Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat. Erik Axl Sund

põeb pärast kuid kestnud teenistust Mustal merel skorbuuti. Krimmi poolsaarel Sevastopolis oli taevas sama sinepikollane kui siin ja sildade all mähkusid varjudesse purukspommitatud majade varemed ning raketitehaste jäätmetest koosnevad räbuhunnikud.

      Kotis oleva poisi leidis ta üle aasta tagasi Kiievis Babõn Jari metroojaama juurest. Metroojaam kandis sama nime mis sõja ajal samale kohale natside asutatud koonduslaager, kus süstemaatiliselt hukati paljud tema tuttavatest.

      Sõrets.

      Ta tunneb poisi maitset ikka veel suus. See on ebamäärane kollane maitse, mis meenutab rapsiõli; nagu valgusreostatud taevastel ja viljapõldudel.

      Sõrets. Juba see sõna ise nõretab kollasest maitsest.

      Maailm jaguneb kaheks ja seda teab ainult tema. On kaks maailma ja need erinevad teineteisest samamoodi nagu röntgenipilt inimese kehast.

      Prügikotis poiss asub just praegu mõlemas maailmas. Kui ta leitakse, siis nähakse, milline ta oli üheksa-aastasena. Tema keha on säilitatud otsekui foto minevikust, palsameeritud nagu muinasaegne lapskuningas. Igavene laps.

      Naine sõidab läbi linna põhja poole. Näeb inimesi, kellest ta möödub.

      Tema meeled on äärmiselt teravad ja ta teab, et keegi ei näe tema sisse. Keegi ei tea, mis tema sees toimub. Ta näeb inimeste läheduses kogu aeg valitsevat ängi. Ta näeb õhus nende ümber joonistuvaid kurje mõtteid. Aga keegi ei tea, mida ta näeb inimeste näos.

      Teda ennast ei ole näha. Tema pealispind on korralik, laitmatult diskreetne. Tal on võime inimesi täis ruumis end nähtamatuks teha, tema pilt ei kinnitu inimeste võrkkestale. Aga ta on alati kohal, jälgib ümbrust ja mõistab seda.

      Ja ta ei unusta kunagi ühtegi nägu.

      Natuke varem märkas ta üksildast naist, kes suundus Norra Hammarbyhamneni kaile. Naine oli praeguse aastaaja kohta liiga õhukeselt riides ja istus umbes pool tundi vee ääres. Kui naine lõpuks tõusis, et ära minna, langes tänavalaterna valgus näole ja ta tundis naise ära.

      Victoria Bergman.

      Naine rooli taga sõidab läbi unise Stockholmi, kus inimesed end ettetõmmatud kardinate ja ruloode taha peidavad ning tänavad on välja surnud, ehkki kell on alles üksteist.

      Ta mõtleb Victoria Bergmani silmadele. Nende viimatisest kohtumisest on möödas üle kahekümne aasta ja siis olid Victoria silmad põlevad, peaaegu surematud. Neisse mahtus erakordne jõud.

      Nüüd nägi ta neis roidunud varjundit, mingit väsimust, mis oli levinud kogu Victoria olemusele, ja rooli taga istuva naise inimnägude tundmise kogemus ütles talle, et Victoria Bergman on juba surnud.

      Vita bergen

      Sofia Zetterlund läheb mööda Renstierna tänavat ja vaatab paremale üles kaljuseinale. Sofia kiriku all kolmekümne meetri sügavuses ürgse kalju sees asub Rootsi suurim serverikeskus.

      Jääb mulje, nagu kalju põleks, aga tegelikult kohtub maa-aluse serverisüsteemi õhk külma välisõhuga. Aur ripub valge massina tänava kohal ja üle krobeliste kaljuservade puhuvad sügisõhtu jahedad tuuleiilid.

      Soojuse ülejääk. Nagu valitseks sees keemistemperatuur.

      Ta teadis, et kalju sees olevad transformaatorid ja diiselgeneraatorid hoiavad Rootsi ametiasutuste digiteeritud informatsiooni alles ka siis, kui toimuks katastroof, kui linn tehtaks maatasa. Sealhulgas ka salastatud dokumendid tema enese kohta. Victoria Bergmani kohta.

      Teave, mis 1990. aastatel Nacka haiglas digiteeriti ja mida turvakoopiatena Vitabergi pargi all säilitatakse. Tema Borgmästargatani korteri naabruses säilitatakse tema elu igavesest ajast igavesti ja ta ei saa selle vastu midagi, kui ta just kaljut õhku ei lase ega hävita tuld, mis maa sees põleb.

      Ta läheb läbi paksu niiske suitsu, vahepeal ei näe ta midagi.

      Kohe seejärel seisab ta korteri ukse ees. Ta viskab pilgu kellale. Veerand üksteist, mis tähendab, et ta jalutas umbes neli ja pool tundi.

