Wambola. Andres Saal

lähedal waikisiwad. Waike oli esialgu nii ära hirmunud, et talle midagi paremat mõtet pähä ei tulnud, kui waikselt seisma jääda. Tema ise see ohwer oligi, keda nüüd walwati, ja wägiwaldsel wiisil linnatee näitajaks ja rahwa äraandjaks taheti sundida. Ja kes pidi see hirmus äraandja olema, kes teda ütles tundwat, tema käikusid ennegi juba luuranud ja kord ka Soontaganaski käinud? See ei tulnud tal praegu meelde ega polnud tal ka siin aega tema üle rohkem järele mõtelda. Teda piinas praegu niisugune nurjatu äraandmine hirmsal wiisil. Ta ei kartnud mitte enese elu pärast; tema wärises ainult selle peale mõteldes, et waenlased juba nii ligidal. Mis tema elu kautamisest suurt oleks olnud, kui aga rahwas waenlastest oleks peasenud. Ta nägi, et ta pidi põgenema, ennast peastma ja rahwast ja ülemaid ettewaatamisele manitsema. Aga praegu ei olnud ju wõimalik kuulmata ära kaduda. Mehed kuulasiwad liig terawalt. Nad oleksiwad teda wõinud kuulda, taga ajada, kinni wõtta. Oma jalgade wileduse peale ei wõinud ta loota. Aga ometigi ei jäänud tal muud nõuu üle. Kuu oli juba ülesse tõusnud – kui ta metsa ladwasse jõuab, siis läks siin kõik walgeks, nii et teda näha wõidi. Natuke aega ootas ta weel põksuwa südamega, siis oli tal otsus tehtud: ta hakkas tasa edasi astuma.

      – St! kuulis ta põõsastikust. Ta weri tahtis soontes ära tarretada. Ta ei julgenud ennast enam liigutada.

      – Kas see ei olnud astumise kabin?

      – Mina ei kuulnud midagi. Kõik on wait.

      – Jah, nüüd küll, aga natukese aja eest oleks nagu keegi siin astunud. Jää sina siia, lase ma lähen tasakesti selle paksu põõsa taha.

      Waike oli waewalt neid sõnu kuulnud, kui ta kõigest jõuust jooksma pistis. Nüüd ei wõinud ta ennast enam nõuuga, waid jõuuga aidata.

      Higi tilkuwa otsaesisega oli ta soo äärde jõudnud, kust tee Soontaganasse läks. Kartlik pilk enese ümber näitas, et kedagit ta ligidal ei olnud. Nüüd oli aeg ennast wee taha ära peasta. Oli ta kord tüki maad ära sohu jõudnud, siis ei wõinud waenlased teda enam kätte saada. Ta tee wiis läbi wõsade. Häkiste kuulis ta ähkimist enese ligidal. Ta jooksis, mis jalad andsiwad. Hirm laenas talle küll wiledaid, aga ka niisama wäärduwaid jalgu. Ta komistas ühe põõsa peale maha, ning enne kui ta üles sai tõusta, pidasiwad teda juba kaks tugewat kätt kinni.

      Piiga karjatas hirmu pärast ja katsus ennast lahti rabada, aga see ei läinud korda. Ta silmade ees tantsis kõik: kaks pimedat hirmust kogu, puud Salumäel, põõsad…

      – Ära karda, lapsuke, rääkis wõera murdega mees. Meie ei tee sulle midagi. Wii meid ilusaste mööda salateed Soontagana linnani ja too jälle tagasi, nii et teega tuttawaks saame…

      – Kes teie olete ja mis teie Soontagana teest tahate? sõnas piiga ennast uhkelt sirgeks ajades. Õiged inimesed käiwad päewa ajal oma asju ajamas ning ei tarwita wägiwalda nende wastu, kes neile wastu ei jõua panna.

      Ähwardawalt wahtis wõera murde kõneleja tüdruku otsa ja ta käsi mängis sõjakirwe külles.

      – Wali, tüdruk, hüüdis ta koleda healega. Sa näitad meile Soantagana teed ehk lõpetad siinsamas oma elu. Aga ma ei ihalda naise werd, sellepärast tule kohe. Aeg on kallis.

      – Enne kui ma ei tea, kellele ja mis tarwis ma teed pean näitama, ei liigu ma paigast, kostis neiu julgeste. Oma werejänu wõite ühe abita tütarlapse kallal kustutada – aga teadke siis ka, teie wiletsad ja nurjatumad isamaa äraandjad, et üks wanem oma tütre werd teile mitme wõrra kätte saab tasuma. Selle peale wõite julged olla. Wajutage kinni need silmad, mis teid põlastusega waatawad, tehke waikseks see suu, mis teile ütleb, et te nurjatumad kurjategijad olete, raiuge maha see pea, mis teie ees ei painu – tehke seda, kui teil julgust on ühe Eesti ülema tütre külge oma käsa panna. Lugemata tähed kõrges taewas ja kuu püha hiiemetsa peal on teie nurjatuse ja minu truuduse tunnistaja.

      – Jää wait oma suurustamisega, kähises wihane Liiwi keele rääkija. Ma tahan sinuga teist wiisi teha. Surm on sulle liig wähe. Sa pead oma kangekaeluse eest kannatama. Küll ma kohta leian, kus sa oma tegu wõid kahetseda. Panda, seu ta käed kinni ja too ühes. Wõi tema julgeb ühele würs —

      Wiimased sõnad neelas ta wihas alla.

