Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin

trikk,” nentis Jhogo imetlusega.

      „See polnud trikk,” ütles üks naine ühiskeeles.

      Dany ei olnud Quaithet rahvahulgas märganud, kuid nüüd seisis naine siin, silmad jäiga maski taga niisked ja läikimas. „Mida sa sellega öelda tahad, emand?”

      „Pool aastat tagasi suutis see mees hädavaevu loheklaasist tuld esile manada. Ta oskas pulbrite ja turmatule abil üht-teist, millest piisas rahvahulga köitmiseks, sellal kui tema taskuvargad oma tööd tegid. Ta võis käia tulistel sütel ja manada õhku põlevaid roosiõisi, kuid vallata tuleredelist üles ronimise kunsti oli tal sama vähe lootust, nagu harilikul kaluril on lootust püüda oma võrku hiidkaheksajalg.”

      Dany vaatas rahutult sinna, kus oli seisnud redel. Ka suits oli nüüd haihtunud ja rahvas laiali minemas, igaüks tagasi oma toimetuste juurde. Mõne hetke pärast leidsid nii mõnedki, et nende kukrud on tühjaks tehtud. „Ja nüüd?”

      „Ja nüüd tema võimed kasvavad, Khaleesi. Ja selle põhjuseks oled sina.”

      „Mina?” Dany puhkes naerma. „Kuidas see võimalik on?”

      Naine astus lähemale ja puudutas kahe sõrmega Dany kätt. „Sa oled Lohede Ema, on ju nii?”

      „Seda ta on, ja üks varjusigitis ei tohi teda puudutada.” Jhogo lükkas Quaithe’i sõrmed piitsavarrega kõrvale.

      Naine taganes sammu. „Sa pead siit linnast kiiresti ära minema, Daenerys Targaryen, või muidu ei lasta sul siit enam kunagi lahkuda.”

      Dany käsi kirvendas kohast, kust Quaithe oli teda puudutanud. „Kuhu ma sinu arvates minema peaksin?” küsis ta.

      „Et minna põhja, pead sa rändama lõunasse. Et jõuda läände, pead sa minema itta. Et minna edasi, pead sa minema tagasi, ja et puudutada valgust, pead sa läbi minema varju alt.”

      Asshai, mõtles Dany. Ta tahab, et ma läheksin Asshaisse. „Kas asshailased annavad mulle sõjaväe?” küsis ta. „Kas ma saan Asshaist kulda? Saan ma sealt laevu? Mida on Asshais sellist, mida ma Qarthis ei leia?”

      „Tõde,” vastas maskiga naine. Ta kummardas ja kadus rahvahulka.

      Rakharo mühatas põlglikult oma mustade sorgus vuntside alt. „Khaleesi, parem oleks skorpione neelata kui usaldada varjusigitist, kes ei söanda oma nägu päikese käes näidata. See on vana tõde.”

      „See on vana tõde,” nõustus Aggo.

      Xaro Xhoan Daxos oli kogu seda stseeni patjadel lesides jälginud. Kui Dany ronis tagasi kandetooli tema kõrvale, sõnas ta: „Sinu metslased on targemad, kui nad ise arvata oskavad. Sellised tõed, mis asshailastel varuks on, ei too kindlasti su palgele naeratust.” Siis sundis ta Danyt jooma veel ühe peekritäie veini ja lobises terve tagasitee paleesse armastusest ja naudingust ja muust tühjast-tähjast.

      Oma kambri vaikuses võttis Dany uhked riided seljast ja tõmbas ülle avara purpurkarva siidrüü. Tema lohed olid näljased ja ta hakkis ühe mao tükkideks ja praadis tükid söepannil ära. Nad kasvavad, mõistis ta, ise jälgides, kuidas nad söestunud liha pärast jagelesid ja üksteist hammastega nähvasid. Nad kaaluvad nüüd kindlasti kaks korda rohkem kui Vaes Tolorros. Kuid ikkagi läheb veel aastaid, enne kui nad on küllalt suured, et nendega sõtta minna. Ja neid tuleb ka õpetada, muidu laastavad nad mu kuningriigi tühjaks. Ehkki Dany soontes voolas Targaryenide veri, polnud tal vähimatki aimu, kuidas ühte lohet välja õpetada.

      Päikeseloojangu ajal tuli tema juurde ser Jorah Mormont. „Puhtasoolised ütlesid sulle ära?”

      „Just nii, nagu sa ennustasid. Tule istu, anna mulle nõu.” Dany tõmbas rüütli alla patjadele oma kõrval ja Jhiqui tõi neile vaagnatäie purpurkarva oliive ja sibulaid veinikastmes.

