Lembitu. Mart Helme

hoopis leedulastele, otseselt vahekorda sakslastega siiski teravdamata. Sakslaste võitlused Semgallia pärast puhkesidki seepärast alles 1219. aastal ning kestsid vaheaegade ning vahelduva eduga kuni sajandi lõpuaastateni välja. Seega olid semgalid sajandi esimesel kahel kümnendil sakslaste seisukohast võttes omamoodi puhvriks põhjapoolsete alade ja leedulaste vahel, aidates seega Riia pehmet kõhualust kindlustades vahetult kaasa vallutajate positsiooni tugevnemisele ning ühtlasi ka eesti hõimude vastu suunatud retkede teostamisele.

      Eraldi tuleb Läti puhul rääkida Kuramaast, kus etniline pilt oli samuti kirju. Oleme juba maininud, et Kuramaa põhjapoolset rannikuala asustasid ribana liivlased. Neist lõuna poole jäid samuti läänemeresoome algupära kuralased ehk kurelased, kes on kogu poolsaarele andnud ka nime. Kui suur võis olla nende arv, on praegu raske öelda, kuid igatahes olid nad poliitiliselt ja sõjaliselt piisavalt tugevad, nii et nendega arvestati. Eelkõige oli tegemist siiski näoga mitte niivõrd sisemaa kui mere poole seisva rahvaga. Teadaolevalt olid kuralased sarnaselt saarlastega 12. sajandil, kui Skandinaavia viikingiaeg juba lõpule jõudis, ka peamisteks nn. idaviikingiteks, kelle arvukatest rüüsteretkedest räägivad paljud Põhjamaade allikad.

      Eesti suunal olidki kuralaste peamisteks partneriteks saarlased, ent võimatu pole, et ülejäänud liivlastest kauem säilitasid siin sõbralikud suhted saarlastega ka Kuramaa liivlased. Igatahes on märk sellest jäänud liivi keelde tänase päevani, sest eestlane on liivi keeles just nimelt “saarli”. Põhja pool olid kuralased mõnevõrra segunenud liivlastega, kuralastest lõunasse jäid aga kuršid, balti hõim, kellega samuti lõunapiiril oldi segunenud.

      Meid huvitaval ajajärgul võtsid kuralased küll osa mitmest sõjalisest operatsioonist sakslaste ja nende liitlaste vastu, kuid üldiselt jäid nad sündmuste tulipunktist sajandi esimestel kümnenditel siiski pigem kõrvale ja võimalik, et nägid ohtu endale mitte niivõrd sakslastes kui leedulastes. Alles 1220. aastatel hakkas sakslaste surve kuralastele ja kuršidele tugevnema. Siiski õnnestub vallutajatel Kuramaa lõplikult alla heita alles 1266. aastal.

      Niisugune oli siis olukord, millega Lembitul tuli oma poliitilisi ja sõjalisi käike kavandades arvestada lõunasuunal.

      Ent sõjapilved olid alalõpmata silmapiiril ka idakaares. Polotski vürstiriigist ja selle huvidest Väina jõe orus oleme põgusalt juba rääkinud. Läti aladel saavutatud edule vaatamata polnud Polotsk ometi vürstiriik, mis kogu Baltikumis (kasutame siinkohal mõnevõrra meelevaldselt seda hilisemat terminit) ennast maksma oleks suutnud panna. Selleks oli ta liialt mässitud sisemistesse võimuvõitlustesse ning kui huvi Väina jõe basseini ning sellega seotud kaubanduslike võimaluste vastu kõrvale jätta, oli ta orienteeritud pigem itta ja lõunasse.

      Polotskist põhja jäi aga teine Vana-Vene vürstiriik, mille paljas olemasolugi kujutas endast eestlastele ja lätlastele pidevat ohuallikat. Selleks oli Pihkva.

      Iseenesest oli Pihkva pigem tunduvalt suurema ja võimsama Novgorodi mõjualune ega oleks sellise tagamaata keeruliste suhetega piirialal kuigi hästi toime tulnud. Rahvarikka, jõuka, välja kujunenud riikluse, kaubanduslikult ja poliitiliselt aktiivse Novgorodi ripatsina sai Pihkva oma rolliga läänesuunalise eelposti ja samasuunalise ekspansiooni platsdarmina aga suurepäraselt hakkama.

      Samas, kuigi 12. sajandi II poolel venelaste rüüsteretked Karjalasse, Eestisse, Lätti ja mujale kaugeltki ei lakka, kaob nendest 11. sajandile omane teravus ning sihikindel püüdlus Läänemere idakaldal kindlalt kanda kinnitada. Ühesõnaga, see, mida taotlesid Jaroslav Tark ja tema vahetud järglased: allutada endale kohalikud hõimud, asutada vallutatud aladele kindlad oma garnisonidega mehitatud tugipunktid (Tartu, Otepää), võtta kontrolli alla siinsed kaubateed ja sadamad, rajada osastisvürstiriigid ning luua niiviisi läbi Eesti ja Läti otseühendus Rjurikovitšite emamaa Rootsiga – kõik need ambitsioossed püüdlused mandusid tasapisi vaid tavapäraste saagiretkede jadaks.

