskopkonnaks.

      Idarahvaste kristianiseerimise idee kui niisuguse küpsemisele vaatamata jõudu nimetatud vallutuste teostamiseks Skandinaavia riikidel siiski nappis. Nii lõppesid kõik juba 11. sajandil taanlaste poolt kuralaste, semgalite ja saarlaste vastu ette võetud ristiretked vaid ajutiste, peagi haihtuvate edusammudega. Olgu näiteks seegi, et kui taanlased 1206. aastal pärast põhjalikke ettevalmistusi Lundi peapiiskopi Andreas Sunonise ja võimalik, et ka kuningas Valdemar II enda juhtimisel arvuka väega Saaremaale tungisid, tundsid nad ennast seal isegi pärast linnuse rajamist sedavõrd ebamugavalt, et keegi retkel kaasas olnud sõdalastest ega kõrgematest aukandjatest polnud nõus jääma linnusesse garnisoniteenistusse ja mingitki püsivamat edu saavutamata mindi kogu väega tagasi Taani.

      Tegelikult polnud ei Taanil ega Rootsil üksikult võttes eestlaste alistamiseks piisavat demograafilist ressurssigi. Läänemere ääres asuvatest maadest oli selline ressurss vaid Saksamaal, millest, nagu teame, kujuneski ristisõdijate värbamise peamine piirkond.

      Hinnanguliselt elas nii Rootsis kui Taanis kummaski 13. sajandi algul vaid 200 000 inimest, mis mõnevõrra kõrgemale arengutasemele vaatamata polnud kaugeltki küllaldane, et täiesti võrreldava rahvaarvuga meretagust Eestit kogu jõudu mängu panemata vallutada. Saksamaa rahvaarvuks oli samal ajal aga juba vähemalt 7,3 miljonit.

      Siinkohal väärib muidugi märkimist, et Eesti läänepoolsete suhete raskuspunkt langes vaadeldaval (aga ka varasemal) ajajärgul mitte niivõrd sisemaa maakondade kui saarlaste ja läänemaalaste õlgadele. Läänlasi on muide üldse peetud tugevasti saarlastega seotuks ning võib-olla isegi viimaste sõltlasteks. Igatahes näeme neid korduvalt koos retklemas ning kui rootslased 1220. aastal Lihula hõivasid, et omalt poolt Eesti ristimisel ja vallutamisel kaasa lüüa, olid just saarlased need, kes Lihula tagasi vallutasid.

      Ent ilmselt pidi saarlastel olema tihe side ka teiste, eriti mereäärsete maakondadega, sest 1211. aastal korraldasid just saarlased, läänlased ja