Ahnitsejad. Enn Kippel

ja mustalapilised – tema lemmikkingad! Aga mis ta näeb, see on ju tõeline ime! Veel eile oli nende hinnaks üheksa krooni, ja nüüd ainult kaheksa krooni ja kuuskümmend viis senti, nagu näitab nende ninakeste juures asetsev hinnasilt. Tõesti – nad ei olegi enam kallid!

      Ah, see raha, see raha – seda peab ta saama, mingu kas või maailm hukka!

      Kati lähendas aknale näo, et ikka paremini uurida oma kingi, kuid samas põrkas ta otsmik vastu akent, mis tumedalt kõmatas. Ta pilk peatus klaasil, millelt heitunud nägu vastu peegeldus. Siis sellisena näebki ta välja: põsed lohkunud, suured tumedad sõõrid ümber silmade ja nutuvõru piiramas suud. Ta võttis taskust väikese peegli, millele pilku heites veendus, et aknaklaas ei olnud petnud. Pole siis ka ime, et ta kellelegi ei meeldi!

      Ta tõttas samas asuvasse rohukauplusse, kust ostis mõne grammi näopuudrit, andes selleks oma pihushoidmisest soojunud ainsa kahekümne viie sendise. See puuder oli halb, ainult kriidi- ja talgisegu, kuid Kati ei tundnudki paremat. – – – – – – – – – – – – – – – – – –

      Järgmisel päeval oli taevas astunud Katile mitme sammu võrra lähemale. Oli täitunud ta soovunistus, ta igatsetud esemed – lemmikkingad, nad olid siinsamas, ta toas, ta käes. Ah – ta suudles nende ninaotsakesi, silitas ja kallistas neid. Ta astus nendega mõne sammu mööda põrandat, kuid välja minna neis ta esialgu ei raatsinud. Ta silmad särasid aina õnnest.

      Õhtul magama heites võttis ta kingad salamahti enese juurde vaiba alla, sest isegi magades tahtis ta hoida kätt nende küljes.

      Nüüd on talle tee lahti, nüüd läheb ta nendega tantsutari sammudega vallutama maailma rõõmusid ning meeste südameid! Nii mõtiskledes uinus ta alles vastu hommikut.

      Virgudes polnud need kingad Katile enam nii armsad, isegi mingi kahetsus asus närima ta hinge:

      „Nüüd oled sa määrdunute killas!”

      Kähku pöördus Kati, kuid samas sosistati talle nurgast:

      „Sa minetasid oma au!”

      Kui ta abi otsides pööras pilgu pühakupildile, siis ta nägi, et vaganeitsi vaade oli täis vaikset etteheidet.

      Sel silmapilgul vihkas Kati iseennast, ta näis enesele jõledana. Enam ta ei pakkinud kingi tagasi karpi, vaid visanud need kolksatades voodi alla, vajus ise nagisevasse sängi kummuli.

      Kuis võis ta olla nii rumal, et tühise kingapaari eest unustas iseenda? Ja kuis see kõik juhtus, ta ei mäletagi enam hästi. Teab ainult, et kui ta teisel korrusel oli kütmas alles valminud ahju, tuli sinna ehitusmeister härra Siirak ja hakkas temaga ajama õige naljakat juttu, samal ajal kui teised töölised olid alumistes tubades jätkamas oma eile alustatud viinajoomist. Kui siis Kati oli ehitusmeistri kentsaka jutu üle mõne korra naeratanud, oli see äkki haaranud ta ümbert tugevasti kinni ja surunud nii kõvasti enese vastu, et ta enam ei suutnud hingata. Esmalt oli ta ehmunud sõnatuks, kuid siiski jõudnud aimata, et nüüd, nüüd sünnib ta elus midagi tähtsat, senitundmatut suurt ja salapärast, millele ta südame põksudes nii sagedasti on mõtelnud. Nüüd selgub talle see elusaladus, mille poole maailm rühib ja millest igal tänavanurgal karjatavad kõik kinode kuulutustulbad. Kuid ühtlasi ta ka pelgas, mingi salamure ja – vaev puges temasse, ja ta oli ütelnud:

      „Ei tohi!”

