Wambola. Andres Saal

linna teed. Keegi meie tuttawatest on ära andjaks saanud. Kas palju mehi weel linnas on?

      Kotkasilm laskis oma oda otsa alla poole wajuda ja kummardas sügawalt kõrge piiga ees.

      – Waenlased otsiwad linna teed? Äraandja meie meestest? küsis ta pool kohkunult. – Meil on wähe mehi linnas. Kõrge neitsi teab isegi, et terwe malewa noore kangelasega Sakalamaale sõtta on läinud.

      – Sellepärast pead sina linna kahekordse hoolega walwama, ütles Waike. Aga see on arusaamata, et wanem ise nii kaua sel kardetawal ajal kodust ära jääb. Kas sa ei ole temast sõnumid saanud?

      Saarewahil jäiwad sõnad keele peale. Ta jättis ütlemata, mis ta teadis ja tegi nagu poleks ta seda küsimist kuulnudki. Waike aga kordas oma küsimust.

      – Täna tuli temast sõnumid.

      – Täna! Kas ta tuleb warsti koju.

      – Nii pea küll wist mitte, wastas waht wiiwitades.

      – Miks siis mitte? Kus ta on?

      – Neid küsimusi wastatakse sulle linnas.

      – Aga ma tahan nende peale juba siin wastust saada, ütles neiu kindlaste.

      – Ma ei wõi seda teha. Ma kardan, et ma neid sõnumeid õieti ei kuulnud.

      – Kotkasilm, sa ehmatad mu ära. Räägi, minu isaga on õnnetust sündinud. Ma aiman sinu olekust seda.Räägi, ära piina mind! Ma tahan kõik kuulda. On ta haigeks jäänud, wangi sattunud ehk —

      – Surnud, jah! wastas saarewaht tasakeste, sest ta nägi ära, et salgamine siin ei aidanud.

      – Kõrged waimud, teie karistus on kange! õhkas tütarlaps pea healetult. Mis peab Soontagana nüüd peale hakkama? Oh, mu meel läheb nii wäga segaseks? Kotkasilm, mu keha on nõrk, aita!

      – Waene Waike! hüüdis saarewahi osawõtlik ja südamlik heal. Tröösti ennast, waene lapsuke, su isa on auusat surma,, surnud – palawas tapluses waenlase wastu wõiduteel – Jää rahule, waene Waike. Täna ei wõi sa enam koju saada. Ma tahan sulle oma majakeses aset walmistada. Tule, öö on wilu! ja sina oled märg ja külmetad!

      – Sa oled hea, Kotkasilm, aga ma pean koju saama. Mis teeb mu haiglane emake. Temale ei oleks seda mitte häkiste pidanud ütlema. Ta on nõrk ja iga häkiline meele liigutus wõib talle kahju teha. Lase mind minna! Ma tunnen jälle enese sees tugewust. Jää sina siia. Siin on sind nüüd tarwis. Kui üks uhke Eesti sõjamees kord Soontaganasse peaks tulema, oma oja otseti paremas käes hoiab ja sinu esimese küsimise peale wastab: „Kahju ei tule kell kaelas”, siis lase ta linna. See on meie sõber. Aga wistist on ta waenlaste kätte langenud ja ei saa ialgi siia tulema.

      Nende sõnadega jättis ta wahi üksi ja hakkas edasi minema. Kotkasilm waatas kurwalt ta järele. Tal oli südamest sellest kenast lapsest kahju. See ei olnud weel kõik, mis tal temale ütelda oleks olnud, aga seegi oli korraga ta õrnale südamele liig. Külap kodus ta haawatud südant uued haawad ootawad.

      Nõnda mõtles hea saarewaht kahetsedes. Ta ei aimanudki aga, mis see elurõõmus lapsuke täna juba kõik ära pidanud kannatama ja mis ta süda kõik läbi tunnud. Waikselt astus neitsike saarelt jälle sooteele, mida mööda eeslinna, Päewamäele, wõis saada. Tänase päewa juhtumised käisiwad nagu äraseletamata unenäud üksteise järele ta waimusilmade eest mööda. Neid juhtumisi ja meeleliigutusi oli nii palju, et ta neid kõike sugugi tõsiseks sündmusteks ei jõudnud pidada. Esite ta põlew armastus oma lihase wenna wastu, selle awaldamine ja wenna imelik peaaegu ähwardaw äraminek – siis üks imelik, mõistatuse sarnane wanake – salakuulajad, kurjategijad, kelle käest teda üks tundmata sõjamees ära peastis – siis need koledad healed metsa warjus ja wiimaks isa surma sõnum! See oli liig! Seda oli liig palju! Niipalju ei wõinud ühel ainsal päewal ega ööl sündida! Muist pidi sellest unenägu olema. Nii trööstis waene, murtud südamega kõrgest sugust neitsi ja solistas läbi wee Päewamäele.

