Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin

musttuhat häält sulasid üheks madalaks heliks nagu merelainete müha. „Andke teed, Piimanäod, andke teed Lohede Emale!” hõikas Jhogo ja qartlased astusid kõrvale, seda küll tänu ehk pigem härgadele kui Jhogo häälele. Kiikuvate kardinate tagant nägi Dany vilksamisi oma ratsavenda halli täku seljas. Aeg-ajalt nähvas ta ühele härgadest hõbevarrelise piitsaga, mille Dany oli talle andnud. Aggo valvas teist külge, Rakharo aga ratsutas rongkäigu taga ja piidles nägusid rahvahulgas, püüdes vähimaidki ohumärke. Ser Jorahi oli Dany seekord maha, teist kahte lohet valvama jätnud; pagulasrüütel oli algusest peale olnud selle tobeda ettevõtmise vastu. Ta ei usalda kedagi, mõtiskles Dany, ja võib-olla põhjusega.

      Kui Dany oma karika huultele tõstis, nuhutas Rhaegal veini ja tõmbas sisistades pea tagasi. „Sinu lohel on hea nina.” Xaro pühkis huuli. „See on lihtlabane vein. Räägitakse, et teisel pool Nefriitmerd tehakse kuldset veini, mis on nii magus, et ühe sõõmu järel tundub, nagu maitseksid kõik muud veinid nagu äädikas. Läheme minu lõbusõidulaevale ja sõidame kahekesi koos seda otsima.”

      „Lehissaarel tehakse maailma parimat veini,” nentis Dany. Isand Redwyne oli võidelnud tema isa poolel Anastaja vastu, meenus talle, üks vähestest, kes kuni viimase hetkeni ustavaks jäid. Kas ta võitleb ka minu poolel? Pärast nii paljusid aastaid polnud see kaugeltki kindel. „Tule koos minuga Lehissaarele, Xaro, ja sa saad veine, millest paremaid sa pole elu sees maitsnud. Kuid me peame sinna sõitma sõjalaeval, mitte lõbusõidujahil.”

      „Mul pole sõjalaevu. Sõda on ärile kahjuks. Ma olen sulle mitu korda öelnud, et Xaro Xhoan Daxos on mees, kes armastab rahu.”

      Xaro Xhoan Daxos on mees, kes armastab kulda, mõtles Dany, ja kulla eest saan ma kõik need laevad ja mõõgamehed, keda ma vajan. „Ma ei ole palunud, et sa mõõga kätte võtaksid, ainult sinu laevu laenuks.”

      Mees naeratas malbelt. „Kaubalaevu on mul tõepoolest üksjagu. Kui palju täpselt – kes teab? Üks neist võib just praegu uppuda mõnes Suvemere tormises sopis. Teine langeb homme mereröövlite saagiks. Ülehomme võib juhtuda, et üks mu kaptenitest vaatab rikkusi oma trümmis ja mõtleb: See kõik võiks kuuluda mulle. Sellised ohud varitsevad kaupmehi. Nii et mida kauem me vestleme, seda vähem laevu mul tõenäoliselt on. Ma jään iga hetkega vaesemaks.”

      „Anna mulle laevad ja ma teen su jälle rikkaks.”

      „Naitu minuga, hele valgus, ja purjeta minu südame laeval. Ma ei saa öösiti und, sest mõtlen sinu ilu peale.”

      Dany naeratas. Xaro ülevoolavad kirepuhangud lõbustasid teda, kuid mehe käitumine ja sõnad käisid üksteisele vastu. Kui ser Jorah suutis Danyt kandetooli aidates vaevu pilku Dany paljalt rinnalt ära pöörata, siis ei pannud Xaro seda õieti tähelegi, isegi mitte nii ahtas ruumis. Ja Dany oli näinud suurkaupmehe läheduses ilusaid poisse, kes siidihilpudes läbi tema lossi saalide silkasid. „Sa räägid kaunilt, Xaro, kuid sinu sõnade taga kõlab järjekordne ei.”

      „See Raudtroon, millest sa räägid, tundub olevat kohutavalt külm ja kõva. Ma ei suuda mõeldagi, kuidas sakilised kidad su rõõska nahka kriimustavad.” Kalliskivid Xaro ninas andsid talle sarnasuse mingi pentsiku sädeleva linnuga. „Saagu sellest siin sinu kuningriik, oo oivalisim kuninganna, ja las mina olen sinu kuningas. Ma kingin sulle kullast trooni, kui soovid. Kui Qarth hääbuma hakkab, võime reisida ümber Yi Ti ja otsida poeetide uinuvat linna, et rüübata seal teadmiseveini surnud mehe kolbast.”

      „Mina kavatsen purjetada Westerosele ja juua kättemaksuveini Anastaja kolbast.” Dany sügas Rhaegalit ühe silma alt ja lohe lõi oma nefriitrohelised tiivad korraks laiali, nii et seisev õhk kandetoolis liikuma hakkas.

      Üksik täiuslik pisar voolas üle Xaro Xhoan Daxose põse alla. „Kas mitte miski ei pane sind sellest pöörasest mõttest loobuma?”

