Wayward Pines. III osa. Blake Crouch

kriiskab eemalt.

      Noor värd kergitab pead.

      Ema kriiskab taas, seekord mõnevõrra ähvardavamalt.

      Värd paneb plehku.

      Hassler kuulatab, kuidas kolmik allika juurest lahkub. Selleks ajaks kui mees riskib veidigi liigutada – kiiresti pead pöörata –, on nad lumetuisku kadunud.

# # #

      Hassler ei jaksa tormi vaibumist ära oodata. Ta ronib allikast välja, raputab tolmumantlilt seitse sentimeetrit lumetolmuning kuivatab jalgu, enne kui need saabastesse pistab.

      Ta paneb tolmumantli märjale ihule, haarab oma kraami kaasa ning sörgib üle lageda mändide poole. Ta varjub madalate puuokste alla, mis katavad maapinda sama hästi kui rookatus. Lõdisedes viskab ta oma kompsud maha ning kisub matkakoti lahti. Kõige peal on habesamblik ning selle all kuiv tulehakatis, mille ta on hommikul korjanud.

      Samblik süttib kolmandast sädemest.

      Kui oksakesed pragisema hakkavad, murrab Hassler mitu käeulatusse jäävat suuremat puuoksa ning teeb nad põlve otsas peeneks.

# # #

      Tuli mühiseb ja peletab külma.

      Mees seisab lõkke paistel alasti.

      Varsti on ta riides. Talle meeldib toetada selga vastu puutüve ja sirutada käsi tule poole.

      Mõnusast nurgakesest väljaspool sajab rohumaale paksultlund.

      Öö hiilib ligi.

      Tal on soe ja kuiv olla.

      Ja hetkel…

      On ta ikka veel elus.

      Kõike arvesse võttes ei saa selles koledas uues maailmas pika ja külma päeva lõpuks paremini minnagi.

# # #

      Kui ta järgmine kord silmad lahti teeb, paistab puuokste kohalt sügavsinine taevas ning rohumaa on kattunud kolmekümnesentimeetrilise säravvalge lumevaibaga.

      Lõke on juba mitu tundi kustunud olnud.

      Üksikud aasal kasvavad puuvõsud on lumekoorma all lookas.

      Tänu kuumaveeallikale on see esimene kord mitme kuu järel, mil Hassleri jalad pole kanged, kui ta ennast püsti upitab.

      Teda vaevab janu, aga joogivesi on ööga külmunud.

      Ta sööb tükikese kuivatatud piisoniliha, et peletada nälga, mis teda alati äratab.

      Ta tõstab püssi, et välult sihiku abil liikumist otsida.

      Eilsest on tervelt kuue-seitsme kraadi võrra külmem – vaevu üle miinus seitsmeteistkümne – ning aurujoad liituvad kuumaveeallikate kohal pilvedeks.

      Muidu ei liigu avaral talvisel maastikul kedagi.

      Ta kraamib kompassi ja väikse kaardi välja ning vinnab siis matkakoti selga.

      Kui Hassler on puude alt välja roninud, seab ta sammud üle rohumaa.

      On külm ja täiesti vaikne. Päike hakkab tõusma.

      Mees jääb keset rohumaad seisma ning uurib läbi Winchesteri sihiku ümbruskonda.

      Vähemasti mõne hetke saab ta ihuüksinda olla.

# # #

      Kui päike jõuab kõrgemale, helgib lumekamar pimestavalt. Ta jääks seisma, et oma päikeseprillid üles otsida, kui ei astuks kohe meeldivalt hämara metsa rüppe.

      Siin kasvavad vaid keerdokkalised männid.

      Kuuekümnemeetrilised hiiud sirgete sihvakate tüvede ja kitsaste latvadega.

      Metsas matkata on märksa ohtlikum. Puudeni jõudes võtab Hassler tolmumantli sisetaskust .357, veendumaks, et see on laetud.

      Maapind tõuseb aeglaselt.

