Lembitu. Mart Helme

ust, muistse Eesti kõige kuulsamast vanemast. Mehest, kes on hilisematel aegadel rahvusliku suurmehena andnud nime küll allveelaevale, küll tänavale või õmblusvabrikule. Ometi, kui küsime endalt, mida me Lembitust õieti teame, peame kurvastusega tõdema, et õige vähe.

      Siiski võime selle vähesegi juures päris kindlalt väita, et Lembitu on meie muistse vabadusvõitluse aegsetest juhtidest olnud vaieldamatult üks prominentsemaid, sest tema nimi esineb Läti Henriku kroonikas kokku lausa 14 korral, aga kui peaks paika pidama Sulev Vahtre oletus, et ka vanemanimi Vytamas (Võidumees) märgib kroonikas Lembitut, siis koguni 15 korral. Ülejäänud meile nimeliselt tuntud vanematest on kõiki teisi (Meme, Wottele, Maniwalde, Kyriavanus ja Lembitu vend Unnepewe) mainitud vaid korra. Üksnes Pudiviru vanemat Tabelinust mainib kroonik veel ühtekokku kolmel korral.1 Ka õnnistab Henrik just Lembitut sajatava epiteediga “perfidissimus” (kõige truudusetum), märkides sellega tahes või tahtmatult selle mehe tähtsust ristisõdijate vastasena.

      Seega polnud Lembitu, keda Henrik täpsustavalt koos Memega on nimetanud “vanemateks Sakalamaalt”, mitte Sakala ehk kogu maakonna vanemaks, oma väikevanema (kihelkonnavanema?) positsioonile vaatamata 13. sajandi algul Eesti pärast lahti rullunud võitlustes mitte juhuslikult kroonika lehekülgedele sattunud teisejärguline tegelane. Vastupidi, mida sügavamalt me muistse vabadusvõitluse aega ja sündmustesse süüvime, seda selgemaks saab, et Lembitu oli mees, kes lahingute, läbirääkimiste ja nii sisekui välispoliitika – kui me neid tänapäevaseid mõisteid kasutada võime – keerdkäikudes kerkis üha jõulisemalt sündmuste keskpunkti ja püsis seal kuni oma (krooniku poolt ilmse rõõmuga) kirjeldatava langemiseni Madisepäeva lahingus.

      Lembitu konkreetsetest ettevõtmistest neil tormilistel ja traagilistel aastatel räägime üksikasjalikumalt siiski hiljem. Siinkohal konstateerigem vaid, et Lembitu enda isikust – tema välimusest, iseloomust, päritolust, jõukusest, kasvatusest ja elukäigust ei tea me väljaspool Läti Henriku kroonika nappe ridu mitte midagi.

      Sestap on katse kirjutada Lembitu, meie kroonimata jäänud kuninga elulugu, peaaegu et võimatu ülesanne. Ent ärgem andkem alla! Lisaks kroonikale on arheoloogia, on ümberkaudsete rahvaste allikad, mis poetavad omi pudemeid elust ja sündmustest Läänemeremaades, on võrdlused naaberrahvaste elu ja kommetega, on folkloor. Kõik see annab meile võimaluse kildhaaval kokku panna pildi Lembitu maailmast, Lembitu-aegsetest tavadest, inimestest ja nende eluviisist. Ning kõige selle abil õnnestub meil ehk muuta elavamaks ka mees, keda vallutajad kartsid ja vihkasid rohkem kui ühtegi teist meie tolleaegset ülikut.

      Muistse vabadusvõitluse monument Lõhavere linnamäel. Arhitekt Ülo Stöör, skulptor Renaldo Veeber, avati madisepäeval 21. septembril 2003.

      LEMBITU MAAILM

      Kui püüda leida Lembitu-aegsele olustikule Läänemere idakaldal mingit kõige iseloomulikumat ühisnimetajat, siis oleks selleks tõenäoliselt kõikide sõda kõigi vastu. Jah, loomulikult, sõda polnud just päris igapäevane seisund. Arheoloogiline leiumaterjal, kroonikad ja kirjeldused selleaegsetest ühendusteedest kinnitavad, et eri rahvaste, hõimude ja piirkondade vahel toimus ulatuslik kaubanduslik läbikäimine, ent ometi lõõmas kõige selle taustal sõda.

      Miks siis, võime küsida. Kas tõesti olid inimesed sel ajal jõhkramad, barbaarsemad, sõjakamad? Raske öelda. Sõjakus või rahuarmastus pole üksnes aprioorsed psüühilised, emotsionaalsed seisundid ja kategooriad. Pigem kujundab neid ja surub inimestele peale väline keskkond. Vaid vähesed inimesed on pidevas võitlusvalmiduse seisundis. Enamik hindab palju kõrgemalt turvalisust ja rahu, mis tagavad ühiskonnale jätkusuutliku arenemise ja sotsiaalse tasakaalu püsimise võimalused palju kindlamalt kui lakkamatu sõdimine.

      Ometi peame nentima, et 13. sajandi algus oli meie piirkonnas kõike muud kui rahulik. Et sellest enam selgust saada, peame heitma pilgu märksa kaugemale ajaloo hämarusse ning vaatama, missuguste pikaajaliste arengute tulemusena olid etnilis-poliitilised jõujooned varasematel sajanditel siinses piirkonnas välja kujunenud.

      Teisel aastatuhandel e.m.a. algas protobalti hõimude aeglane liikumine põhja poole, aladele, mida siiani olid asustanud läänemeresoome hõimud, surudes neid järk-järgult põhja poole või siis hävitades ja assimileerides.

