Ahnitsejad. Enn Kippel

arvele ja siunas ainult neid, nagu seda tema noorpõlves tihtigi tehti. Siis jutustas ta Saarmasele lookese, millest too võivat saada suutäie naljagi, kuidas ta ükskord isegi ühele kuulsale professorihärrale andnud õige valusasti nina pihta:

      „Ma olin seekord Tapikul raudtee ehitustöödel, ülevaataja muidugi. Ühel pühapäeval oli seal siis koolimaja aastapäeva pühitsemine ja kõik, sealhulgas prohvessor Anupõld oli ka palutud sinna kõnet pidama.”

      Saarmas oli toetunud küünarnukkidele, kuna pliidi juures kohmitsev kingsepaemand oli lakanud pannide, pottide ja padadega kolistamast ja kuulas samuti hiirvaikselt, et mitte kaotada ainustki sõna, millest võiks nüüd temalegi ta mehe uue auameti puhul kasu olla.

      „Läksin siis kah prohvessorit kuulama,” jätkas Vaal. „Rääkis teine seal hariduse tähtsusest ja et siin koolimajas kasvatame oma tulevasi noori haridlasi ja ikke nõnda ühtesoodu edasi. Mina kuulan ja vaatan, vaatan ja kuulan, et nii mõnusasti see asi ikke ei tohiks minna. Äkki näen, et terve koolilaud mu ees on sehkendatud täis igasugu vigurisi, südameid ja inimeste nägusid. Mõtlesin siis, et oota! Noh, võtsin siis südame rindu, tõusin viisakalt püsti ja palusin rahuliku häälega sõna. Panin siis käpa laua peale ja algasin, et, härra hallpea prohvessorihärra, lubage mulle mõni sõna. Teie räägite küll, et siin kasvatame oma haritud noorsugu; aga vaadake, nüüd on mu käsi siin laua peal, ja ma ei tea mitte, mis siin selle käe all on, aga kui ma ta ära võtan, selle käe muidugi, ja siia alla vaatan, mis ma siis leian selle alt? Ja siit siis tulevad meie haridlased?!”

      „Või nii julgesti kohe ütlesite?!” imestas Saarmas, kui härra Vaal oma vestluse hingetõmbeks katkestas.

      „Just nõnda ma rääkisin,” kinnitas Vaal. „Kus prohvessor kukkus näost punaseks ja rahvas kihistas naerda. Aga ma kaalusin ka igat sõna, mis suust ütlesin, ja kõnelesin tasa ja targu!”

      „Egas see hulga rahva ees kõnelemine niisama lihtne asi olegi, nagu siin seda va löba-juttu saab vahel visatud,” arvas Saarmas.

      „Muidugi, kui sa sihukeses kohas juba pasundama kukud, siis on kõik mokas,” lisas Vaal õpetlikult.

      Vali koputus uksele katkestas nende keskustelu. Tuli politseikordnik Saarmasele tema tasumata tulumaksu teadet tooma.

      Vaal tõusis ja teretas viisakalt, omistas tulnukale konstaabli aunimetuse ja nihutas oma tabureti talle istumiseks.

      „Teie tulumaks on ikka veel maksmata,” ütles politseikordnik nahkses mapis pabereid sorides. „Nüüd tuleb teil koos viivitusrahadega maksta kolm krooni nelikümmend senti; kas tasute kohe?”

      „Aga konstaablihärra,” hädaldas Saarmase-emand, „sellepärast me ei ole maksnud, et meil tulu pole olnudki.”

      „Egas mina seda tea, see on maksuinspektori määratud, ja kui teie praegu ei taha maksta, siis kirjutage alla, et olete teatelehe vastu võtnud,” sõnas kordnik ja ulatas Saarmasele paberi.

      Alles nüüd toibus Saarmas ja temagi püüdis väita, et tal tõepoolest pole tulu olnud.

      „Egas mulle uusi teha paljut toodagi; olen niisama vanu kottasid toginud, ja tea kust seda tulu peaks siis tulema?” Ja Saarmas keeldus pakutavat maksulehte vastu võtmast.

      Nüüd pidi politseinik uuesti seletama, et kõik see ei puutu temasse ja et tema toimetab ainult teatelehe kätte.

      „…nii et olge head ja kirjutage alla!” lõpetas mees kannatlikult.

      „Jaa, aga kuidas ma siis ikka kirjutan, kui mul tulu pole olnud?” punnis Saarmas endiselt vastu.

      „Ega ma selle kohta allkirja vaja, kas teil tulu on olnud või mitte, ma vajan seda ainult selleks, et olete selle lehe minu käest kätte saanud,” seletas kordnik tüdinult.

      „Ah nii-i-i!” venitas Saarmas lõpuks taibates ja haaras paberi pihku.

      „Vanamees, vaata, et sa meid hukatusse ei vii!” hoiatas teda naine.

