Kollaste lehtede aegu. Erik Tohvri

vaikides. Anne oli leppinud sellega, et Pärtli huvi tema plaani vastu oli juba eos lõppenud, aga siis küsis asjaosaline ise ootamatult ja otse:

      “Miks te mõlemad seda maaelu mulle nii äkki kiitma kukkusite?”

      Anne tagaistmel tõmbas pea õlgade vahele. Ei saanud ju tunnistada, et see oli eelnevalt kokku lepitud plaan. Aga Meeli ütles ilustamata:

      “Sellepärast, et varem või hiljem peame me oma korterist loobuma ja maale elama minema. Me ei tule lihtsalt omadega muidu välja, see on selge! Ja praegu oleks selleks võimalus, sellepärast.”

      “Ja siis teete mulle pressingut, jah? Kahekesi ühe vastu? Ja kust see võimalus praegu kaela kukkus?”

      “Tädi maja jääb tühjaks, pean selle nagunii maha müüma, sellepärast. Ja teile ma annaksin odavalt, kas või järelmaksuga, raha poleks mul praegu vajagi. Peaasi, et usaldatavad inimesed. Saad ju aru, maja ei tohi tühjaks jätta, vähemalt mitte pikemaks ajaks, see lõhutakse lihtsalt ära,” tundis Anne nüüd kohustust seletada.

      “Ja sina oled ka kohe pimesi nõus? Ilma nägemata ja kohal käimata?” pöördus Pärtel nüüd Meeli poole juba süüdistaval toonil.

      “Ma olen piltidel seda maja näinud. Minu arust näeb ta hea välja, just enne sõda ehitatud ja…”

      “Ahaa! Nii et – ikkagi vandenõu! Ja selle maalesõidu eesmärk oligi mulle auk pähe rääkida!” ütles Pärtel tigedalt.

      “Ei, kulla meheraasuke. Ma olen sinuga liiga kaua elanud ja tean, et sinule ei ole võimalik auku pähe rääkida, sul on selleks liiga kõva pea!” teatas Meeli. “Aga järele mõtelda võiksid küll. Ning kui me juba sinnakanti sõidame, võiksime pilgu pärast visata ka!”

      Pärtel ei vastanud midagi. Eespool hakkas paistma majade kogum, silt teeservas teatas, et oldi jõutud Karbusele. Mõned standardsed silikaatelamud, siis esinduslik hoone – kunagi kolhoosikontor, nüüd vallamaja, nagu Anne seletas. Suur maja, milles pärast vallavalitsuse leidus ruumi ka ambulatooriumi ja postkontori jaoks.

      “Ma lähen siia sisse, vaja surmatunnistus võtta,” seletas Anne ja Pärtel ajas auto parklaplatsile.

      “Tahate mind ikka lollitada küll,” viskas ta Meelile kerge solvumistundega, kui Anne oli hoonesse sisenenud.

      “Sa vist ei taha tunnistada, et pärast sinu oskavad ka teised mõelda?”

      “Kurat võtaks, sa räägid, nagu mina oleksin krokodill! Oma arust ma ei ole nii vastiku iseloomuga, et minuga peaks ümber käima nagu meremiiniga. Aga ma ei salli lollitamist! Miks sa ei võinud juba kodus otse öelda, et läheme Anne tädi maja vaatama, äkki hakkab meeldima ja ostame ära!”

      Nüüd oli Meeli kord imestada. Tõepoolest, tema mehes oli veel selliseid jooni, mida ta ei tundnud. Ta oleks võinud mürki võtta, et sellise jutu pärast poleks Pärtel üldse kodunt kuskile liikunud. Aga mine sa tea…

      “Kallis, ma ju tunnen sind! Ma tahtsin, et sa ise selle pärast tuled, sest sulle ju ei meeldi teiste tehtud plaanid. No ära pahanda, aga ma lootsin, et sulle hakkab see koht meeldima ja tuled ise selle pärast, et võiksime…” tegi Meeli kiisuhäält ja vaatas mehele paluvalt otsa.

      “Ja kasvan poole päevaga ümber – mina, kuuekümne viie aastane mees! Oled ikka naiivne küll!” pahandas Pärtel, aga juba ilma tigeduseta ning müksas naist küünarnukiga.

      Anne tädi maja asus tõepoolest kenas kohas. Tee poolt varjas kollast maja madal kuusehekk. Heki ja maja vahel kasvas neli”viis kaske, mis juba hakkasid kevadist õrnrohelist loori omandama. Maja otsas oli õunaaed vanade õunapuudega, trepi ees mõned raagus ilupõõsad. Teisel pool oli väike metsatukk, selle servas kõrgus mingi kõrvalhoone lagunenud luukere.

      “See oli kunagi laut, aga tädist polnud selle lammutajat. Lagunes ise, eks siit küttepuid veel saab… Aga ait on veel üsna korralik,” näitas Anne teist kõrvalhoonet. “Peenra- ja kartulimaa on ka olemas, tõsi küll, paar aastat juba söötis seisnud.”

