Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin

kappas tema kõrval ja ser Mandon Moore valge varjuna temast vasakul.

      Ja korraga jäi möll seljataha ja nad kihutasid üle munakividega sillutatud platsi, mis asus kindluse väravatorni ees. Väravat kaitses odameeste rivi. Ser Jacelyn pööras oma piigimehed ümber, et valmistuda uueks rünnakuks. Odaderivi tõmbus lahku ja lasi kuninga salga langevõre alt läbi. Nende ümber kõrgusid helepunased müürid, julgustavalt kõrged ja ambureid tihedalt täis.

      Tyrion ei mäletanud, kuidas ta sadulast maha tuli. Ser Mandon aitas parajasti vapustatud kuningat sadulast maha, kui väravast ratsutasid sisse Cersei, Tommen ja Lancel, ser Meryn ja ser Boros kohe nende kannul. Borose mõõk oli verega koos ja Meryni valge mantel seljalt lõhki rebitud. Ser Balon Swann ratsutas sisse, kiiver peast kadunud, hobune vahus ja suu verd jooksmas. Horas Redwyne tõi kohale hirmust poolsegase emand Tanda, kelle tütar Lollys oli sadulast alla tõugatud ja teistest maha jäänud. Isand Gyles, näost veel hallim kui muidu, rääkis kogeledes, et ta oli näinud, kuidas ülemseitsmik oma kandetoolist välja kallutati ja kuidas ta palveid kisendas, kui rahvahulk ta enda alla mattis. Jalabhar Xho ütles, et talle oleks nagu silma hakanud, kuidas Valvkonna rüütel ser Preston Greenfield ülemseitsmiku kummulipööratud kandetooli poole tagasi ratsutas, kuid ta polnud selles kindel.

      Tyrion kuulis nagu läbi hägu, kuidas üks meister temalt küsis, kas ta on vigastatud. Ta rühkis üle hoovi sinna, kus seisis tema õepoeg, sõnnikune kroon viltu peas. „Reeturid,” lällutas Joffrey erutatult, „ma lasen neil kõigil pead maha võtta, ma–”

      Kääbus andis tema õhetavale näole sellise lopsu, et Joffreyl lendas kroon peast. Siis raputas ta poissi kahe käega ja tõukas ta siruli. „Sa kuradi sõge lollakas!”

      „Nad olid reeturid,” kiunus maas lamav Joffrey. „Nad sõimasid mind ja tulid mulle kallale!”

      „Sa ässitasid oma peni neile kallale! Mida nad sinu arvates pidid tegema, taltsalt põlve painutama, kuni Hagijas mõned käed-jalad otsast raiub? Sa ärahellitatud arulage jõmpsikas, sinu pärast said surma Clegane ja jumalad teavad, kui palju teisi, ja ometi pääsesid sina sellest ainsagi kriimuta. Kurat sind võtku!” Ja Tyrion lõi teda jalaga. See oli nii tore, et ta oleks seda veel teinud, kuid ser Mandon Moore kiskus ta lõugava Joffrey juurest eemale ja siis tuli Bronn teda talitsema. Cersei põlvitas oma poja juurde, ser Balon Swann aga ohjeldas ser Lancelit. Tyrion väänas end Bronni haardest vabaks. „Kes veel sinna jäid?” karjus ta eikellelegi ja kõigile.

      „Minu tütar,” nuttis emand Tanda. „Ma palun, minge keegi Lollyst otsima…”

      „Ser Preston ei ole tagasi tulnud,” teatas ser Boros Blount, „ja Aron Santagar ka mitte.”

      „Ega Amm,” lisas ser Horas. Selle hüüdnimega olid teised kilbikandjad õnnistanud noort Tyrek Lannisteri.

      Tyrion vaatas hoovis ringi. „Kus on Starki tütar?”

      Keegi ei vastanud kohe. Lõpuks ütles Joffrey: „Ta ratsutas minu kõrval. Ma ei tea, kuhu ta läks.”

      Tyrion surus tömbid sõrmed tuikavatele meelekohtadele. Kui Sansa Starkiga oli midagi halba juhtunud, oli Jaime sama hästi kui surnud. „Ser Mandon, teie olite tema ihukaitsja.”

      Ser Mandon Moore jäi häirimatuks. „Kui rahvarämps Hagijat ründas, mõtlesin ma ennekõike kuninga peale.”

      „Ja õigesti tegite,” segas Cersei vahele. „Boros, Meryn, minge tagasi ja otsige tüdruk üles.”

      „Ja minu tütar,” soigus emand Tanda. „Palun teid, serid…”

      Paistis, et ser Boros ei kippunud kuigi meelsasti lossi turvaliste müüride vahelt lahkuma. „Teie Hiilgus,” pöördus ta kuninganna poole, „meie valgeid mantleid nähes võib rahvajõuk marru sattuda.”