      Kuid see polnud kingseppmeistrile sugugi mokkamööda, et naine teda võõraste juuresolekul õpetama hakkas, ja ta vastas pooleldi pahuralt:

      „Egas ma nii tobe ka ole, nagu sa ikka arvad!”

      Siiski tuli kordnikul võita ka Saarmase-emanda süda.

      Kui vastastikune arusaamine oli jalule seatud, valmistus Saarmas allkirja andma. Ta kraamis oma töölaual segipaiskunud haamrid, tangid, naasklid, näpitsad, tikukarbi ja pigipoti hunnikusse kokku, nii et seal vabanes paari kämbla laiune koht; ja siis, võtnud aknalaualt pliiatsijupi, pistis ta selle otsa esmalt suhu.

      „Ei-ei, tindiga palun!” hoiatas kordnik.

      „Tindiga?” Saarmas vaatas süüdlasena ringi. „Mul kooliskäijaid lapsi veel ei ole…”

      Kordnik ulatas talle värvipliiatsi, mille Saarmas tugevasti pihku haaras ja kogus siis kätt sirutades kirjutamiseks hoogu. Kuid samas hakkasid lapsed nagu kiuste oma vingumisega teda eksitama. Saarmas langetas käe ja heitis naisele karistava pilgu.

      „Tasa, lapsed, isa hakkab alla kirjutama!” kuuldus nüüd Saarmase-emanda kuri käsk.

      Lapsed kohkusid, nende kisa soikus ja ainult Hants, kes oli jäänud Lembitule saba pidi pihku, näugatas hädiselt. Alles siis, kui ema oli löönud poisi näppudele, vabanes kassipoeg ja toas tekkis eksitamatu vaikus, nii et kuuldus ainult pereisa pingutav ähkimine ja nohin.

      Kui allkiri oli antud, pääses Saarmase perekonnas kergendusohe valla. Saarmas, ise näost punane, aina muheles omaette.

      Jätnud osa dokumendist Saarmasele pihku, pistis kordnik allkirjaga poole tagasi mappi, mille ta siis tasase naksatusega sulges. Tõusnud ja ütelnud üsna mokaotsast head päeva, ruttas ta minema.

      Saarmase-emand piilus ukse vahelt, kas kordnik on ikka tõesti majast lahkunud, ja kui ta selles veendus, alles siis pääses ta pahameeletorm valla:

      „Õigete inimeste juurde leiavad teed, aga et nad ka kelmide peale paneks käpa, siis seda ei ole!”

      Et keegi talle vastata ei osanud, siis hakkas ta lähemalt seletama:

      „Siin on see padaemand või irumant Maret, nagu ta ennast kutsub, ei aja ta üksi kaardipanekuga raha kokku, vaid ta teeb veel sihukesi nurjatuid asju, millest päris häbi rääkida, aga temale ei määrata ühtegi trahvi või tulumaksu.”

      Hiromant Maret oli alles möödunud kuul asunud hoovipoolsesse majja. Et ta tegeleb kuradipiibli sirvimisega, siis see oli seaduse järgi lubatud, aga sellest muust nurjatust asjast kuulis härra Vaal nüüd alles esmakordselt, ja ta leidis vajaliku olevat selgituseks sõnada:

      „Mareti asja olen ma igapidi järele kuulanud ja leidnud, et ta peale ettekuulutamise muud asja ei aja.”

      „Aga, härra Vaal, kus teie silmad siis on?” hüüdis Saarmase-emand etteheitvalt. „See nõid teeb ju kogu ilma tüdrukutele nurisünnitusi ja pillub nende maimukesi prügikasti või topib ahju. Aga egas seadusemehed seda näe, sest hea maksu eest pigistavad nad teise silma kinni.”

      Selles juba peitus etteheide härra Vaalile, sest temagi pidas ennast majarahva seadusemeheks.

      „Ei, proua Saarmas,” kostis Vaal solvatuna, „mina kuulen seda lugu alles esimest korda, aga ma tahan välja uurida, ja kui see peaks õige olema, siis minu poolt talle halastust ei ole!”

      See oli Vaalile ka tõesti uudiseks, et majas ja tema silma all sünnib sihukesi kuulmatuid asju, mida nüüd majanaised tulevad talle ninale kirjutama.

      „Eks nüüd see inglikstegemine ole moes,” sõnas kingseppmeister saabast uuesti pihku kahmates.

      „Ja kuidas veel,” lisas omalt poolt härra Vaal. „Varemalt, kui ma veel Ülgaste paruni juures kammerteenriks olin, ei siis sihukesi asju tuntud. Ja seda ei olnud ka vaja, sest kui niisugune lugu vahel juhtus, et mõni ulakas tüdruk sai lapsega maha, siis pisteti ta kolmeks pühapäevaks kiriku ette häbiposti, mille peale oli suurte tõrvatähtedega kirjutatud, et liiderdamise eest. Nüüd aga on maailm päris pea peale läinud. Ja kes selles kõiges süüdi on?”

      Kuid