Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin

et kuninga tappis hoopis emand Stark. Ta tuli kaugelt Vetevoolt siia, et liitu pakkuda, ja Renly lükkas selle tagasi. Kindlasti pidas emand Stark Renlyt oma pojale ohuks ja kõrvaldas ta sellepärast.”

      „Seda tegi Brienne,” jäi isand Caron endale kindlaks. „Ser Emmon Cuy vandus seda enne oma surma. Võin seda teile vandega kinnitada, ser Cortnay.”

      Põlgus muutis ser Cortnay hääle kimedaks. „Ja mida see väärt on? Ma näen, et te kannate oma värvikirevat mantlit. Sedasama, mille teile andis Renly, kui te tõotasite oma vandega teda kaitsta. Kui ta on surnud, miks teie siis surnud pole?” Ta pööras põlastava pilgu Guyard Morrigenile. „Ma võiksin teilt sedasama küsida, ser. Vist Guyard Roheline? Vikerkonna rüütel? Kes tõotas anda oma elu kuninga elu eest? Kui mul oleks selline mantel, siis häbeneksin ma seda kanda.”

      Morrigen tõmbus turri. „Olge rõõmus, et praegu on läbirääkimised, Penrose, muidu lõikaksin teil nende sõnade eest keele suust.”

      „Ja viskaksite selle samasse lõkkesse, kuhu jätsite oma meheau?”

      „Küllalt!” sõnas Stannis. „See oli Valguse Isanda tahe, et mu vend oma reetmise eest sureks. Pole tähtis, kes selle korda saatis.”

      „Teie jaoks võib-olla mitte,” vastas ser Cortnay. „Ma kuulasin teie ettepaneku ära, isand Stannis. Kuulake nüüd minu oma.” Ta tõmbas kinda käest ja viskas selle kuningale otse näkku. „Kahevõitlus. Mõõga, piigi või ükskõik millise relvaga, mille te valite. Aga kui te pelgate oma võlumõõka ja kuninglikku nahka ühe vana mehe vastu platsi tuua, siis nimetage oma eestvõitleja ja mina teen sedasama.” Ta heitis Guyard Morrigenile ja Bryce Caronile salvava pilgu. „Minu meelest sobiks emb-kumb neist nolkidest hästi.”

      Ser Guyard Morrigeni nägu tõmbus raevust pilve. „Ma võtan selle väljakutse vastu, kui kuningas lubab.”

      „Mina samuti.” Bryce Caron kiikas Stannise poole.

      Kuningas kiristas hambaid. „Ei.”

      Paistis, et see ei üllatanud ser Cortnayd. „Kas te kahtlete oma eesmärgi õigsuses, mu isand, või oma käerammus? Kas te pelgate, et ma kusen teie leegitseva mõõga peale ja kustutan selle ära?”

      „Kas te peate mind päris lolliks, ser?” küsis Stannis. „Mul on kakskümmend tuhat meest. Te olete maalt ja merelt ümber piiratud. Miks peaksin ma valima kahevõitluse, kui minu võit on lõpuks ette kindel?” Kuningas sihtis oma vastast sõrmega. „Ma hoiatan teid ausalt. Kui te sunnite mind mu kantsi tormijooksuga võtma, siis ärge oodake mingit halastust. Ma poon teid üles kui reetureid, viimse meheni.”

      „Sündigu jumalate tahtmine. Asuge tormi jooksma, mu isand… ja meenutage seejuures selle kantsi nime.” Ser Cortnay sikutas valjaid ja ratsutas tagasi värava poole.

      Sõnagi lausumata pööras Stannis hobuse ringi ja hakkas sõitma tagasi oma leeri poole. Teised järgnesid talle. „Kui me nendele müüridele tormi jookseme, saavad tuhanded surma,” sõnas murelikult isand Estermont, kes oli kuninga emapoolne vanaisa. „Vast oleks parem üksainuke elu kaalule seada? Meie eesmärk on õiglane, nii et jumalad kingivad meie eestvõitlejale kindlasti võidu.”

      Jumal, vanamees, mõtles Davos. Sa unustad, et meil on neid nüüd vaid üks – Melisandre Valguse Isand.

      Ser Jon Fossoway ütles: „Ma võtaksin selle väljakutse heameelega ise vastu, kuigi ma pole pooltki nii hea mõõgavõitleja kui isand Caron või ser Guyard. Renly ei jätnud Tormiotsale ühtegi väljapaistvat rüütlit. Garnisonis teenivad ainult vanad mehed ja kollanokad.”

      Isand Caron nõustus temaga. „Kindlasti lõpeks see kerge võiduga. Ja milline kuulsus – võita Tormiotsa ainsa hoobiga!”

