Kollaste lehtede aegu. Erik Tohvri

imestama, kuidas need, kes poes oma väheseid kroone näpu vahel veeretasid, et leiba osta, end üsnagi tihti purju juua said. Kolhoosiajal oli Rein peaagronoomina sellistega rinda pistnud ja mõningaid, kuigi kesiseid tulemusi saavutanud, sest palgast ilma jääda ei tahtnud keegi, pärastgi maksti siis palka kaks korda kuus ja lausjoomised olid harvad; nüüd jagas ta raha päeviti ja ka joomine muutus igapäevaseks.

      “Kurat võtaks, joogu, aga ärgu johmase peaga tööle tulgu!” kirus ta Tiiule, kui too arvas, et Tagaväljast on saanud joodikute lemmikpaik. “Mina neid ümber kasvatada ei suuda!”

      “Joogu, aga ärgu tehku lapsi,” arvas Tiiu. “Eile lõunaajal olid Kalju ja Merike jälle põhukuhja pugenud ja sahistasid seal… Jube!”

      Kevadtööd nõudsid aga tegemist ja pererahval tuli paratamatult vahetevahel üks silm kinni pigistada.

      Kevad tegi ka vanaperenaise Helmi veidike erksamaks, ta koperdas kepi najal isegi õue, toetus seinaäärsele pingile ning sirutas näo päikese poole. Töötegijat ega abistajat temast ei olnud, halvatud kehapool ei lasknud tal isegi kartuleid koorida, aga supi liigutamisega sai hakkama. Muidugi siis, kui Tiiu oli kõik ettevalmistused teinud ja kastruli tulele sättinud.

      “Nä-nä su-surm ei ta-taha mend mette…” üritas ta vahetevahel oma pudikeelel seletada, kui tundis, et vajas minia abi. Enamasti aga Kasevälja Helmi vaikis ja istus oma mõtetega omakesksi. Mida ta mõtles, seda ei teadnud keegi. Ainult see, et ta vahel terve käega mõne tabamatu liigutuse tegi ja üle ta kortsulise palge mingi vari käis, andis märku, et selle inimese mõttemaailm ei ole veel kustunud. Naabrinaise, Oksa Marta surma elas ta küll raskelt üle, võttis selle mitu korda jutukski ja üritas seletada, et ikkagi naabrinaine oli see, kes tema tookord oimetuna leidis ja haiglasse toimetas. Ta oli Martaga eluaeg hästi läbi saanud ning oli oma hädisusest hoolimata nõudnud, et ka teda matustele kaasa võetaks. Rein oli ta seal hauaveerele talutanud, kus Helmi oma väriseva käega naabrinaisele kolm peotäit mulda järele saatis ning pisarate vahele midagi pomises, mis teistele arusaamatuks jäi.

      Helmi oli elukeeristes palju räsida saanud, isegi Siberi läbi käinud ja sealt kõige kiuste koos juba kümneaastase pojaga tagasi tulnud. Antonil, Reinu isal, oli neljakümne esimesel õnnestunud vene mobilisatsioonist õnnelikult kõrvale hoida, aga samasugune õnn ei jätkunud sakslaste päevil. Siis pandi ta pool aastat pärast abiellumist haakristimundrisse ja sõidutati idarindele. Kui sõda Eestimaast jälle üle kihutas, jäi Anton kuskile Võrumaa metsadesse redutama, julgemata oma olemasolust isegi naisele teada anda. Aga kui mõne aja pärast okupatsioonivõim kuulutas, et kõik ennast metsades varjajad võivad julgesti välja tulla ja neile ei tehta midagi, oli ka Anton kutset kuulda võtnud ning koju tulnud, vallamajast mingi ajutise passigi saanud ja Helmiga mõned hilinenud ja tormilised pulmaööd jõudnud veeta, enne kui püssimehed talle ühel ööl järele tulid ning ta Venemaa lõpututel avarustel lõplikult kadus. Helmi jäigi koos Antoni vanematega Kaseväljale elama, hinges iga aastaga vähenev lootus, et mees elumärki annab. Kuni ajani, mil Kasevälja tunnistati kulakutaluks, kus poeg pealegi Saksa sõjaväes teeninud ning mehevanemad koos Helmi ja pooleteiseaastase Reinuga Siberisse viidi.

      Kas vanaperenaine oma üksinduses just mineviku pärast mõtles, seda muidugi ei teadnud Kaseväljal keegi. Ega Tiiul ja Reinul polnudki aega selle vastu huvi tunda, sest tööd tahtsid tegemist. See oli rutiin, mis ei lasknud mõeldagi kõrvalistele asjadele, ja õhtuti rampväsinult voodisse vajudes mõlkus Tiiu peas vaid soov, et öö oleks pikk ja unenägudeta. Sest viimasel ajal tekkis tal öösiti järjest rohkem sellised unepause, mil ta pärast juhuslikku ärkamist niipea uinuda ei suutnud. Tavaliselt sundis mingi hirmutav unenäoseik teda ärkama ja siis, pärast rahunemist, hakkasid mõtted omapead rändama. Mõtteid oli igasuguseid, oli häid, mis seotud mõne meeldiva meenutusega, oli halvemaid, mis mõnda täitmata kohustust meelde tuletasid, ning sootuks halbu sundmõtteid, mida Tiiu püüdis kõigest väest eemale tõrjuda, aga nad tulid tüütu kärbseparvena sedamaid tagasi. Need mõtted algasid enamasti tüütavast seljavalust – teadagi, päevad otsa kasvuhoones küürutatud – ning lõppesid konkreetse küsimusega, mida võis kokku võtta kahte sõnasse: mille nimel? Miks peab selliselt, lausa ennastunustavalt rabama, hoolimata millestki, ei enesetundest ega tervisest? Äraelamiseks piisaks palju vähemastki!

