Ahnitsejad. Enn Kippel

Härra Vaal aga punnis vastu ega tahtnud selle tüli kohta enam midagi lähemat seletada, sest ta olevat rahulik inimene ega tahtvat tallata kohtuteed.

      Alles siis, kui Saarmase-emand oli sahvrist toonud oma pühapäevase roa ülejäägi, suured juustu- ja vorstiviilakad, liigatas härra Vaali parempoolne vurruots ja ta sõnas, et seal aetud ju sihukest narri juttu ja krõbedat kõnet, mida täismehe suu ei tihkavat ütelda, sest see olnud puha liiderlik värk.

      „Lapsed, kasige välja Hantsuga mängima!” ütles Saarmase-emand, ja haaranud kassipoja turjapidi pihku, viskas näuksatava loomakese koridori.

      Kuid Mirjam ja Lembit olid täna õige tõrksad ega võtnud ema käsku kuuldagi; alles siis, kui neile oli antud tublid vorstiviilakad kummalegi pihku, asusid nad lustikalt trallitades täitma ema soovi.

      „Millest seal siis räägiti?” pöördus Saarmase-emand nüüd, mil kõik takistused olid kõrvaldatud, kuulamisvalmilt ja õhinal härra Vaali poole.

      „See oli muidugi üks kentsakas tüli,” seletas härra Vaal, „aga ma ütlen, et sellest tuleb vaikida, sest ma olen rahuarmastaja inimene.”

      „Vaikin nagu haud!” tõotas Saarmase-emand, ja vaadates härra Vaalile otse silmi, oli ta hing varjamatu ning saladusteta nagu lahtine raamat.

      Ka kingseppmeister leidis vajalikuks lisada, et egas tema perekond latramisega tegele.

      Siis köhatas härra Vaal hääle viisakalt puhtaks ja hakkas pooleldi sosinal seletama:

      „Noh, Tossu-emand kiitis Amanda-prouale kohe suu sisse, et tema pidavat omal mehe asemel peni, kelle koonu ta ühtepuhku aina lakkuvat.”

      „Kas see peaks tõsi olema?” päris Saarmase-emand õudusvõbinaga hääles, kuna kingseppmeister, kes oli süüdanud paberossi, unustas kuulamishoos põleva tiku näppude vahele ja põletas oma pigitunud sõrmi.

      „Ah et, kas ta teda lakub või?” küsis omakorda härra Vaal.

      „Ei-ei, seda nüüd küll, selles ma ei kahtle mitte üks põrm, olen ise oma ihusilmaga neid suudlemas näinud,” seletas Saarmase-emand, „aga kas ta Amandal nüüd päris mehe asemel ikka on?”

      „Vaat seda ma küll ei tea, räägin ainult nii, nagu Tossuemand kõneles.”

      „Ei noh, muidugi – kust siis teie, härra Vaal, seda võitegi teada,” õiendas Saarmase-emand. „Ma ainult küsin, et mida teie ise sellest loost arvate?”

      Kuid selliseis asjus ei avaldanud härra Vaal kunagi oma arvamist, vaid jättis mõistatamise targu teiste hooleks.

      Saarmas süütas vahepeal kustunud paberossi ja seletas, et see on puha lobajutt, kuid ta naine ei tahtnud seda kuuldagi ja aina kinnitas, et jutul peab ikka tõepõhja olema, sest kui tema teeninud mõisas härraste juures, juhtunud seal ühe parunipreiliga täpselt sama lugu.

      Nüüd, millal Saarmase-emanda uudishimu oli saanud esimese sööda, võisid lapsed tagasi tuppa tulla. Nad tulid rõõmsasti vadistades, kuna kassipoeg Hants roomas värisedes ja sorgus sabaga järele.

      Laste toas viibides enam ei korratud endist juttu, kuid emand Saarmas näis ikka veel viibivat vastkuuldu vapustava mõju all.

      Söömise lõpetanud, tänas härra Vaal viisakalt, ja et mitte näidata, nagu oleks ta ainult sellepärast siin, ei rutanud ta kohe minema, vaid pöördunud Saarmase poole, asetas mõnusamaks jutuajamiseks jala teisele risti.

      „Tänane töö ei taha mul hästi klappida ja ma viskaksin selle kas või praegu nurka,” seletas Saarmas, „aga mis sa hing teed, inimene palub jumalakeeli, et ole hää mees ja tee aga lõunaks valmis. Ja kus sa siis saad, kui sul on veel nii hale ja sant süda, nagu ta mul on,” lausus Saarmas ja asus uuesti töösse.

      Et mitte teha tööd, kui see toob raha, selline mõte näis Vaalile päris arusaamatu ja ta küsiv pilk jäi peatuma Saarmase näol.