      Warsti oliwad wasturabelejad käed kõwaste kinni seutud ja abita tütarlaps pidi nende kahe öökoguga tagasi Salumäe metsa poole sammuma.

      Nad ei olnud weel sadat sammugi edasi astunud, kui häkiste üks pikk mehe kogu täies sõjamundris nende wastu tuli.

      – Pidage, hüüdis ta müristawa healega. Kes teie olete ja mis te sellest naisterahwast tahate? Wastust!

      – Appi, appi, palus Waike. Need öökujud sunniwad mind enestele Sootagana teed näitama ja tahawad mu ei tea kuhu wangi wiia. Nad on isamaa waenlased, nurjatumad salakuulajad. Peasta mind, wõeras, kui sa ka nende seltsist ei ole.

      Tugewa käega wirutas uus wõeras mõlemad kurjategijad piiga juurest eemale ning kiskus kõwad sidemed ta käte ümbert katki. Teine neist tahtis praegu oma sõjakirwega kutsumata külalise kallale tormata, aga hiilgaw, oda wõera mehe tugewas käes ehmatas ta nii ära, et ta oma seltsimehe järele põgenema pani.

      – Tänu, tuhat tänu sulle, ütles tütarlaps suure rõõmuga, kui ta enese jälle waba tundis olewat. Kes oled sa ja mis on su nimi, et ma su wasta tänulik wõin olla?

      – Minu nimi ei puutu asjasse, wastas wõeras, aga et sa rahule wõiksid jääda, siis ütlen sulle, et ma üks isamaa sõjamees olen. Aga kes on need mehed ja kuidas said sa nende küüsi?

      Waike jutustas talle kõik lühidelt ära. Seal juures waatas ta tänuliku waatega wõera sõjamehe otsa, kes näuga wastu kuupaistet seisis. Tema mehine jume ja julge nägu ning läbitungiwad silmad oliwad waga neiukese meele järele. Ta tundis oma südames nii imemagust head tundmust, nagu woolaks talle neist wõerastest silmadest hoopis iseäralik, peaaegu nõidlik waim wasta. Ta tänas weel wõerast südamest, kes tema tee otsale saatis, kord ise ka Soontaganasse lubas tulla, kui neiu ära oli õpetanud, kuidas linna saab, ja Salumäe metsa poole sammus, kui neiuke juba nii kaugel oli, et waenlased teda enam kätte ei wõinud saada.

      Kuu oli juba kaunis kõrgele tõusnud, kui Waike salateed mööda tüki maad soo peale oli jõudnud. Tee oli tõeste kunstlik. Kes temaga wähem harjunud oli, ei oleks öö ajal wistist üle soo julgenud minema hakata. Ta oli kitsas, pea põlwist saadik wee all ning kõwer. Kes kõiki käänusid selgeste ei tunnud, oleks kergeste wõinud kõrwale astuda ja põhjatuma soo pori sees halastamata surma leida. Waike silm oli aga nende märkidega, mis tee käänude peal oliwad, nii tuttaw, et ta ka paksu öö udu seest kergeste kõik tähtsad kõrkjatutid ülesse leidis ning ilma wiiwituseta ja kartuseta edasi astus. Teda ei kohutanud kardetaw tee ega külm wesi, mis jalad walutama pani; ta mõtted ei olnud üleüldse tee käänude wäljauurimise ega sammude lugemise juures tööl, waid need oliwad tänase päewa juhtumiste juures. Seal lahkus wend temast, tuli imelik wanake ohwrimäele, siit waenlaste arupidamine, tagaajamine, kinniwõtmine, peastmine – kõik pakilt üksteise järele sündinud, see tegi ta üsna segaseks. Kuidas mahtus üleüldse nii palju mõtteid ta pähä, nii palju tundmusi südamesse?

      Korraga äratas teda neist mõtetest üks iseäralik heal. Ta jäi kuulama. Ta liikmed läksiwad lõdwaks, jalad hakkasiwad määrduma. Aga ta kogus oma mõtteid ning hoidis ennast kindel kardetawal teel. Salumäe metsast kostsiwad talle selgeste needsamad hirmsad healed kõrwu, mis ta juba tundis. Sõnadest ei wõinud ta kauguse pärast aru saada ega paksu uduteki sisse ka midagi näha – aga süda ütles selgeste, et ta peastja ise waenlaste kätte langenud. Oh, kuidas oli tal ometi meelest ära läinud oma peastjat nende kurjategijate eest hoiatada! Muidugi peitsiwad need endid metsa warju ära ja maksiwad nüüd talle ta kutsumata waheletulemise hirmsaste kätte.

      Healed oliwad küll ammu juba waikinud, aga Waike süda wärises ikka weel. Ta kõrwus kohas wahet pidamata nende hirmsate inimeste kole naer.

      Koit oli juba wiimaks taewa serwa palistama hakanud, kui ta wäsinult ja külma ning kartuse pärast wärisedes saarele jõudis.

      4. Sureja ema sõnad

      Saarewaht oli oma wahimajast juba ammugi tulejat