      Et aga härra Siirak teda ikka tugevamini muljus ning rutjus, siis oli ta suutnud ainult kähisedes veel ütelda:

      „Ma karjun!”

      See mõjus, ehitusmeistri käed lõtvusid ja ta ütles:

      „Rumal, miks sa siis karjud, egas ma sulle haiget tee. Kui sa ei taha, siis on teisigi küllalt.”

      Kati aga ei kuulnudki teda, sest ta ajus oli turgatanud – kingad, kingad!

      Nähes tema kõhklemist, oli härra Siirak uuesti muutunud ligitikkuvaks ja leebeks:

      „Kati, Katikene, egas sul sellest kedagi häda ole!”

      Ja siis oli tulnud pooleldi teadmatult või tahtmatult üle ta kangestunud huulte:

      „Kaheksa krooni kuuskümmend viis senti!”

      „M-mis!” oli hüüatanud härra Siirak teda tõugates, „siis sihukene sa juba oled? Ja mina pidasin sind ausaks tüdrukuks!”

      Katil olid pisarad silmist purskunud. Ei, tõesti on ta aus; temas pole midagi salakavalat ega võltsi. Kuid ta olevat kuulnud, et selliselt soetavad vaesed tüdrukud enestele uusi kingi. Ja ta oli lakkamatult nutnud.

      Kuid härra Siiraku hale süda ei pidanud sellisele pisaratevoolule vastu ja ta lubas koguni kümme krooni, kui Kati osutub tõesti süütuks. Ja ta pidas ka sõna, sest ta olla läbi ja lõhki aumees, nagu ta seekordki ütles. Kuid ka Kati, tahtes olla aus, ei võtnud pakutavat kümmet krooni vastu, vaid ainult nii palju, kui tal kingade ostuks vaja oli.

      Selliselt oli Kati soetanud enesele uued kingad, mille omandamine oli löönud ta hingesse väikese mõra.

      Kuid peatselt tõrjus ta nukrad mõtted, ja pead raputades naeratas läbi pisarate, sest mis olnud, ega seda enam saa muuta, pealegi sündis see üksikus toas, kuhu kellegi silm ei küündinud nägema, ja sellest ei tea nüüd keegi.

      „Mina, mina nägin ja tean ikkagi!” sosistas vaikne etteheitja nurgast.

      Kati haaras padja ja virutas selle mütsatades nurka, nii et purunes ta ainukene veeklaas. Siis tõusis ta voodilt, kammis sasinenud juukseid ja tegi pühakupildi ees kolmekordse ristimärgi, mis nagu oleks veidi kergendanud ta vaeva.

      Rumalus on tagantjärele nutta, mõtles ta siis voodi alt oma uusi kingi võttes ja neid jalga panema hakates.

      III

      Härra Vaal kavatses asuda läbi puistama prahikasti, et otsida sealt asitõendist, mis võiks kinnitada Saarmase-emanda juttu.

      Valinud vaiksema aja, millal hoovis polnud liikumas majanaisi, hiilis ta raudoraga varustunult suure tõrvatud ja parmudest kihiseva prahikasti juurde; kuid vaevalt ulatunud vaatama üle kastiääre, tabas teda üllatus: tundmatu kotimees oli roninud prahikasti, kus ta nüüd ägisedes rehitses ja tuhnis.

      „Mis sina siin teed?” kurjustas üllatunud Vaal.

      Mehel oli hambus tossamas väike piibunosu, mis kohutavalt lurises ja särtsus.

      „Mis sa siin teed?” kordas Vaal ja haaras tundmatul kraest.

      „Egas see keelatud ole,” urises nüüd kotimees vastu.

      „Ma sulle näitan, või ei ole keelatud,” kordas Vaal õiglases vihas, „mul prahikast välja renditud ja sina tuled siia ilma rahata tuhnima. Tühjenda oma kott!”

      Et mees ikkagi tõrkus, siis haaras härra Vaal väljaupitatud koti ja puistas selle sisu – kondid, viksikarbid, pudelid, näritud leivakoorikud, riideräbalad ja muu säärase mittevajaliku sodi – prahikastis kükitajale kaela.