      „Mitte miski,” vastas Dany, ise soovides, et tema süda oleks sama kindel kui ta hääl. „Kui igaüks Kolmeteistkümnest laenaks mulle kümme laeva–”

      „Siis oleks sul sada kolmkümmend laeva ilma meeskondadeta. Qarthi lihtrahval pole sinu õiglasest eesmärgist sooja ega külma. Miks peaksid minu meremehed hoolima, kes istub mingisuguse kuningriigi troonil maailma lõpus?”

      „Ma maksan neile selle eest.”

      „Millise rahaga, mu kaunis taevatäht?”

      „Kullaga, mida uudishimulikud sisse toovad.”

      „Seda võid sa teha,” möönis Xaro, „kuid see, et nad piisavalt hooliksid, maksab väga palju. Sa pead maksma neile palju rohkem, kui mina maksan, ja kogu Qarth naerab minu laostava helduse üle.”

      „Kui Kolmteist mind ei aita, siis peaksin ehk abi paluma Vürtsikaupmeeste Gildi või Turmaliinvennaskonna käest?”

      Xaro kehitas raugelt õlgu. „Sa ei saa neilt midagi peale meelituste ja valede. Vürtsikaupmehed on silmakirjateenrid ja hooplejad ja Vennaskond kubiseb piraatidest.”

      „Siis pean ma Pyat Pree nõu kuulda võtma ja sortside juurde minema.”

      Suurkaupmees tõusis järsult istukile. „Pyat Preel on sinised huuled ja õigus on neil, kes ütlevad, et sinistelt huultelt kostavad ainult valed. Võta kuulda selle tarka nõu, kes sind armastab. Sortsid on kibestunud olevused, kes toituvad põrmust ja joovad varje. Nad ei anna sulle midagi. Neil pole sulle midagi anda.”

      „Ma ei hakkakski sortsidelt abi küsima, kui mu sõber Xaro Xhoan Daxos mulle annaks, mida ma palun.”

      „Ma olen sulle andnud oma kodu ja südame, kas need ei tähenda sulle midagi? Ma kinkisin sulle lõhnaõlisid ja granaatõunu, kukerpallitavaid ahve ja sisistavaid madusid, hukkunud Valüüria rullraamatuid, iidoli pea ja mao jala. Ma kinkisin sulle selle vandlist ja kullast kandetooli ja hankisin kaks kohihärga seda kandma, üks valge kui vandel ja teine must kui pigisüsi, sarved kalliskividega ehitud.”

      „Jah,” ütles Dany. „Aga ma tahtsin hoopis laevu ja sõdureid.”

      „Kas ma ei kinkinud sulle tervet sõjaväge, oo kauneim naiste seas? Tuhat rüütlit, kõik kiiskavais soomusrüüdes.”

      Need soomusrüüd olid tehtud hõbedast ja kullast, rüütlid ise nefriidist ja berüllist ja oonüksist ja turmaliinist, merevaigust ja opaalidest ja ametüstidest, kõik Dany väikese sõrme pikkused. „Tuhat toredat rüütlit,” sõnas ta, „kuid mitte seesugused, keda mu vaenlased karta võiksid. Ja minu härjad ei vii mind üle vee. Ma – miks me seisma jääme?” Härjad liikusid edasi märksa aeglasemalt.

      „Khaleesi,” hõikas Aggo läbi kardinate, kui kandetool äkilise nõksuga peatus. Dany naaldus küünarnukile ja vaatas välja. Nad olid turu serval ja edasiteed tõkestas tihe inimmüür. „Mida nad seal vaatavad?”

      Jhogo ratsutas tagasi tema juurde. „Tulemaagi, Khaleesi.”

      „Ma tahan näha.”

      „Sinu soov saagu täidetud.” Dothraki ulatas käe alla. Kui Dany sellest kinni võttis, tõmbas mees ta üles oma hobuse selga ja asetas istuma enda ette, kust Dany ulatus üle rahvamurru peade nägema. Tulemaag oli õhku võlunud redeli, mis koosnes praksuvatest ja keerlevatest oranžidest leekidest ning tõusis millelegi toetumata turu põrandalt kõrge võrekatuse poole.

      Dany pani tähele, et enamik vaatajaid ei olnud linnarahva seast: ta nägi kaubalaevadelt maale tulnud madruseid, karavanidega saabunud kaupmehi, tolmuseid kõrberändureid, sõjasulaseid, käsitöölisi, orjakauplejaid. Jhogo pani käe tema piha ümber ja kummardus lähemale. „Piimanäod hoiavad temast eemale. Khaleesi, kas näed seda õlgkübaraga tüdrukut? Seal, selle paksu preestri taga. Ta on–”

      „–taskuvaras,” lõpetas Dany. Ta polnud mõni hellitatud daam, kes poleks selliseid asju märganudki. Koos vennaga elatud aastate jooksul, mil nad Anastaja palgamõrtsukate eest põgenesid, oli ta Vabalinnade tänavatel taskuvargaid näinud enam kui küll.

      Maag vehkis kätega, laiade viibetega leeke üha kõrgemale õhutades. Kui vaatajad pead kuklasse ajasid, pugesid rahvasumma sekka taskuvargad, väikesed noad pihku