      Alad, kuhu sel moel järgnevate sajandite jooksul välja jõutakse, asuvad praeguses Põhja-Lätis, ning hõimud, kes balti ekspansiooni tõttu kõige rohkem kannatada said ning koomale suruti, kuulusid liivlaste hulka. Järgnevalt kujuneski eesti ja läti hõimude kõige vahetumaks kokkupõrkejooneks muistse Ugandi maakonna lõunapiir Kagu-Eestis ja muistse Sakala maakonna lõunapiiri idapoolne ots.

      Ühtlasi kujunes sellest piirist ka üks muistse Eesti rindejooni, sest vahekorrad latgalitega – läti hõimuga, kes seda piirkonda asustas – jäid vaenulikuks kuni 13. sajandil toimunud Baltimaade kristianiseerimisvõitluste (aga ehk oleks õigem öelda – alistamisvõitluste) lõpuni.

      Ent kuigi sõbralikud polnud muistsete eestlaste2 suhted ka leedulastega, mis sellest, et otsest kokkupuudet viimastega polnud. Kui eestlaste vahekorrad lätlastega olid paljuski pingelised viimastesse kui sissetungijatesse suhtumise tõttu, siis leedu–läti keeruliste suhete põhjuseks oli peale tavapärase saagiahnuse vaieldamatult ka Leedu vürstide soov allutada endale kõik balti juurtega hõimud ning luua sel moel tugev, tsentraliseeritud ning ekspansioonivõimeline kuningriik.

      Selle küll alles 1253. aastal suurvürst Mindaugase juhtimisel sündinud kuningriigi üheks potentsiaalseks laienemissuunaks oli kahtlemata ka läti, liivi ja eesti hõimudega asustatud ala, mida käidi järjekindlalt rüüstamas ka veel siis, kui see oli juba pikemat aega allutatud ordu ja piiskoppide võimule.

      Põhjasuund jäi leedukate ambitsioonides ida- ning kirdesuunaga võrreldes siiski tagaplaanile ning Pihkvas, Polotskis ja Novgorodis toimuv huvitas leedu vürste kaugelt enam kui Tartus, Otepääl või Valjalas aset leidev.

      Sellest hoolimata kujutasid leedukad kogu 13. sajandi vältel endast tõsist ohtu mitte üksnes oma võimu Liivimaal alles kindlustavatele uutele võõrpäritolu maaisandatele, vaid ka Neitsi Maarjale pühitsetud maa elanikele tervikuna. Olgu selle näiteks kas või ordule leedulaste ja semgalite poolt osaks saanud hävitav lüüasaamine Saule lahingus 1236. aastal , kus lisaks viiekümnele langenud orduvennale tapeti ka ordumeister Volquin.

      Leedulaste kaalukust ja aktiivsust kohalikus geopoliitilises kontekstis ei maksa siiski imeks panna. Kuigi jagunenud kaheks suureks hõimuks, aukštaitideks ja žemaitideks, kelle omavahelised suhted olid kohati vägagi teravad, tõukasid leedulaste ekspansiooni lisaks unistusele allutada endale ka teised balti hõimurühmad, tagant veel kaks olulist tegurit, mis seadsid nad teiste kohalike rahvastega võrreldes eelisasendisse.

      Esiteks oli võrreldes eestlaste, lätlaste või liivlastega tunduvalt kaugemale arenenud leedulaste ühiskondlik-riiklik korraldus. Leedu hõime juhtisid juba päritavad sugukondlikud aristokraatiad, kellele nii poliitika kui sõdimine olid tõeliseks elukutseks ning kes eristusid lihtrahvast oluliselt suuremal määral nii oma positsioonilt, õigustelt kui kohustustelt. Sellesuunalisi arenguid võib Leedus hauapanuste ja matmiskommete põhjal selgelt näha juba 5.–6. sajandil. Vastavalt nimetatud arengu loogikale olid leedulased oma põhjapoolsetest naabritest üle ka relvastuse ning professionaalsete sõdalaste kihi tekkimise poolest, kuigi see vahe 13. sajandi algul polnud ehk veel eriti määrav.

      Määrav oli aga leedulaste arv võrreldes teiste Läänemere idakaldal asuvate rahvastega. Kui eestlaste üldarvuks hinnatakse muistse vabadusvõitluse algusajal kuni 200 000 inimest, siis leedulasi oli hinnanguliselt umbes kaks korda rohkem ehk siis 400 000.

      Kui panna siia kõrvale eestlastega umbes võrdväärne arv lätlasi (latgaleid neist siiski mitte rohkem kui ehk 50 000–70 000) ja vaid 20 000 liivlast, äratab leedulaste demograafiline rusikas kohalikus mõõtmes vaieldamatult aukartust.

      Muistse vabadusvõitluse perioodil kuuleme leedulastest ometi hoopis vähem kui lätlastest või liivlastest. Mis puutub viimastesse, siis olid nad kahtlemata üldises konstellatsioonis üha enam kaalu kaotav tegija. Kuigi kolme hõimu vahel jagunenud liivlaste mõned rühmad asusid majanduslikult vägagi soodsatel positsioonidel, kontrollides Väina (läti k. Daugava) jõe ülitulusat kaubandust, polnud neil tegelikkuses jõudu selle seisundi säilitamiseks. Väina keskjooksul

1

Nimed, mis esinevad vaid Henriku “Liivimaa kroonikas”, on esitatud samal kujul nagu kroonikas (erandiks nimi Lembitu). Raamatu lõpus on toodud isiku- ja kohanimede register koos nimevariantidega. – Toim.

2

Siin ja edaspidi kasutame lihtsuse mõttes kõigist erinevatest eesti, läti, liivi, leedu või vene hõimudest kõneldes üldnimetust, jäädes hõimunime juurde vaid juhtudel, kui see on konkreetselt vajalik ning põhjendatud.