      Ka Päewamäel oli kena ohwri paik suurte kiwide lähedal wanade tammede warjul. Tähelpanemata läks Waike sellest kohast mööda, mis ta muidu weel ialgi polnud teinud. Keset Päewamäge seisis risti kõrge müür tee peal ees, ning Waike pidi mööda müüri äärt nii kaua kuni saare otsani käima, kust teda weel tükk lagedat wett Soontagana linnast lahutas. Walli peal walitses sügaw waikus ja keegi ei takistanud ta kiiret käiki, kui ta Päewamäelt üle wee oli jõudnud ja nüüd mööda wallialust teed ümber linna hakkas edasi tõttama. Soo tee käis pehme soo ja kõrge kiwimüüri wahelt linna saarel enne wärawasse jõudmist terwe keeru ara. Ta oli waenlaste sissetungimise pärast nimelt nii keeruliselt ehitatud, et neile terwe pika tee peal ülewelt walli pealt kiwa palka ja keewa mett kaela wõis laduda. Sellepärast oli Soontagana linn üsna ära wõitmata.

      Koit oli juba kumamas, kui Waike tähendatud teed mööda kõrge wallitorni alt wärawast maalinna jõudis. Waht oli teda äratundes waikse auupakkumisega läbi lasknud ja ühe suure uhke maja ette saatnud. Sealt pööris ta sõnalausumata tagasi. Waike oli niisugust olekut küll imekspannud, aga ta ei suutnud kurbduse ja wäsimise pärast ta waikimise põhja järele pärida.

      Läbi lahtise ukse nägi Waike toas tulewalgust ning naisterahwa kogud käisiwad toas ruttu edasi tagasi. Ilma pikema järele mõtlemiseta, miks täna nii wara tuli toas ülewel oli, astus ta uksest sisse.

      Ka see, mis ta kartagi ei teadnud, oli sündinud. Tema ema oli raskeste haigeks jäänud ja oli nüüd woodis walwata maas. Ta teraw silm ja kartlik aimamine nägiwad warsti ära, et siin midagi head loota ei olnud. Tema ema oli häkilise wihaga inimene olnud, keda nii hästi rõõm kui kurbdus tugewaste liigutas ning liig häkilisel meele liigutusel rawanduse wõis saada. See oli nüüd ta mehe surmasõnumi saamise juures sündinud. Oma häkilise meelega oli ta ka Waikele küllalt ülekohut teinud, aga tasane tütarlaps oli seda kõik waikselt ära kannatanud ning armastas teda weel pealegi tõsise lapse armastusega. Ruttu läks ta haige woodi juurde. See jampsis palawikus ning kõneles mõistmata sõnu waenlastest, oma mehe surmast, Waikest ja mitmest tundmata nimedest. Kaua seisis Waite kurwalt ta moodi ääres. Põetajad naised ütlesiwad, et ta suure igatsusega Waiket koju oodanud; tal olla temale wäga tähtsaid asju kõnelda. Nüüd ei tunnud ta oma tütart enam ära, ega rääkinud muud kui jampsi sõnu. Nii kestis see terwe päewa.

      Waike oli küll wäsinud, aga und ei tulnud talle siiski silma, kui ta oma ema ümmardajate järelandmatu nõudmise peale asemele heitis. Liig elawad mälestused ja ärritud tundmused wõitsiwad keha wäsimuse ära, aga wäsitasiwad teda ometigi weel rohkem.

      Wasta õhtut jäi haige kaunis rahuliste magama. Waike oli rõõmus, et ema paremaks hakkab saama ning süda läks kergemaks. Peale kukelaulu pärast poolööd ärkas ta üles ja küsis kohe Waiket taga.

      – Siin ma olen, kallis emakene! wastas Waike, kes weikese raswalambiga sängi kõrwal istus.

      – Hea, mu laps! Mul oli sulle tähtsaid asju rääkida, enne kui ma siit ära toonelasse lähen, ütles ta tasase healega. Lase teised ära minna. Ma pean sinuga üksi olema…

      Sõna lausumata läksiwad kõik teised wälja. Kui Waike nende taga ust kinni tahtis panna, ütles haige: – Jäta uks wäheks lahti. Kukk on laulnud ja kõik üles tõusnud. Lase mind weel taewase koidu kuma waadata, sest ärkawat päewa ei saa mu silmad enam näha. Ma tunnen seda ära.. Ära nuta, lapsuke! Sealt ei pease keegi surelik. Näe, kuidas kõik kumab! Ta kullased lained loidawad taewa all… Seda ei ole ma enne weel näinud… Oh kui ilus… Taara, su taewas on kaunis… pea tulen ma sinu pimeduse kodadesse, kus seda ilu enam näha ei ole… Waike, lase mind weel wälja waadata.

      Ära jampsi, emakene, wäljas pole muud kui pime öö ja pilwes taewas, wastas kurb tütarlaps silmi kuiwatades. Koitu pole kuskil.

      – Waata wälja, rääkis haige waewaga.

      Waike pööris silmad lahtise ukse poole ja nägi ka tõeste loitnewat kuma kaugel pimeda taewa all. – See ei ole koit, waid kauge tulekuma, ütles ta uurides.

      – Tulekuma? küsis haige kohkudes. – Oo, siis on ta minu abikaasa surnutule paistus Lihula mäel. Seal pannakse ta tuhk mulda puhkama…