Wayward Pines. III osa. Blake Crouch

ei, ei, eiiii…”

      Rodust käis läbi jõnks ja inimesed kukkusid vette.

      Appihüüded.

      Siis surmaheitlus.

      Kõik toimus kohutava kiiruga.

      Harold keeras ringi, et tagasi minna, aga pageda polnud kusagile. Kõik tõrvikud olid kustunud. Üksnes pimedus ja kisendamine. Truubi seintelt kajas vastu karjeid. Ta suutis vaid mõelda, et põrgu on lahti.

      Ta kuulis naabertunnelist püssipauke.

      Kate?

      Tiffany Golden hüüdis Haroldi nime. Hüüdis talle ja kõigile, et nad tuleksid. Kiirustaksid. Ei seisaks niisama paigal.

      Naine oli üheksa meetrit kaugemal tunnelis ja hoidis peos rühma viimast tõrvikut.

      Inimesed trügisid Haroldist mööda.

      Kellegi õlg tõukas ta vastu murenevat betoonseina.

      Surijate karjeid oli kuulda lähemalt.

      Harold hakkas jooksma, kiilutuna kahe naise vahele, kelle küünarnukid togisid teda kõhtu, kui nad temast ette, kahaneva valgustäpikese poole tormasid.

      Ta ei arvanud, nagu oleks neil jäänud veel palju minna. Kolmsada, kõige rohkem nelisada meetrit, kuni tunnel avaneb metsa.

      Kui nad pääsevad välja, kasvõi pooled nendest…

      Kauguses terendav tõrvik kustus hüüde saatel.

      Otsekohe läks pimedaks.

      Karjed läksid kolm korda valjemaks.

      Paanika oli Haroldile lausa käegakatsutav.

      Ka tema enda oma.

      Ta löödi ojakesse pikali. Kõigepealt tallati tema jalgadel, siis seljal. Ta ajas end püsti, ent ta tõugati taas pikali. Inimestele oli ta suvaline takistus. Keegi astus talle pähe.

      Ta veeretas ennast kõrvale ja upitas üles.

      Keegi lippas temast pimedas mööda.

      Elukast õhkus roiskumislehka.

      Paari meetri kaugusel palus abi mees, kelle luid ja kõhri raginal lömastati.

      Haroldi närvid ei pidanud uskumatuse taaga all vastu.

      Ta peaks minema.

      Jooksu pistma.

      Vaeseke tema kõrval jäi vagusi. Nüüd kuulis Harold ainult seda, kuidas koletis saaki õgis.

      Kuidas sai midagi sellist juhtuda?

      Haroldi näkku pahvatas roisust hingeõhku.

      Vaid mõni sentimeeter eemal kostis madal urin.

      “Ära,” ütles Harold.

      Tema kõri oli järsku kuum ning rind muutus niiskeks ja soojaks. Ta suutis veel hingata ja valu polnud, ent tema kaelast purskas verd.

      Juba tuli peapööritus.

      Harold vajus jääkülma ojakesse, samal ajal kui koletis ühe käpatõmbega ta kõhu avas.

      Kui värd sööma hakkas, tundis ta vaid tuhmi valu.

      Meest ümbritsesid surijate ja pagejate oiged ja karjed.

      Inimesed ruttasid pimedas endistviisi temast mööda, trügides, et aga ise pääseda.

      Harold oli täiesti vaikselt, püüdmata end kaitsta.

      Teda halvasid vapustus, verekaotus, trauma, hirm.

      Ta ei suutnud uskuda, et see juhtus temaga.

      Elukas õgis teda, nagu poleks päevi midagi süüa saanud. Värra tagakäppade küünised surusid mehe jalgu paigale, esikäpad naelutasid Haroldi käed vastu betooni.

      Ometi ei tundnud mees erilist valu.

      Harold oletas, et tema on üks nendest, kellel on õnne.

      Ta sureb veel enne, kui saabub tõeline valu.

Ethan

      Maad oli võtnud täielik inimlik kannatus ja kabuhirm.

      Kaos.

      “Ärge peatuge! Minge edasi!” hüüdis Ethan.

      Kas kusagil lähedal tunnelis püüti üks grupp kinni?

      Jube oli ainuüksi ettegi kujutada, kuidas oleks siia lõksu jääda.

      Inimesed hakkasid pääsemise nimel üksteisest üle ronima, kui koletised lähenesid.

      Tõrvikud pillati maha ja need kustusid ojas.

      Värrad ahmisid pimedas inimliha.

      Ethani rühma tõrvikust polnud enam eespool märki.

      “Kuhu nad läksid?” küsis Ethan hingeldades.

      “Ei tea,” vastas Hecter. “Tuluke oli järsku kadunud.”

      Vesi Ethani saabaste all oli hakanud voolama. Neile puhus näkku külm vaibumatu tuul.

      Nad astusid tunnelist kivisesse ojasängi. Hetkeks asendas värdade häälitsusi vee kohisemine. See tuli lähedalt, aga pimedas polnud võimalik midagi näha.

      Ethan vaatas künkanõlvast üles ja märkas tõrvikuid metsas venimas.

      Ta näitas neid Hecterile ja Maggiele. “Järgnege tuledele.”

      “Kas sa jääd siia?” küsis Hecter.

      “Tulen teile varsti järele.”

      Värdade kriisked käisid kärestiku kohinast üle.

      “Minge!” käsutas Ethan.

      Hecter ja Maggie kadusid puude varju.

      Ethan laadis järgmise padruni ning ronis siis paar meetrit üles, siledale pinnale. Ta silmad kohanesid aeglaselt – ta suutis näha puude siluette ning taamal isegi juga. Tähed peegeldusid mustas vees, mis sadas kaarena üle karniisi sada meetrit kõrgemal.

      Ethani reielihased kirvendasid jooksust läbi tunneli. Kuigi oli külm, oli tema alussärk higist läbimärg.

      Tunnelist kargas välja üks värd ning jäi ojasängis peatuma.

      Ümbrust uudistades vaatas ta Ethanile otsa.

      Läheb lahti.

      Looma pea nõksatas küljele.

      Kuul tabas värda keresse ja see langes siruli ojja.

      Tunnelist tormas välja veel kaks värda.

      Üks sööstis langenud liigikaaslase juurde ning tõi seejärel kuuldavale madala, katkendliku karje.

      Teine loom ronis neljakäpakil mööda kaljust kallast otse Ethani poole.

      Ethan laadis uue padruni ja sihtis värrale hammaste vahele.

      Kui loom langes, oli teine kohe selle taga. Tunnelist tuli samal ajal välja veel kaks elukat.

      Ethan vinnastas ja laskis.

      Teised kaks lähenesid endiselt. Ethan kuulis nende taga veelgi kriiskeid.

      Ta tappis esimese looma lasuga kõhtu, kuid ei suutnud tabada kaaslase pead.

      Ta laadis uuesti, tegi otselasu ja tabas looma kaelast veidi allapoole.

      Ethanile pritsis verd silma.

      Samal ajal kui ta nägu pühkis, ligines veel üks värd.

      Ethan vinnastas, sihtis, vajutas päästikule.

      Klõps.

      Persse.

      Värd kuulis müra ja hüppas.

      Ethan viskas tühja püssi kõrvale, võttis pihku Desert Eagle’i ja lasi ebardile südamesse.

      Õhk oli täis püssirohusuitsu, Ethani süda kloppis meeletult.

      Tunnelist tuli endiselt karjeid.

      Mine, mine, mine!

      Ta pistis püstoli kabuuri, haaras pumppüssi ning