Wambola. Andres Saal

oma käsi siia! So!

      Nüüd waatas ta natukene aega wait olles Waike peale. Ta silmist paistis heledus ja nagu kartlik kahetsus. Ta suu seadis mõnda korda rääkimisele, aga jäi ikka wait – oli, nagu ei leiaks ta sündsaid sõnu. Waike waatas kurwa imestusega oma haige ema otsa. Wiimaks hakkas ta kõnelema: – Waike ma ei wõi surra, enne kui ma sulle ühe saladuse ära olen rääkinud. Enne pead sa aga ütlema, et sa mulle kõik andeks annad, mis ma sulle ülekohut olen teinud. Kas lubad seda?

      – Emake, ära räägi nõnda, nuuksus Waike. Mul pole sulle midagi andeks anda.

      – Küll sul on, aga sa ei tea, ohkas haige iseeneses tasakeste.

      Jälle oli ta natuke aega wait. Siis rääkis ta edasi:

      – Kuule hoolega, mis ma sulle kõnelen ja ütle siis salgamata, mis sina sellest arwad? – Kord elas ühes kuulsas linnas kuulus wanem oma naise ja weikese tütrega õnnelikku elu. Seal tuli ta waenlane ja wõitis tema äraandja abiga ära ja wiis ülema ise wangi. Sellest ajast saadik pole ükski neist enam üksteist näinud. Wanem ise sattus wõerale maale wangi, naine suri mure pärast ära ja lapsuke jäi wõera wanema juurde ümmardajaks, kus temaga wäga halwaste ümber käidi. Uue wanema juures käisiwad mitmed teised wanemad ning üks kuulus noor wanem, kes endise würsti kenat tütart nägi, hakkas teda armastama ning warastas ta ära. Seda pidasiwad wanem ja tema abikaasa enestele nii suureks teutuseks, et seda käredaste tõutasiwad kätte maksa. Wiha tuli sellest, et wanemal enesel ka tütar oli, kes kuulsale külalisele kõigest hingest mehele tahtis minna, ning wanemad lootsiwad kõik, et noor kangelane ülema tütre ära kosib. See teutus sai raskeste kätte maksetud. Kui talle kaks kena tütart oli sündinud, laskis petetud tütre ema mõlemad ta lapsed ära warastada. Kurja naise kättemaksmise himu oli nüüd kustutatud. Ta wõttis teise lapse pärast enese juurde, nimetas ta enese tütreks, aga ema armastust ei olnud ta südames waeselapse wastu mitte, ning oli sellepärast tihti tema wastu ülekohtune. Laste wanemad otsisiwad küll kõik kohad läbi, aga ei leidnud lapsi mitte enam. Ema suri kuwastuse kätte…

      Siis peatas kõneleja ja tõmbas sügawaste hinge. Kõnelemine oli ta wäga ära wäsitanud. Waike, kes suure osawõtmisega haige kõnet oli kuulanud, küsis hinge pidades:

      – Mis on lastest seanud?

      Haige waatas iseäralise pilguga Waike peale ja ütles siis: – Üks laps elab küll weel; teisest ei ole ma kaua enam midagi kuulnud.

      – Kas isa on neid ka otsinud?

      – Seda ma ei tea. Aga ma usun, et ta oma lapsi ära ei ole unustanud.

      – Kas ta peaks nad üles leidnud olema?

      – Ei ole! Teist wähemalt mitte.

      – Kas sa seda selgeste tead?

      – Wäga selgeste, lapsuke.

      – Kas sa siis tunned neid?

      – Isa ja teist kadunud last wäga hästi.

      – Siis on see päris sündinud lugu ja mitte mõni muinasjutuke?

      – Ei, kes peaks niisugusel silmapilgul, kus surm suu ääres ootab, muinasjuttusid kõnelema? Teine tütar elab weel tänapäewani oma kasuema juures, kes teda ta wanemate käest ära laskis warastada.

      – Oma kõigesuurema kurjategija juures? hüüdis Waike suure imestusega pool kohkudes.

      – Tema juures jah! Ta on hea laps, kõnelesiwad haige huuled waewalt kuuldawalt.

      – Kuidas on see wõimalik?

      – Lapsukene, ta ei tea ise seda.

      – Hirmus!

      Kohkudes waatas haige wanake piigakese otsa ning küsis siis põksuwa südamega: – Kuule, Waike! kui see naine talle nüüd ütleks, et ta tema kõige suurema wihaaluse laps on, keda ta kättemaksmise pärast on ära lasknud warastada ja salajas üles kaswatanud ning wanemaid asjata otsida lasknud – ütle, Waike, kas ta wõiks seda oma kõlwatumale kasuemale andeks anda?

      – Seda ei wõiks ta ialgi andeks anda, ütles Waike kindlaste.