      „Egas mul täna harilik päev olegi,” seletas Saarmas, lastes saapa põrandale kolksatada, et hakata toppima uut paberossi. „Näe, memmgi ei näita täna kurja nägu.”

      „Tohoh! No mis pidupäev teil siis on?” imestas Vaal.

      „Egas nüüd midagi erilist, aga…” Sõnad takerdusid Saarmasel suus.

      „Tal ju täna juubel,” torkas pliidi ääres kohmitsev Saarmase-emand sekka.

      „On jah nii väikest viisi juubel, või kuidas seda peenemas keeles kutsutakse,” sai nüüd ka Saarmas sõnasaba suhu.

      „Vaata, või koguni juubel,” imestas härra Vaal, „ja mina ei teadnud sest midagi!”

      „Jah, kakskümmend aastat on mul nüüd liistude taga orjatud.”

      „Vaata-vaata, või kakskümmend aastat kohe; no siis peate küll püsti rikas olema?!”

      „Kellest seda rikkust või kedagi,” – ja Saarmas heitis käega –, „see aeg on samuti maha loksitud ja targemat ei kedagi.”

      „Küllap ikka oleks olnud kah, aga sa priiskad ju kõik maha,” lausus Saarmase-emand ja tema hääles tundus vaikne etteheide.

      Kuid Saarmas ei pannud seda tähelegi, vaid jätkas paberossisuitsu puhudes innukalt:

      „Mul endal ei olnud seda asja enam meeleski, aga no küll ametivennad nuhivad välja, et oma joodud tuleks ikka teha. Eile oli meil meistrite seltsis üldkoosolek, valisime ühingule uut abipresidenti, sattusime seal siis nokkapidi kokku; kus teistel kõik ilusti välja nuhitud ja teada, et kunas selliks sain ja puha; ja siis ei olnud ka muud kui kärgiti ja põrutati liigud välja.”

      „Ai-ai, härra Saarmas, see võtab ju rahakotil põhja alt!” ütles Vaal pead vangutades ja heitis Saarmase-emandale karistava pilgu.

      „Egas alguses seda va kurja nii suuresti võetudki,” püüdis Saarmas asja veidi pehmendada, „alles siis, kui valimised olid läbi ja mind oli abipresidendiks vinnanud, no siis läks küll kurjaks prassimiseks lahti!”

      Seega oli Saarmasel õnnestunud ütelda seda, mis tal kogu aeg oli keelel kipitanud. Ta oli suutnud seda nii imeosavasti poetada teiste sõnade vahele, et ütlemine toimus suurema piinlikkuseta ja päris libedasti. Härra Vaalgi unustas valmismõeldud noomimissõnad ja tal tuli tahtmatult aina imestada.

      „Vaata-vaata, või kingseppmeistrite president kohe! No egas siis midagi, soovin aga õnne uues auametis, soovin õnne!” Ja ta ruttas suruma Saarmase kätt.

      Nüüd oli Vaalilegi selge, miks tänasel esmaspäeval on Saarmase perekonnas valitsemas rahu ja üksmeel. Isegi Saarmase-emanda suu poetus häbelikuks naeratuseks pooleldi lahti, kui härra Vaal oli nii tähtsa sündmuse puhul ta kätt surumas.

      Ja nüüd jutustas härra Vaal, kuis temagi viisteistkümmend aastat tagasi oli olnud karskusseltsi presidendiks.

      „…ja egas igamees sinna kõlbagi,” ütles ta oma jutustamisega lõpule jõudes, „see amet nõuab ikke kirja- ja kõnemeest.”

      „Kõnes olen ma küll valus, aga kiri – see just kõige puhtam ei ole!” ohkas Saarmas.

      Kuid härra Vaal ei pannud seda tähelegi, sest nüüd oli ta ise sattumas kelkimishoogu:

      „Kui mind Karskussõbra presidendiks pandi, siis alguses oli küll nagu veidi imelik ja isegi jube, aga pärast hakkasin sellega harjuma ja mõtlesin järele, et mis seal siis ikka: kokkuhoidlik mees ma olen, kõneand on mul kah olemas, vene ja saksa keeles ennast ära müüa juba ei lase, ja nii see läkski. Kiri oli mul seekord päris selge kohe, ainult nüüd on ta selle uue eesti keelega küll veidi vussi aetud.”

      Saarmas kuulas seda tarka ning kasulikku juttu nii suure õhinaga, et oli saapatikugi hambusse unustanud.

      „Ja kes on selles süüdi, et meie eesti keel on nii ropult ära vussitud?” küsis Vaal, puurides oma pilguga Saarmast, kes sihukesele tähtsale küsimusele kohast vastust leidmata oli häbelikult kössi tõmbumas.

      Kuid sellisele küsimusele härra Vaal ei jäänudki vastust ootama, vaid tavaliselt kostis ise:

      „Need