Kollaste lehtede aegu. Erik Tohvri

alaväärsuskompleksi, kuid siis ülepeakaela töösse sukeldunud ja sellest vaid rahuldust saanud. Oli üsna tavaline, et firma “Impefekt” asedirektori kabineti aknast paistis veel hilisõhtulgi valgus ja Anne taipas koduteele asuda alles siis, kui linnaliiklus vaiksemaks jäädes öö lähenemisest märku andis. Üsna tihti tuli õhtutunde veeta ka kuskil restoranis, sest Tallinna külastavad hankijafirmade juhtfiguurid pidasid oma kohuseks tema kui ostja esindajaga suhteid sõlmida just vähemametlikus miljöös – ja millisel kodust kaugel viibival galantsel härrasmehel oleks midagi selle vastu, et võõral maal veeta õhtu meeldiva naispartneri seltsis? Tõsi küll, mõnikord kujunes sellise õhtu lõpp üsnagi tüütavaks, eriti siis, kui äripartner alkoholiga mõõtu ei pidanud ja otseselt ligi tikkuma hakkas. Nagu oli juhtunud ühe itaallasega, Annest vähemalt kümme aastat noorema Vittorio Montaniga, kes oli tuntud jalatsivabriku müügijuht. Temperamentne ja lokkispäine brünett lõunamaalane oli oma põhjamaisest õhtupartnerist nii sisse võetud, et üritas purjuspäi otse restoranilaua taga seletada, kui hea ta voodis suudaks olla…

      Täielik askeet Anne ei olnud, kuid äri- ja intiimsuhteid suutis ta rangelt eraldi hoida ning sellistest kahtlastest olukordadest tuli enamasti naljaga välja. Elu oli teda õpetanud, et enamikus on meestel oma Achilleuse kand: nad ei kannata, et neid naerualuseks tehakse. Kui ülesköetud isane liiga pärasttükkivaks muutub, piisab tema rahustamiseks mõnest sarkastilisest repliigist – selle pärast võib ta küll solvuda, kuid tavaliselt kaotab rünnakuhimu. Muidugi kui tegemist pole just paadunud ja täielikult intelligentsi minetava tüübiga, aga selliseid oli naine osanud vältida.

      Annel olid omad saladused, mida ta isegi Meeliga ei jaganud, kuigi pidas teda endale kõige lähemaks inimeseks. Isegi naabrid ei osanud märgata, et mändidealusesse eramusse mõnikord üksik meesterahvas sisse põikas – see juhtus enamasti hilisõhtul ja küllalt harva. Ometi kuulus ka see Anne elukorralduse hulka – lõppude lõpuks peitus temaski oma vajaduste ja ihadega inimene.

      Tädi matustega oli Anne ühest teda pikalt painanud murest lahti saanud ning ka teine – mida teha majaga – oli peaaegu lahenemas. Sõbrannad ei olnud omavahelisest vandenõust hoolimata küll suutnud Pärtlit nõusse saada maja ostmiseks ja maale kolimiseks, kuid Meeli veenmise peale oli mees soostunud siiski suveks maale minema.

      “Rammusat sõnnikulõhna hingama,” oli ta ise muiates täiendanud.

      Anne jaoks täitis see esialgu peamise eesmärgi – kindlustada tädi maja ajutiseltki valvega. Nagunii kulus omajagu aega selleks, et pärandus enda nimele vormistada, eks siis jõua otsustada, mis saab edaspidi. Salamisi haudus naine siiski mõtet, et pikkamisi õnnestub Pärtlile auk pähe rääkida ja Roometid asuvad maale elama – siis oleks temal võimalik seda kohta ka edaspidi külastada. Oksa väiketalu oli ju ikkagi see paik, kus tema ammu kadunud vanaisa ja vanaema olid tööd rüganud ja millest tal endalgi veel lillelised lapsepõlvemälestused püsisid. Üks nendest mälestuspiltidest oli Annele eriti meelde jäänud, see oli nagu hetkfoto, mida täiendas helipilt vikatiluiskamise kilksatustest. Korraks õue lipanud väikest tüdrukut oli haaranud mingi lummus, ta seisis rinnuni kastemärjas rohus ja tundis veetilkade hommikust jahedust. Aida tagant kerkiv hommikupäike pani kastepiisad tema ümber vikerkaarevärvides sillerdama ja see oli lapsele nagu muinasjutumaa. Ning üle kõige kostis vikatiluiskamine, vanaisa valmistus heinale minema…

      “Saad aru – te võite seal teha mis tahes ümberkorraldusi, kõik nii, nagu teile parem tundub. Võite mööbli välja visata või ära põletada, midagi väärtuslikku seal ei ole. Muidugi oleks hea, kui te oma mööbli maale viiksite, oleks kodusem,” oli ta Meelile seletanud.

      “Ei-ei, Pärtel ei jääks sellega ilmaski nõusse! Kui vaja, eks siis ostame midagi juurde, mõne väikese kapikese või…”

      “Laia abieluvoodit seal ei ole,” teadis Anne.

      “Võibolla, et ongi hea,” arvas Meeli.

      “Mismoodi?”

      “Tead, ta on mul harjunud, et kõige eest, mis kodus on, muretsen mina. Tema on pärast oma päevatööd harjunud vaid ajalehe või televiisori seltsis istuma… Äkki hakkab ka mõtlema, kuidas parem oleks!”

      “Või siis kohe linna tagasi kippuma,” vangutas Anne pead. “Jumala eest, Meeli, ta on sul tore mees, aga mina vist enam ei oskakski teise inimesega päev-päevalt enda kõrval arvestada. Mina tean, mis teen, millal teen, kuidas teen – see maksab ka midagi!”

      “Sina oled ärinaine, mina olen teist tüüpi,” arvas Meeli.

      “Omal ajal olime mõlemad ärinaised – kingakaupluse müüjad!”

      “Noh, siis olid teistmoodi ajad. Siis oli meil vilets amet, toiduainetepoes oleks etem olnud, vähemalt söögi oleks lihtsamalt kätte saanud ja tuttavatelegi midagi sokutanud. Kingi oli ikkagi enamvähem saada, sealt ei saanud midagi kasu. Toidupoe müüjad olid palju popimad!”