Wayward Pines. III osa. Blake Crouch

keeras nüüd linna tagasi.

      Kui nad tervitusmärgist möödusid, tõstis ta jala gaasipedaalilt.

      Pimedusse mähkunud Wayward Pines paiknes otse ees.

      Mees laskis autol seisma jääda ning lülitas süüte välja.

      “Me ootame siin?” küsis Barbara.

      “Praegu küll.”

      “Kas me ei peaks liikuma?”

      “Bensiin on sama hästi kui otsas.”

      Barbara ronis esiistmele tagasi.

      “Inimesed surevad linnas. Just praegu,” rääkis naine.

      “Ma tean.”

      “Kuradi šerif.”

      “Mul on hea meel, et ta seda tegi.”

      “Mis?”

      “Ma ütlesin, et mul on hea meel.”

      “Jah, ma kuulsin juba esimesel korral. Aga ma tahan teada, miks. Meie naabreid tapetakse, Bob.”

      “Me olime orjad.”

      “Kuidas siis vabadus maitseb ka?”

      “Kui see ongi lõpp, on vähemalt tore tõde teada.”

      “Sa ei kardagi?”

      “Ja kuidas veel.”

      Bob tegi ukse lahti.

      “Kuhu sa lähed?” küsis Barbara.

      Laevalgusti kõrvetas mehe silmi.

      “Tahan veidi omaette olla.”

      “Mina ei lähe sellest autost kusagile.”

      “Selles ongi asja mõte, kallis.”

Ethan

      Kui nad oma grupile järele jõudsid, vaevas Ethanit kontrast maa peal nähtu ja tõiga vahel, et tema inimesed olid veel tunnelis elus. See meenutas, kui eemaletõukavalt oluline roll on lahingus juhusel – kui sa oleksid astunud vasemale, mitte paremale, siis oleks kuul lennanud sinu, mitte sõbra silma. Kui Kate oleks juhtinud nende rühma teise tunnelisuuni, siis oleksid Ethan, tema naine ja poeg Main Streetil maha notitud. Ethan ei suutnud kuidagi Megan Fisheriga juhtunut peast visata. Ta oli Iraagis piisavalt hävingut ja surma kogenud, teadmaks, et ta näeb vaesest Meganist veel kaua luupainajaid. Ta teadis, et jääb alati endalt küsima: aga kui ta oleks riskinud ja välja läinud? Kui ta oleks Megani ründaja tapnud? Õpetajanna päästnud? Tassinud ta seljas tunnelisse? Ethan lihvis kujutelma täiuslikuks. Kõik sobis, et vabaneda mälupildist, kuidas see naine keset teed lebas, värd tema peal. Sõjas oli Ethan olnud tunnistajaks mõistetamatutele kannatustele ja piinadele, mis teda endiselt masendasid.

      See oli neist veelgi hullem.

      Nad jõudsid rivi lõppu just siis, kui rühm pöördus uude tunnelisse.

      Äsja hävitati veerand inimkonnast.

      Ta vaatas inimeste rodu ning nägi hämaras Theresa kukalt.

      Tung naise ja Beni ligidal viibida oli vastupandamatu.

      Megan tänaval.

      Aitab.

      Megan kisendamas.

      Aitab.

      Megan…

      Tunnelis kaikus luust ja lihast läbilõikav ulg.

      Maggie ja Hecter jäid seisma.

      Ethan tõstis pumppüssi.

      Tõrvik Maggie peos värises tugevasti.

      Ethan heitis pilgu taha.

      Rodu oli takerdunud. Kõik olid ulgumist kuulnud ning nüüd nad sirutasid kaela, et pimedas tunnelis paremini näha.

      “Liikuge edasi,” hüüdis Ethan kõigile. “Ärge mingil juhul paigal passige. Minge nüüd.”

      Nad läksid edasi.

      “Mulle tundub, nagu ma kuuleksin midagi,” lausus Maggie viieteistkümne meetri järel.

      “Mida?” küsis Hecter.

      “Justkui keegi sumpaks läbi vee.”

      “See on ju meie rühm.”

      Maggie raputas pead ja osutas pimedusse. “See kostab sealt poolt.”

      “Peame korra kinni,” ütles Ethan. “Laseme kõik endast ette.”

      Kui rodu lõpp oli eemaldunud, vaatas Ethan ainiti pimedusse. Nüüd kuulis ka tema.

      Tulija ei kõndinud, vaid jooksis.

      Ethani süda hakkas kloppima.

      “Varsti saad sihtida, Hecter,” sõnas Ethan.

      “Keegi tuleb?”

      “Tuleb tõesti.”

      Maggie taganes paar sammu.

      “Ma tean, et sa kardad, aga sa oled meie valgus, Maggie,” rääkis Ethan. “Ükskõik, mida sa tulemas näed, püsi paigal. Kui sa ära jooksed, saame kõik surma. Saad aru?”

      Solistamine valjenes, ilmselt tuli see lähemalt.

      “Maggie? Kas sa said aru?”

      “Jah,” nuuksus neiu.

      Ethan vinnastas püssi.

      “Hecter, kas sul on kaitseriiv maas?”

      “On.”

      Ethan pööras pead, et Theresat ja Beni teiste seast leida, aga nad olid liiga kaugel ja valgust õieti polnud.

      Ethan tõmbas musta plastist püssilae vastu õlga ja sihtis. Sihiku moodustas kolm helendavat õrnrohelist triitiumtäppi, mida oli pimedas hästi näha.

      “Sa lased kuule, mitte haavleid,” märkis Ethan.

      “Nii et hajumist pole?”

      “Just. Ole täpne.”

      “Mis siis, kui need otsa saavad?”

      “Mine üle selle silla, kui…”

      See ilmus pimedast, joostes neljakäpakil hämmastava kiirusega.

      Nagu hurdakoer.

      Ethan sihtis.

      Hecter tulistas.

      Püssi suudmeleek pimestas Ethanit sekundi murdosaks.

      Kui Ethan taas nägi, lähenes värd endiselt. Ta oli kuue meetri – ja kahe sekundi – kaugusel.

      “Isverisverisverisveris…” hingeldas Maggie.

      Ethan tulistas, nii et püssilaad valusasti vastu õlga kargas. Kitsas tunnelis kajas püssilask, nagu kahur oleks kärgatanud.

      Värd langes kummuli meeter enne Ethani saapaid. Värra kuklast oli suur luulahmakas välja paiskunud.

      “Vau,” häälitses Hecter.

      Kumin Ethani kõrvades oleks pianisti hääle peaaegu summutanud.

      Nad hakkasid tunnelis sörkima, et kauguses helendava täpikesena paistvale rodule järele jõuda. Kui Ethan kõrvakuulmise tagasi sai, jõudis temani taas tunnelist kostuvat ulgumist.

      “Kiiremini,” nõudis Ethan.

      Ta kuulis värdade solistamist vees, mis tuli üha ligemalt.

      Ta vaatas muudkui seljataha, aga ei näinud midagi.

      Nad jooksid, Maggie ees, Ethan ja Hecter kõrvuti, nii et meeste õlad aeg-ajalt kokku puutusid.

      Nad läbisid tunnelite ristumiskoha.

      Parempoolsest tunnelist kostis kisendamist-kriiskamist-halisemist…

Harold Ballinger

      Tagapoololijad hüüdsid esimesena.

      Karjed pimeduses.

      Inimeste.

      Ja ebardite omad.

      “…Jookse,