      Vene ekspansiooni nõrgenemist on seletatud sealsete vürstiriikide skandinaavia päritolu valitsejate venestumisega, mistõttu nad kaotasid ajapikku huvi kaugeks ja võõraks muutunud emamaa vastu, aga ka Kiievi suurvürstide ning teistegi valitsejate tähelepanu kandumisega märksa rikkamale, arenenumale ja ahvatlevamale Bütsantsile. Ning kindlasti ei saa siinkohal unustada ka vürstidevahelist võimuvõitlust, millest oli 13. sajandi alguseks saanud ilmselgelt Vana-Vene riiki killustav ja halvav faktor. Kogu oma alastuses ilmnes see mõned aastakümned hiljem, kui Venemaa mattus mongoli-tatari vallutuse alla.

      Eestlaste õnneks polnud ka Novgorod, Pihkvast rääkimata, meie poolt käsitletaval perioodil kogu oma potentsiaalile vaatamata kaugeltki nii löögivõimeline, kui oleks võinud olla. Põhjusi oli siin mitu. Kõigepealt oli Novgorod siiski kaupmeeste riik, kus märkimisväärne osa mõjukast kodanikkonnast leidis, et sõda võib väljakujunenud kaubandussidemeid pigem kahjustada kui edendada. Teiseks polnud Novgorod sarnaselt teiste Vana-Vene riikidega mitte täisvürstiriik, vaid oma rahvakogunemise (veetše) ja jõukate kodanike poolt organiseeritud parteilaadsete mõjugruppidega pigem midagi vabariigitaolist. Mõnikord ongi Novgorodi nimetatud “bojaarivabariigiks”.

      Vürstid Novgorodil siiski olid, kuid valitsema pidid nad ranges vastavuses kohalike seaduste ja kommetega ning novgorodlastel oli õigus vürst, kellega nad rahul ei olnud, linnast minema kihutada. Kord oli novgorodlaste viha eest sunnitud vürstitroonilt põgenema isegi hiljem vene õigeusu kirikus pühakuks kuulutatud Aleksander Nevski, Jäälahingu (1242) kangelane.

      Sõja korral sai Novgorodi vürstist väejuht ning paljuski just selle pärast kaupmehed vürsti institutsiooni talusidki.

      Seega meenutas Novgorod mõnevõrra Skandinaavia ühiskondi, kus konungite ja jarlide võim vabade kodanike üle oli küllaltki piiratud ja seondus samuti pigem sõjapidamisega.

      Novgorod ei kujutanud endast Vana-Vene vürstiriikide konstellatsioonis siiski midagi täiesti eraldiseisvat. Allus ju Novgorodki formaalselt Kiievile, kuigi nautis tegelikkuses pigem iseseisvust. Sestap, vaatamata sellele, et novgorodlased kutsusid endale vürste, mitte ei saanud neid üldise võimupäriluse korras, tegid nad seda eranditult Vana-Vene vürstikodadest ehk Rjurikovitšite hulgast. Meie poolt vaadeldaval ajajärgul oli Novgorodis kujunenud traditsiooniks, et vürste kutsuti järjekindlalt Vladimir-Suzdalist, kust saadi alati vajaduse korral ka sõjalist abi. Novgorodi enda sõjajõud koosnesid maakaitseväelastest, keda juhtis vürst oma isikliku sõjasalga ehk družiinaga. Kokkuleppe kohaselt pidi Novgorodi kutsutud vürsti družiina koosnema vähemalt kolmesajast elukutselisest sõjamehest.

      Tänu oma erilisele asendile Vana-Vene vürstiriikide hulgas – ja seda nii poliitiliselt kui geograafiliselt – jäi Novgorod Kiievi-Venet nõrgestavas vürstidevahelises võimuvõitluses mõnevõrra kõrvaltvaatajaks. Ometi ei andnud see talle teiste arvelt esilekerkimiseks mingeid eeliseid. Sest esiteks kees Novgorodis sisemiselt oma lakkamatu võimuvõitlus – küll bojaaride ja vürstide vahel, küll erinevate bojaarlike fraktsioonide vahel, küll rikaste ja lihtrahva, küll erinevaid välispoliitilisi suundumusi pooldavate rühmituste vahel – ja teiseks oli Novgorod etniliselt liiga heterogeenne, et kogu oma potentsiaal tõrgeteta mis tahes suure poliitilise eesmärgi teenistusse rakendada.

      Eesti seisukohast oli oluline, et suurt osa “bojaarivabariigi” Eestiga piirnevast territooriumist asustasid läänemeresoome hõimud. Neist olid eestlastele kõige lähemad vadjalased, kes Narva jõe tagustel aladel elasid osaliselt küll segamini juba Karjala kannaselt alla valgunud ingerlastega.

      1200. aasta paiku olid Novgorodi vabariigi loodepoolsetel aladel vadjalased siiski kõige märkimisväärsemaks etniliseks rühmaks, kelle mõju pidi olema tugev ka Novgorodis endas. Nimelt oli seal Tšuudi tänav (läänemeresoomlaste, eriti vadjalaste vana venekeelse nimetuse “tšuud” järgi) ja Vadja maantee, veetšel kasutatavaks keeleks polnud aga veel mitte vene, vaid “tšuudi” ehk tõenäoliselt siis vadja keel. Ka kutsuti Novgorodimaa vadjalastega asustatud piirkonda, mis ulatus Narva jõest läänes kunagise Ingeri jõeni idas ja Soome lahest põhjas tänapäeva Oudovani (vn. k. Gdov) lõunas, vadja viiendikuks. Vadja viiendik säilis omaette administratiivse üksusena ka pärast Novgorodi allutamist Moskvale 15. sajandi lõpul.

      13. sajandi alguseks olid vadjalased oma otsese poliitilise mõju Novgorodimaal siiski juba kaotanud. Pärast 1069. aastal koos Polotski vürsti Vseslaviga tehtud