      Stannis kõrvetas neid kõiki pilguga. „Te kädistate nagu harakad ja mõistust on teil veel vähem. Jääge vait.” Kuninga pilk langes Davosele. „Minu kõrvale, ser.” Ta andis hobusele kannuseid ja eemaldus oma kaaskondlastest. Ainult Melisandre püsis tema kõrval, käes suur lipp, millel oli leegitsev süda ja selle sees krooniga hirv. Nagu oleks see tervena alla neelatud.

      Davos märkas pilke, mida ülikud isekeskis vahetasid, kui ta neist mööda, kuningale järele ratsutas. Need polnud mingid sibularüütlid, vaid uhked mehed, kelle suguvõsanimed olid vanad ja auväärsed. Davos aimas, et Renly ei olnud neid kunagi sellisel moel sõidelnud. Noorimat Baratheonide seas oli iseloomustanud sundimatu lahkus, mis tema vennal paraku puudus.

      Kui tema ratsu kuninga omaga kõrvuti jõudis, aeglustas Davos sõidu aeglaseks sörgiks. „Majesteet.” Ligidalt vaadates nägi Stannis hullem välja, kui Davosele eemalt oli tundunud. Tema nägu oli auku vajunud ja silmade all olid tumedad sõõrid.

      „Üks salakaubavedaja peaks oskama mehi õieti hinnata,” sõnas kuningas. „Mida sa sellest ser Cortnay Penrose’ist arvad?”

      „Kangekaelne mees,” vastas Davos ettevaatlikult.

      „Ma ütleksin pigem, et surmapõlgav. Ta sülitas minu armuandmise peale. Jah, ja lisaks sülitas ta oma elu ja kõigi meeste elude peale nende müüride vahel. Kahevõitlus?” Kuningas mühatas pilkavalt. „Ta ajas mind vist Robertiga segamini.”

      „Pigem oli ta meeleheitel. Mis lootust tal veel on?”

      „Ei mingit. Kants langeb nagunii. Aga kuidas seda asja kiirendada?” Stannis jäi hetkeks mõtlema. Ühtlase kabjaplagina taustal kuulis Davos, kuidas kuningas summutatult hambaid kiristas. „Isand Alester soovitab, et ma laseksin vana isand Penrose’i siia tuua. Ser Cortnay isa. Sa ju tunned seda meest?”

      „Kui ma teie saadikuna siin käisin, võttis isand Penrose mu vastu lahkemini kui enamik teisi,” ütles Davos. „Ta on vana ja väsinud mees, Kõrgus. Haige ja hädine.”

      „Florent tahaks, et ta veel hädisem välja näeks. Oma poja silme ees, silmus ümber kaela.”

      Kuninganna toetajatele oli ohtlik vastu astuda, kuid Davos oli tõotanud oma kuningale alati tõtt rääkida. „Minu arvates oleks see halb tegu, mu käskija. Ser Cortnay näeb pigem oma isa hukkamist, kui et reedab tema usalduse. Me ei saavutaks sellega midagi ja häbistaksime oma eesmärki.”

      „Häbistaksime?” Stannis tõmbus turri. „Kas ma peaksin äraandjate elu säästma?”

      „Te jätsite ellu need, kes meile praegu järgnevad.”

      „Kas sa heidad seda mulle ette, salakaubavedaja?”

      „Mul puudub selleks voli.” Davos pelgas, et ta on öelnud liiga palju.

      Kuningas oli järeleandmatu. „Sa hindad seda Penrose’i rohkem kui minu kõrgeaulisi liitlasi. Mispärast?”

      „Ta püsib truu.”

      „Kohatult truu surnud võimuanastajale.”

      „Jah,” möönis Davos, „kuid ometi püsib ta truu.”

      „Ja need seal meie taga mitte?”

      Davos oli Stannise kuuldes juba liiga palju öelnud, et nüüd araks lüüa. „Aasta eest olid nad Roberti leeris. Kuu aja eest Renly omas. Täna hommikul on nad teie leeris. Kelle omas on nad homme?”

      Ja Stannis hakkas naerma. Äkiline naerupuhang, räme ja tulvil põlgust. „Ma ütlesin sulle, Melisandre,” sõnas ta punasele naisele, „et minu Sibularüütel räägib mulle tõtt.”

      „Ma näen, et te tunnete teda hästi, Majesteet,” kostis punane naine.

      „Davos, ma olen sinust suurt puudust tundnud,” ütles kuningas. „Jah, minu sabas sörgivad reeturid, sinu vaist ei petnud sind. Minu aulikud läänimehed pole isegi oma reetmistes järjepidevad. Ma vajan neid, kuid olgu sulle teada, et mul oli vastik nendesugustele armu anda, kuna ma olen karistanud etemaid mehi väiksemate kuritegude eest. Sul on täielik õigus mind noomida, ser Davos.”

      „Te noomite ennast ise rohkem, kui mina kunagi suudaksin, Majesteet. Teil läheb neid suuri isandaid tarvis, et oma riik kätte võita–”

      „Ühes