      Ta ei mäleta läbitud tänavaid ega kohti; ta ei mäleta jalutuskäigu ajal peast läbi käinud mõtetestki eriti midagi. Nagu üritaks unenägu meelde tuletada.

      Ma kõnnin unes, mõtleb ta uksekoodi vajutades.

      Ta läheb trepist üles ja saapakontsade terav kaja sunnib ta ärkama. Ta raputab mantlilt vihmapiisad, sasib juukseid, kohendab niisket pluusi ja lõpuks võtit lukuauku torgates ei mäleta ta oma pikast jalutuskäigust mitte midagi.

      Sofia Zetterlund ei mäleta, et ta istus oma kabinetis ja kujutas vaimusilmas Södermalmi ette labürindina, kuhu pääseb tema Sankt Paulsgatani vastuvõtu välisuksest, välja aga saab tema korteri ukse kaudu Vita bergenil.

      Ta ei mäleta, et jättis veerand tundi hiljem nägemist oma sekretäri Ann-Britt Erikssoniga ja väljus oma töökohast.

      Ta ei mäleta ka seda, et otsustas labürindi esimesel hargnemiskohal pöörata paremale, Swedenborgsgatanile ja läks sealt Södra jaamani, lootes näha seda naist, keda ta samal tänaval varemgi oli jälitanud. Tuttava õõtsuva kõnnakuga naist, hallid juuksed kuklas korralikku krunni seatud ja pöiad väljapoole hoidmas. Naine, keda ta oli näinud kaks korda varemgi.

      Ka ei mäletanud ta meest, keda ta kohtas Skanstulli juures Clarioni hotelli baaris ja kellega ta koos üles mehe tuppa läks; ei mäletanud ka seda, et mees oli üllatunud, kui ta raha ei tahtnud. Ta ei mäletanud, et pärast koperdas ta läbi hotelli vastuvõtu, läks Ringvägenile, sealt mööda Katarina Bangatat Norra Hammarbyhamneni sadamasse ning vaatas vett, praame ja laohooneid vastaskail, ega sedagi, et ta läks tagasi Ringvägenile, mis keerab põhja poole ja muutub Renstierna tänavaks, mis möödub Vita bergeni järskudest kaljuseintest.

      Ja ta ei mäleta, kuidas ta leidis tee koju, labürindi väljapääsuni.

      Labürint ei ole Södermalm, see on uneskõndija aju, selle kanalid, signaal- ja närvisüsteem koos lugematute kurdude, teelahkmete ja tupikutega.

      Rännak mööda hämaraid tänavaid, uneskõndija unenäos.

      Võti ragiseb lukuaugus, ta keerab kaks ringi paremale ja avab ukse.

      Ta jõudis labürindist välja.

      Sofia vaatab kella ja nüüd tahab ta ainult magada.

      Ta võtab üleriided seljast ja läheb elutuppa. Laual seisavad hunnikutes paberid, kaustad ja raamatud. Tema katsed aidata Jeanette’il koostada kurjategija profiili seoses sisserändajatest poiste mõrvade uurimisega.

      Asjatu, mõtleb ta ja keerab hajameelselt paar paberit ümber. See poleks ju niikuinii kuskile viinud. Nad jõudsid omadega voodisse, ja pärast ööd Gamla Enskedes Jeanette sellest enam ei rääkinud. Võibolla oli see ainult ettekääne, et kohtuda?

      Ta tunneb rahulolematust, sest töö on lõpetamata, ja Victoria teda ei aita, ei näita ühtki mälupilti. Mitte midagi.

      Ta teab, et tappis Martini.

      Aga teised? Need nimetud lapsed ja valgevene poiss?

      Mälestused puuduvad. Ainult näriv süütunne.

      Ta läheb raamaturiiuli juurde, mille taga on helikindel ruum. Kui ta haagi vabastab, et riiulit nihutada, siis teab ta, et ruum on tühi. Seal on ainult tema enese jäägid ja tema teisenemise lõhn.

      Gao Lian ei istunud kunagi vasakul taganurgas seisnud veloergomeetril, aga tema higi voolas Sofia juustest, mööda Sofia selga ja käsivarsi.

      Sofia on õhus tiirlevatel ratastel sõitnud mitu tiiru ümber maakera ja tema keha on muutunud tugevaks, aga ta ei ole sentimeetritki edasi liikunud. Mitte midagi ei ole juhtunud. Ta on lihtsalt tsentrifugaalsetes ringides paigal sõtkunud.

      Gao Lian Wuhanist on siin ruumis igal pool, ehkki teda pole olemas. Joonistustel, ajaleheväljalõigetel, paberilipikutel ja apteegitšekil, millel ta kaupade nimetuste algustähtedel ringid ümber tõmbas, nii et moodustus nimi GAO.

      Gao Lian Wuhanist tuli Sofia juurde, sest ta vajas kedagi, kes suunaks tema süüd. Maksaks selle, mille ta võlgneb