      Haige ohkas häkiste walju healega. Ta näis wäga ära kohkunud olema. Tema silmad pilkusiwad ruttu, rind tõusis ja wajus kramplikult ning käed langesiwad jõuetult maha. Waike ehmatas seda nähes ära, kargas istmelt üles ja hüüdis hirmuga. – Ema, ema, mis sul on? Kas sul walu on?

      – Kedagi! ole rahul, laps! Oeh!.. Ja siis hakkas ta jälle edasi kõnelema.

      – Aga kui ta kõlwatu kasuema weel surma tunnil oma tegu südamest kahetseks ja tema käest andeks paluks, kas ei wõiks ta ka siis andeks andmist saada, et rahuga toonelasse minna?

      – Ühe inimese käest wistist mitte, wastas Waike ilma pikema järele mõtlemiseta, sest ta ei saanud ikka aru, mikspärast ta ema weel wiimsel elusilmapilgul niisugust asja nii suure hoolega pärib.

      – Aga kui sina ise see õnnetu oleksid? Mis sina siis teeksid? küsis haige suure ägedusega.

      – Ma ei mõista ennast küll hästi niisuguse oleku sisse mõtelda, wastas Waike, aga ma küsiksin kõige pealt: Anna mu wanemad ja mu õde mulle enne tagasi, siis küsi andeks andmist.

      – Neid ei wõi enam keegi tagasi anda, hüüdis haige südant lõhkuwa walusa healega. – Oh sa õige Taara, sa maksad kõik ülekohtu kätte! Mina ja mu mees peame oma üle kohtu eest ühel ajal surema! Meie poeg on sõtta läinud, mulle on ette kuulutatud, et ta sealt enam tagasi ei tule! Meie ülekohtune sugu saab otsa! Ja seda olen mina oma tigeda meelega ära teeninud. Taeweme Taara on õige! Õige!

      Ta katsus weel rääkida, aga jõud oli otsa lõpnud. Ehmatades waatas Waike tema peale. Surm oli tal suu ääres.

      – Mis sul on, kallis ema?

      – Ära hüia mind emaks… mine minust ära… Ma ei ole wäärt ühe armsa tütarlapse käte wahel surra… Mina olengi see tige naine —

      – Sina! Suured jumalad, halastage! Ja kes on siis see warastatud laps? küsis Waike hinge kinni pidades.

      – Sina! kähises sureja heal.

      – Mina! —

      Wali nutuheal lämmatas ta sõnad ära.

      – Sina oled selle wanema warastatud tütar… Soontagana õige pärandaja… kaitse linna waenlaste eest… mu warakambris on üks sõlg… see on sinu ema oma… sa oled mu waenlane… mine ära mu surmasängi juurest… sa ei anna ühele süüdlasele andeks, kes kahetseb… südamest… maksa ka sina mulle kurja kätte… ma olen seda teeninud… ma suren oma kustutamata wõlgades…

      Rääkija langes tagasi – ta oli surnud. Poolpimedas toas oli kõik wait kui hauas. Alles tüki aja järele peasiwad ehmatusest kange tütarlapse silmis pisarad ja suus sõnad walla. Ärarääkimata waluga langes ta oma kasuema keha peale ja hüüdis temale palawate pisarate woolel: – Ema, minu kallis ema, sina ei pea minu käest midagi andeks paluma! Kõik on hea, mis taewased wäed minust sinu armu hoole all on lasknud saada. Wiha pidamine on inimeste nõtrus, mille wastu keegi ei wõi parata. Ütle mulle weel, kus on mu isa, et ma teda wõin leida.

      Aga ema keha oli juba külm ja kange ning ta suu peale oli surm oma waitoleku katkestamata pitsari wajutanud. Küll katsus Waike teda weel äratada, aga surnut ei ärata ka armastaja lapse õrn käsi üles! Nüüd oli waesel Waikel rohkem mõtteid, kui tema õnnetumasse pähä mahtus. Soontagana ei olnud ta päris kodu – need, keda ta siiamaale oma wanemateks pidas, ei olnud muud kui ta waenlased – aga ta armastas neid siiski südamest. Tal oli hale meel oma kasuema õnnetuse ja tema kahetsuse pärast, aga niisama südamest kahetses ta ka oma mõtlemata kangekaelust, mille läbi ta kasuema temast lepitamata süütundmuses surnud. Kuis wõis ta seda aimata, et see jutt kõik temasse enesesse puutus? Hirmu wärin käis tal üle keha, kui ta selle peale mõtles. Wistist ei oleks ta kasuema nii ruttu ära surnud, kui ta teda oma ettewaatamata ja teadmata wastustega mitte nii wäga ei oleks ärritanud ja ehmatanud. Siis oleks ta weel oma isa elukohta wõinud teada saada. Aga nüüd oli kõik hilja. Nüüd oli ta üksi ilmas