      “Põllumeest minust küll ei saa,” arvas Pärtel, aga maja silmitses ta hoolega. Ta käis ümber selle, uuris pakatanud kollase värvikorraga seinu ja vundamenti, silmitses kohati sammaldunud eterniitkatust ja aknaraame, millelt kitt oli ammugi maha langenud. Ka kividest laotud välistrepil olid praod sees ja üks nurk koguni küljest kukkunud. Välisuks oli parasjagu kiiva vajunud, nii et Anne pidi selle avamiseks jõudu kasutama.

      “Noh, remonti on siin hädasti vaja! Kes seda teeb ja mis see maksab?” teatas ta siis mingi sisemise rahuldustundega.

      Maja seespool oli olukord parem. Tapeedidki olid veel uuepoolsed, ka pliit, soesein ja ahi nägid päris head välja. Toad olid kõrged, nii nagu enne sõda ehitada tavatseti, põrandad korralikult värvitud.

      “Seda tegi tädi ise! Värvis ja tapitseeris niikaua, kui jõud veel üle käis. Ja lilli ta armastas! Toalilled viisime naabrite juurde, kui ta haiglasse läks, aga õues on mitu lillepeenart. Ma aitasin tal veel sügisel jorjenijuurikad keldrisse viia, eks need tuleb varsti jälle maha istutada…” ei väsinud Anne seletamast ja avas aina uusi uksi.

      Majas leiduv mööbel oli enamasti pärit sõjajärgsetest aastatest ja märgatavalt kulunud, aga see ei väärinud Pärtli tähelepanu. Võõras mööbel oli tema silmis alati midagi intiimset olnud, midagi sellist nagu aluspesu, mis pärast omaniku teistesse ei puutu. Pärtel ei saanud aru vanavara ja antiikesemete korjajatest, tema arvates oli igal asjal oma ajastu ning sellised asjad sobisid vaid muuseumi või siis kuskile ajaloolisse lavastusse taustmiljööd etendama. Kopitanud hõnguga vanakraamikauplustes, kuhu nad Meeli õhutusel vahetevahel olid sisse põiganud, tundis ta end alati halvasti. Teda rõhus, et kõikidel nendel asjadel on oma minevik, et iga esemega on seotud ammendamatu juhtumite ja sündmuste jada.

      “Kui nii mõelda, siis kuulun mina ka vanavara hulka. Just nende pruugitud asjade hulka, mida sa ei salli,” oli Meeli avameelitsenud, kui Pärtel talle oma tõrget seletas, ja mees ei osanud selle pärast muud kosta kui seda, et igal reeglil on erandeid.

      Kui Roometid edasisõiduks auto juurde tõmbusid ja Anne maja välisust lukustama jäi, müksas Meeli meest ja küsis poolhääli:

      “Noh – mida sa arvad?

      “Millest? Aah! Jaa-jaa, kevad tuleb, kevad tuleb,” noogutas Pärtel, vaadates üles rohekasse kevadrüüsse looritatud kaskede poole.

      6

      Kevad tõi Kaseväljale rohkesti tööd nagu ikka. Kasvuhoonetes rohetavad kapsa, tomati ja kurgitaimed olid Tiiu pärusmaa, ta külvas, kastis, harvendas ja pikeeris, jahedamatel õhtutel tassis pinumaalt puid ja tegi kasvuhoone ahju tuld, et öökülm kasvandikele liiga ei teeks. Ka saunaahju kütmine jäi Tiiu hooleks, sest päevatööde jäljed tahtsid enne voodisse pääsemist ihult mahaküürimist. Lehma söötmine, lüpsmine ja kasimine käis omasoodu, vasikas oli veel piimatoidul ja seegi tahtis omajagu hoolt. Ilus lehmvasikas oli ja Rein oli juba tõemeeli arvanud, et selle jätaks Kirju kõrvale kasvama, et mis talu see on ainult ühe lehmaga.

      Ise ta müdistas juba varahommikust alates põldudel, tegi kevadkündi, kultiveeris ja ajas vagusid. Porgandiseeme oli esimene, mis pidi maha saama, sest porgandil on pikk kasvuaeg. Siis varane kapsas, mis jaanipäevaks esimese saagi andis. Siis kartul, mille mahasaamiseks oli aga vaja külast abi värvata. See polnud küll raske, sest üsna mitmeid tööta ja maata inimesi oli kolhoosikorra pärandusena ka siiakanti jäänud. Halvem oli see, et enamasti oli tegemist nendega, kes olid järelveetavateks sündinud või kasvanud ning ei tahtnud ega osanudki homsele päevale mõelda. Rein oli tavaks võtnud, et maksis igal õhtul päevatöölistele palga välja, suurem osa neist aga siirdus sellega otsejoones poodi viinapudeli järele ja hakkas alles seejärel mõtlema, kas raha ka millekski muuks vaja läheb. Üsna tihti oli juhtunud, et järgmisel hommikul jäi mõni selline viinavend või

      –õde tulemata ning peremehe plaanitud tööd ei saanud täies mahus tehtud. Siis katsetas Rein palga maksmist hommikuti, eelneva päeva eest, kuid tagajärg oli veelgi hullem – pärast lõunapausi olid kaks joomavenda juba nii pehmed, et nad tuli lausa jõuga minema saata.

      Viin