      Tyrioni mõõt sai lõplikult täis. „Ebalased võtku teie sitaseid mantleid! Koorige need seljast, kui te kardate neid kanda, oinas sihuke… aga leidke Sansa Stark üles või ma vannun, et lasen Shaggal su inetu pea pooleks lüüa ja vaadata, kas seal sees on verivorst või midagi muud.”

      Ser Borose nägu tõmbus raevust lillaks. „Või sina tuled mind inetuks sõimama, sina?” Ta kergitas verist mõõka, mida ta ikka veel oma soomusrusikas pigistas. Bonn lükkas Tyrioni pikema jututa oma selja taha.

      „Küllalt!” sähvas Cersei. „Boros, tehke nii, nagu kästud, või me leiame kellegi teise seda mantlit kandma. Teie vanne–”

      „Seal ta on!” hõikas Joffrey käega osutades.

      Sandor Clegane traavis Sansa raudja ratsu seljas nobedalt väravast sisse. Tüdruk istus tema taga, kahe käega kõvasti Hagija rinna ümbert kinni hoides.

      Tyrion kiirustas talle vastu. „Oled sa terve, Sansa?”

      Üle Sansa lauba nirises veri, ta peas oli sügav kriim. „Nad… nad loopisid mind… kivide ja roojaga, munadega… ma püüdsin neile öelda, et mul ei ole neile leiba anda. Üks mees tahtis mind sadulast maha kiskuda. Hagijas vist tappis ta… tema käsi…” Tüdruku silmad läksid pärani ja ta tõstis käe suule. „Hagijas raius tal käe otsast.”

      Clegane tõstis tüdruku maha. Tema valge mantel oli lõhki ja määrdunud ja sakilisest rebendist vasakus varrukas immitses verd. „Linnuke veritseb. Viige ta tagasi oma puuri ja tohterdage seda haava.” Meister Frenken sibas kuulekalt lähemale. „Nad tegid Santagarile otsa peale,” jätkas Hagijas. „Neli meest surusid ta pikali ja tagusid kordamööda talle munakiviga pähe. Ma lasin ühel soolikad välja, kuigi Santagaril polnud sest enam abi.”

      Emand Tanda astus lähemale. „Mu tütar–”

      „Ei hakanud silma.” Hagijas vaatas kulmu kortsutades hoovis ringi. „Kus mu hobune on? Kui selle hobusega on midagi juhtunud, siis maksab keegi selle eest kallilt.”

      „Ta jooksis mõnda aega koos meiega,” sõnas Tyrion, „aga ma ei tea, mis tast pärast sai.”

      „Tuli!” kisendas hääl ülalt väravatornist. „Mu isandad, linnast tõuseb suitsu. Kirbunõgu põleb.”

      Tyrion oli kirjeldamatult väsinud, kuid meeleheiteks polnud lihtsalt mahti. „Bronn, võta nii palju mehi kui tarvis ja valva, et keegi veevankreid ei puutuks.” Jumalad hoidku, turmatuli, kui ükski leek peaks selleni jõudma… „Kirbunõgu võib minu poolest üleni maha põleda, aga mingil juhul ei tohi tuli jõuda Alkeemikute Gildihooneni, kas on selge? Clegane, minge temaga kaasa.”

      Ühe põgusa hetke jooksul tundus Tyrionile, et ta nägi Hagija tumedates silmades hirmuvälgatust. Tuli, taipas ta. Ebalased mind võtku, muidugi pelgab ta tuld, ta on seda liigagi tunda saanud. See pilk oli hetke pärast kadunud ja asendus Clegane’i tavalise tigeda põrnitsusega. „Ma lähen,” ütles ta, „aga mitte sinu käsu peale. Ma pean oma hobuse üles otsima.”

      Tyrion pöördus ülejäänud kolme Valvkonna rüütli poole. „Igaüks teist läheb ja kaitseb ühte kuulutajat. Käskige rahval koju tagasi minna. Iga mees, kes pärast viimast õhtukella tänavalt leitakse, saab hukatud.”

      „Meie koht on kuninga kõrval,” ütles ser Meryn ülbelt.

      Cersei sisistas vihast nagu mürkmadu. „Teie koht on seal, kus minu vend käsib,” turtsus ta. „Kuningas räägib Käe suu kaudu ja sõnakuulmatus tähendab reetmist.”

      Boros ja Meryn vahetasid pilgu. „Kas me peaksime oma mantlid selga jätma, Teie Hiilgus?” küsis ser Boros.

      „Minu poolest minge või alasti. Ehk tuletab see rahvarämpsule meelde, et te olete mehed. Nad on selle ilmselt unustanud, kui nägid, mismoodi te ennast seal tänaval ülal pidasite.”

      Tyrion lasi oma õel raevutseda. Tema pea lõhkus valutada. Talle tundus, et ta tunneb suitsulõhna, kuid see võis tulla ka tema enda kõrbevatest närvidest. Käe Torni ust valvasid kaks Kivivarest. „Kutsuge Timett Timetti poeg minu juurde.”

      „Kivivaresed ei lippa piiksudes Kõrvetatute sabas,” kuulutas üks metslastest talle kõrgilt.

      Tyrion