      Kuna päike paistab eredasti, on mändide vahel maas heledamaid laike.

# # #

      Hassler tõuseb seljandikule.

      Nähtavale ilmub järv, mis särab nagu kalliskivi. Jääd on üksnes kalda ümber. Mees istub pleekinud kännule.

      Ta tõstab püssipära õlale, et sihikust randa uurida. Seal, kuhu ta mõtleb sammud seada, on kõik plekitu, kiiskavvalge.

      Mõni kilomeeter eemal vastaskaldal märkab ta isast värda. Lumi eluka ümber on verine – loom tirib välja pikki soolikaid kerekast grislikarust, kelle kõri ta on äsja lömastanud.

      Hassler läheb laugest nõlvast alla.

      Järve ääres uurib ta jälle kaarti.

      Metsa ja vee vahele on jäänud vähem maad. Veepiiri ja puude varju hoides sammub mees järve lääneserva.

      Ta on lumes sumpamisest rampväsinud.

      Hassler võtab püssi õlalt ja variseb vee ääres kokku. Ligidalt ta näeb, et jää pole paks. Üksnes habras koorik, mis on üleöö tekkinud. Lumi on õige vara tulnud. Tema meelest on alles juulikuu.

      Taas uurib ta sihikust randa.

      Metsa oma selja taga.

      Keegi ei liiguta peale värra teisel pool järve, kes on nüüd peadpidi karu kõhus ja vohmib süüa.

      Hassler võtab kaardi välja, toetades siis selja vastu matkakotti.

      Tuult pole ja kuna päike paistab lagipähe, soojendab päike konte.

      Ta armastab hommikuid. Kahtlemata on hommik tema lemmikaeg. Siis võib ju hellitada igasuguseid lootusi, teadmata veel, mis päeval ees ootab. Kõige raskem on taluda hämarat aega, mil saabub mõistmine, et veel üks öö tuleb veeta üksinda pimedas, koletu surm endiselt varitsemas.

      Vähemasti praegu jääb öö kaugele.

      Taas kanduvad tema mõtted põhja.

      Wayward Pinesi.

      Päeva, mil ta jõuab selle tarani ega pea enam elu pärast värisema.

      Väiksesse viktoriaanlikku majja 6. tänaval.

      Ja naise juurde, keda ta armastab kirega, mis jääb talle endalegi arusaamatuks. Üksnes selle naise pärast jättis ta 2013. aastal oma senise eluga hüvasti, et minna kaheks tuhandeks aastaks varjusurma, aimamata, millisesse maailma ta satub. Teadmine, et tulevases maailmas elab ta koos Theresa Burke’iga, kelle abikaasa Ethan on ammu surnud, kaalus tema silmis kõik muu üle.

      Ühes käes on Hassleril kaart ja teises kompass.

      Ümbruskonda valitseb enam kui kolme tuhande meetri kõrgune mägi, mida kunagi hüüti Mount Sheridaniks. Ülemised kolmsada meetrit küünivad üle metsapiiri. Lilla taeva taustal on mäetipp üleni valge. Mäeharja piitsutavad tuisuhood.

      Ideaalsetes tingimustes üks tund kõndimist.

      Kaks-kolm tundi, kui värskelt on sadanud kolmkümmend sentimeetrit lund.

      Praegusel hetkel tähendab see lihtsalt põhjasuunda.

      Kus ootab kodu.

Richardsonid

      Bob ronis autost välja ning sulges enda järel vaikselt ukse.

      Metsas oli vaikne. Linnast kostvad karjed olid nõrgad.

      Ta jalutas auto kapotist veidi eemale ja üritas mõelda.

      Linnast lahkumine oli olnud õige otsus. Nad olid veel elus.

      Laevalgusti autos kustus.

      Pimedus võttis maad.

      Bob kükitas sõiduteele ning peitis pea põlvede vahele. Ta nuttis omaette. Minuti pärast avanes tema selja taga uks ning autost hakkasid paistma tuled, mis värvisid sõiduteed.

      Bobi