      „Siit linnast sa abi ei leia, Khaleesi.” Ser Jorah võttis ühe sibula pöidla ja nimetissõrme vahele. „Ma veendun selles iga päevaga järjest rohkem. Puhtasoolised ei näe Qarthi müüridest kaugemale ja Xaro…”

      „Ta palus jälle mul endaga abielluda.”

      „Jah, ja ma tean, miks.” Kui rüütli ilme kurjaks läks, tõmbusid tema tihedad mustad kulmud sügaval asetsevate silmade kohal kokku.

      „Ta unistab minust päeval ja ööl.” Dany naeris.

      „Andesta mulle, mu kuninganna, kuid ta unistab hoopis sinu lohedest.”

      „Xaro kinnitust mööda jäävad nii mees kui naine Qarthis pärast abiellumist kumbki oma vara omanikuks. Lohed kuuluvad mulle.” Dany naeratas, kui Drogon hüpeldes ja tiibadega vehkides üle marmorpõranda tema juurde tuli ja üles tema kõrvale padjale ronis.

      „Selle koha pealt räägib ta tõtt, kuid ta unustas ühe asja mainimata. Qartlastel on üks iseäralik pulmakomme, mu kuninganna. Paarimineku päeval võib naine oma mehe käest nõuda armupanti. Mees peab talle andma selle, mida iganes naine tema maisest varast endale soovib. Ja mees võib talt nõuda sedasama. Paluda võib ainult ühte asja, kuid sellest ei või ära öelda.”

      „Ühte asja,” kordas Dany. „Ja sellest ei või ära öelda?”

      „Ühe lohe abil saaks Xaro Xoan Daxosest selle linna valitseja, üks laev aga aitaks meie eesmärgile vaid pisut kaasa.”

      Dany näksis sibulat ja mõtles kurvastusega inimeste truudusetuse peale. „Tagasiteel Tuhande Trooni Saalist tulime läbi turu,” ütles ta ser Jorahile. „Quaithe oli seal.” Ta jutustas rüütlile tulemaagist ja leegitsevast redelist ja sellest, mida punase maskiga naine oli talle öelnud.

      „Ausalt öelda lahkuksin ma sellest linnast rõõmuga,” sõnas rüütel, kui Dany oli lõpetanud. „Kuid mitte Asshaisse.”

      „Kuhu siis?”

      „Itta,” vastas mees.

      „Juba siin olen ma oma kuningriigist poole maailma kaugusel. Kui ma veel kaugemale itta lähen, ei leia ma ehk enam kunagi teed koju Westerosele.”

      „Kui sa läände lähed, sead sa oma elu ohtu.”

      „Targaryenide kojal on Vabalinnades sõpru,” manitses Dany. „Õigemaid sõpru kui Xaro või Puhtasoolised.”

      „Kui sa Illyrio Mopatist mõtled, siis julgen kahelda. Piisava tasu eest müüks Illyrio su sama kähku maha kui mõne orja.”

      „Mu vend ja mina olime Illyrio villas pool aastat külalised. Kui ta oleks tahtnud meid maha müüa, oleks ta võinud seda siis teha.”

      „Ta müüski su maha,” ütles ser Jorah. „Khaal Drogole.”

      Dany punastas. Mehe sõnades peitus tõde, kuid Danyle ei meeldinud, kui teravalt rüütel selle välja ütles. „Illyrio kaitses meid Anastaja nugade eest ja ta uskus minu venna üritusse.”

      „Illyrio ei usu mingisse üritusse peale Illyrio enda. Õgardid on reeglina ahned ja magistrid on salakavalad. Illyrio Mopatis on mõlemat. Mida sa temast õieti tead?”

      „Ma tean seda, et ta kinkis mulle lohemunad.”

      Rüütel mühatas. „Kui ta oleks teadnud, et neist midagi välja koorub, siis oleks ta need ise välja haudunud.”

      Dany naeratas tahtmatult nende sõnade peale. „Oh, selles ei kahtle ma põrmugi, ser. Ma tunnen Illyriot paremini, kui sa arvad. Ma olin veel laps, kui lahkusin tema villast Pentoses ja naitusin oma päikese-ja-tähtedega, kuid ma polnud pime ega kurt. Ja nüüd pole ma enam laps.”

      „Isegi kui Illyrio on sõber, kelleks sa teda pead,” sõnas rüütel kangekaelselt, „ei ole tal küllalt võimu, et ise sind troonile aidata, nii nagu ta ei suutnud aidata ka sinu venda.”

      „Ta on rikas,” vastas Dany. „Ehk mitte nii rikas kui Xaro, kuid küllalt rikas, et mulle nii laevu kui mehi hankida.”

      „Sõjasulastest on muidugi abi,” möönis ser Jorah, „kuid Vabalinnade rahvarämpsu abil sa oma isa trooni küll tagasi ei võida. Miski ei ühenda lagunenud kuningriiki taas nii kiiresti