Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat. Erik Axl Sund

sa oled sentimentaalne, mõtleb ta, lööb IKEA kataloogi kinni ja võtab kõne vastu.

      See on muidugi Åke, kes oleks justkui teadnud, millele Jeanette praegu mõtleb.

      „Tere,” ütleb Jeanette napilt.

      „Tere, kuidas läheb?”

      „Hästi.”

      Tühjad sõnad. Mida peakski neil olema rääkida peale puhtalt praktiliste asjade?

      „Kuidas Johanil läheb?” küsib Jeanette järelikult.

      „Johanil? Ikka hästi, ma arvan… Ta magab.”

      Tekib vaikus ja Jeanette muutub kannatamatuks. „Sina helistasid, nii et ma oletan, et sa tahtsid midagi? Kas midagi on jälle Johaniga?”

      Mees köhatab. „Jah, ma tahan ta sel nädalavahetusel Londonisse kaasa võtta. Jalgpalli vaatama. Ainult tema ja mina. Et oleks nagu isa või…”

      Isa? Nüüd on jah õige aeg, mõtleb Jeanette. „Okei. Kas Johan tahab minna?”

      Åke naerab summutatult. „Jah, noh, pole mitte kahtlustki. Londoni jalgpall, tead küll.”

      Jeanette avastab, et vastab Åke naerule kiire naeratusega. „Tore, see on talle kindlasti kasulik käik. Aga ainult kahekesi lähete? Aga Alexandra?”

      Jälle hetk vaikust. Jeanette vaatab äraoleva pilguga röstrit. Kaks väljaulatuvat kuldpruuni saiaviilu on varsti arvatavasti külmad.

      „Ta pani uue näituse kokku ja müüs hunniku maale. Arva ära, kes ostja on?”

      „Põrsad kotis,” vastab Jeanette järele mõtlemata.

      „Lõpeta ära… Kriminaalhooldus ostis Kronobergi vanglale kümme maali. Kurat, see on ju peaaegu sinu töökoht.” Åke naerab. „Ja Alexandra jääb Stockholmi. Vaja veel maale müüa, eks ole. Asjad liiguvad.”

      „Ahah… Palju õnne,” vastab Jeanette. „Tore, et sul hästi läheb.”

      Ta kuuleb, kuidas Åke teises otsas neelatab.

      „Kuidas su vanematel läheb?” küsib mees äkki ja Jeanette tunneb ära tema kombe jututeemat muuta. „Kas nad on veel Jaapanis?”

      Jeanette naeratab enda ette, mõeldes, et Åke ei salli ju isa üldse. „Nad on Hiinas ja tulevad tagasi paari-kolme nädala pärast.”

      Åke jääb vait ja nad istuvad niimoodi ühe hetke. Jeanette mõtleb jälle nende kunagisele ühisele elule, mis nüüd tundub nii kauge, nii eemal.

      „Kuule…” ütleb mees lõpuks, „äkki tahaksid lõunale minna, enne kui me Johaniga ära sõidame?”

      Jeanette kõhkleb. „Lõunale? On sul tõesti selle jaoks aega?”

      „Jah, sellepärast ma ju küsingi,” vastab mees ärritunult. „Kas sa homme saad?”

      „Ülehomme on parem. Pealegi ootan ma praegu ühe läbiotsimise tulemusi, nii et oletame esialgu, et see sobib.”

      Åke ohkab. „Okei. Anna endast siis märku, kui saad.” Ja lõpetab kõne.

      Jeanette vastab mehe ohkele vaiksesse telefoni, tõuseb laua tagant ja võtab röstrist saiad. Paha, mõtleb ta võileibu valmistades. Johanile ei mõju see hästi. Ei jälgegi stabiilsusest. Talle meenub Hurtigi poetatud kommentaar, kui nad ringiga Svavelsöle sõitsid, kus Hannah Östlund ja Jessica Friberg olid perekond Cederi tragöödia lõpule viinud. „Selles vanuses on kõigel ju palju suuremad mõõtmed,” oli Hurtig öelnud, ja Östlundi ning Fribergi puhul oli see enam kui tõsi.

      Aga Johan? Jeanette’i teismeline. Kõigepealt lahutus, siis Gröna Lundis toimunu, kui Johan ära kadus, ja nüüd see pagana pendeldamine ema juurest, kellel poisi jaoks piisavalt aega ei jätku, Åke ja Alexandra juurde, kes käituvad nagu teismelised ega suuda oma tegevust isegi paar päeva ette planeerida.

      Jeanette topib suhu viimase tüki kuiva külma saia ja läheb tagasi telefoni juurde. Tal on vaja kellegagi rääkida ja ainus, kes sobib, on Sofia Zetterlund.

      Telefoni kutsumist kuulates lõdiseb ta köögiaknast tõmbava tuule käes.