      Kaua ei julgenud ta sellest Reinuga juttu teha, teades, et mees ei säästa ennast ega samuti mitte ka teda. Aga ühel hilisõhtul, kui nad järjekordselt olid voodisse jõudnud ja Rein end harjumuslikult temasse surus, ei saanud Tiiu hoiduda valuoigest.

      “Mis on?” oli mees ebameeldivalt üllatunud.

      “Mul on valus!”

      “Imelik, varem sul pole ju olnud…” arvas Rein, aga ei suutnud loobuda. “Kannatad ehk ära, mis?”

      Tiiu ei vastanud. Kahekümne nelja abieluaasta jooksul oli ta mõndagi kogenud ja teadis, et mees alustatut naljalt ei jäta. Ega jätnudki, alles hiljem tema kõrval lebades ja kergelt hingeldades küsis:

      “Kuidas on? Ikka veel valus või?”

      “Mis sinul sellest, ega see sinu küljes ole!”

      “Ei, aga tõsiselt, kullake…Siis pead arsti juurde minema!”

      “Millal?” Tiiu ajas end küünarnukile ja vaatas ööhämaruses lebava mehe poole. “Siin pole suremisekski aega, ammuks siis veel arsti juurde minekuks. Ütle, Rein, miks me peame niimoodi rabama?”

      Rünnak tuli mehele ootamatult.

      “Mida sina siis tahaksid? Kaheksatunnist tööpäeva nagu kolhoosiajal või?” päris ta tõredalt.

      “Mina ei taha midagi. Aga kui ma lihtsalt enam ei jaksa, mis siis? Kas võtad uue naise, kes jaksab?”

      “Loll, ütles Rein – rohkem selleks, et aega võita. Tegelikult oli küsimus ju retooriline, vihutsi esitatud, kuid selles sisalduv tera jõudis ikkagi meheni. Mitte küll niivõrd ohusignaalina kui tüütu teadmisena, et kuskil keegi valmistub vastu hakkama tema valitud plaanidele. See keegi ei pruukinud olla naine ise, vaid mingi ebamäärane jõud, mis looduse poolest oli naisesse kätketud ja mis teda enam teenida ei tahtnud. Tervis?

      “Sa lähed arsti juurde. Juba hommepäev lähed!”

      “Ma pean selleks ju linna sõitma! Buss läheb varahommikul, kes lehma lüpsab? Ja tomatite pikeerimine on pooleli,” tõrjus Tiiu.

      “Lehma lüpsan mina. Ja tomatid võivad oodata, selle päevaga ei juhtu midagi,” korraldas Rein. Lõpuks leppisid nad kokku, et see linnavisiit lükkub veidi edasi, sest enne oli vaja helistada ja tohtri juures aeg kinni panna. Ning muidugi läbi mõelda, mida Tiiu sel päeval linnas veel korraldada saaks, kevadpäevad ei olnud muidujalutamise jaoks. Tehti veel teinegi kokkulepe – nimelt arvas Rein, et leiaks veel mõned kotid kartuleid turule viia ja nad võiksid linna sõita oma kaubikuga.

      “Aga tagasi tuled liinibussiga, pole mul aega ootama jääda…” kinnitas ta siis naisele. “Jääme nüüd magama, homme jälle tööpäev.”

      Tiiu noogutas, kuigi see jäi pimedas tähelepanuta, pealegi oli mees juba silmad sulgenud. Aga enne magamajäämist tuli Reinule veel midagi meelde.

      “Ahjaa, täna ma märkasin eemalt, et Oksale on mingi elu tekkinud. Keegi kõndis ümber maja ja…”

      Mees oli väsinud ja jäi poolelt sõnalt magama.

      7

      Anne Kruusel seisis oma magamistoas peegli ees ja tundis enda vastupeegeldusest rõõmu. Tõepoolest, viiekümne kahe eluaasta kohta nägi ta endiselt hea välja ja tema sünniaega teadmata oleks võinud talle isegi kümmekond aastat vähem pakkuda. Kõigiti proportsioonis parajalt sale keha, mida laste kandmine ja sünnitamine ei olnud mõjutanud, korrapärased, isegi kenad näojooned ja soeng, milles üksikud halliks tikkuvad juuksed tähelepandamatuks hajusid – mida võiks üks vallaline, terve ja elurõõmus, pealegi materiaalselt kindlustatud inimene veel tahta?

      Anne kehaproportsioonide säilitamises ning liigse rasva vastu võitlemises oli lisaks eluviisidele oma osa ka jalgratast meenutaval drenazhheril, mille ta paari aasta eest mõninga kõhklemise järel oli ostnud ja mis nüüd