      Sügisõhtu on säravselge ja sädelevalt kaunis, ning samal ajal kui Jeanette mõtleb, mis nende inimestega ometi on, et kõik nii valesti välja kukub, võtab Sofia kõne vastu.

      „Ma tunnen sinust puudust,” ütleb ta.

      „Mina ka.” Jeanette tunneb, et tal hakkab jälle soe. „Siin on nii üksildane.”

      Sofia hingetõmbed kostavad lähedalt. „Siin ka. Ma tahan sinuga varsti kokku saada.”

      Jeanette sulgeb silmad ja kujutab ette, et Sofia on tõesti siin, tema pea puhkab Jeanette’i õlal ja ta sosistab Jeanette’ile otse kõrva.

      „Ma jäin just tukkuma,” ütleb Sofia. „Nägin sind unes.”

      Jeanette hoiab ikka silmi kinni, nõjatub toolileenile ja naeratab. „Mis seal unenäos oli?”

      Sofia naerab vaikselt, peaaegu häbelikult.

      „Ma hakkasin uppuma ja sina päästsid mu ära.”

      Kohtuarstlik ekspertiisiosakond

      Kohtuarst Ivo Andric´ võtab peast pesapallimütsi ja asetab roostevabast terasest kärule. Raskel sammul ja piinatud ilmel läheb ta kraanikausi juurde, kus pumpab natuke pesuvahendit ja peseb hoolikalt käed kuni küünarnukini. Siis kuivatab ja võtab peegli kõrvalt hoidjast paari ühekordseid kummikindaid. Keerab ringi ja läheb keset ruumi kahe kanderaami juurde, ise samal ajal kindaid kätte tõmmates.

      Hallid laibakotid haisevad tugevalt tulekahjusuitsu ja bensiini järele.

      Ta vaatab kella ja mõistab, et jääb siia terveks ööks.

      Ivo Andric´ on uhke oma ametioskuste üle. Tal kulus kaua, et oma tööalaseid oskusi lihvida, ja see nõudis suuri isiklikke ohvreid. Arstikutse omandas ta Sarajevo ülikoolis ning praktika läbis kodukülas Prozoris ja just seda aega meenutab ta rõõmuga. Ta oli oma kodukülas ainus, kel oli kõrgem haridus, ja vanemad olid tema üle erakordselt uhked ning nautisid austust, mis tema tööga kaasnes.

      Tal ei olnud mitte ainult hea pea, tarku oli teisigi, tal olid ka õiged ambitsioonid ja ta hoolitses oma ande eest. Neid, kes seda tegid, ei olnud palju. Kui teised noored mehed kogunesid külaplatsile suitsu tegema ja õlut jooma, istus tema kodus ja luges ingliskeelseid meditsiiniõpikuid. Kui poliitikud hakkasid üksteist sõjale õhutama ja sõjavägi saadeti tänavatele vahti pidama, otsustas tema kõrvale jääda. Sõjaväeteenistuse oli ta küll läbinud hea tunnistusega, aga mitte silma torgates.

      Kui Sloveenia ja Horvaatia tahtsid Jugoslaaviast lahku lüüa, siis korraldati rahvahääletus, kas Bosnia peaks sama tegema, ja see küsimus lõi kiilu nii küla kui ka perede vahele. Kui kokkuleppele ei jõutud, oli põrgu lahti ja naabrid, kes varem omavahel hästi läbi said, hakkasid üksteist äkki vihkama. Lõpuks jõudis sõda ka Prozori.

      Ivo Andric´ silmitseb laibakotte ja otsustab alustada sellest, mis suure tõenäosusega sisaldab Jessica Fribergi söestunud jäänuseid. Lukk jukerdab pisut ja tal läheb aega, enne kui ta koti lahti saab ja tugev suitsuhais veel pealetükkivamaks muutub.

      Kõigepealt võtab ta koeproovid. DNA abil tuleb võimalikult kiiresti kindlaks teha lahkunu identiteet, siis peab uurima süsinikmonooksiidi sisaldust veres. See võib anda teavet surma põhjuse kohta.

      Tolmuimejavoolik oli heitgaasitorust mürgised gaasid autosse juhtinud ja kuna mõlemad naised olid turvavööga kinni, siis oletab Ivo Andric´, et nad sooritasid koos enesetapu.

      Tema ees lamav naine on neljakümnendates eluaastates, parimas vanuses.

      Ivo Andric´ tõmbab luku kinni, keerab end teise koti poole ja avab sügavalt ohates selle. Ka selle ohvri identiteet on arvatavasti teada. Talle edastatud andmete kohaselt peaks naise nimi olema Hannah Östlund ja tal peaks olema eriline tundemärk.

      Esimesena hakkab silma iseloomulik hematoom, mida ei ole põhjustanud