Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat. Erik Axl Sund

avastuse nimi oli Gao Lian Wuhanist ja innustust selle isiku loomiseks leidis ta oma vahetust lähedusest, oma korterist.

      Ta läheb tagasi raamaturiiuli juurde ja võtab lagunenud nahkköites vana raamatu.

      Gao Lian, „Kaheksa esseed elamise kunstist”.

      Ta ostis selle kirbuturult kolmekümne krooni eest, vaevalt piilus kaante vahele, aga kulunud köite seljalt paistis kogu aeg kirjaniku nimi ja raamat seisis riiulis toa sulgurmehhanismile kõige lähemal.

      Ta paneb köite tagasi ja läheb kööki. Laual lebab lahtilöödud ajaleht.

      Artikkel Wuhanist, Hiina Hubei provintsi pealinnast, pilt, kust paistab pagood, kaheksanurkne torn. Ta voldib lehe kokku ja paneb lauale tagasi.

      Mis veel?

      Koopia migratsiooniameti raportist dokumentideta laste kohta, raport adopteerimistaotluste kohta Ida-Aasias ja veel üks aruanne, mis keskendub Hiina ja Lääne-Euroopa vahelisele inimkaubandusele.

      Ta mõistab, miks ta Gao Liani välja mõtles. Gao oli Sofia süütunde aseaine, aga ka asendus lapsele, keda Sofia ei saanud endale jätta. Gao kasvatus oli Sofia kasvatus ja eraldatus tähendas puhastust, meelte äärmuslikku pingutamist. Et saada tugevaks nii kehalt kui vaimult.

      Aga kuskil keset rännakut kaotas ta Gao üle kontrolli.

      Gao ei muutunud selliseks, nagu ta tahtis, ja seepärast lõpetas Gao lõpuks olemise ning Sofia ei usu enam temasse.

      Ta teab, et siin toas ei ole kedagi.

      Gao Liani Wuhanist pole kunagi olemas olnud.

      Sofia läheb uuesti salaruumi, võtab välja kõmulehtede kokkurullitud lööbid ning laotab põrandale laiali. PÕÕSASTEST LEITUD MUUMIA JA VÕIGAS LEID STOCKHOLMI KESKLINNAS.

      Ta loeb Svartsjölandetilt leitud ja Valgevenest Molodetšnost pärit orvu Juri Krõlovi mõrvast, eriti huvitavad teda tema enda alla joonitud kohad artiklis. Üksikasjad, nimed ja kohad.

      Kas seda tegin mina? mõtleb ta.

      Ta keerab vana madratsi ringi. Tõmbetuul keerutab paberid ja väikesed lehekesed tema ees üles. Paberikiududest lenduv tolm kõditab nina.

      Vene palsameerimiskunsti käsitleva Zbarski ülevaateteose saksakeelsest väljaandest rebitud lehed. Internetist prinditud materjal. Alla joonitud kohad ja tema oma käega kirjutatud viited Zbarskile. Vladimir Iljitš Uljanov-Lenini palsameerimise põhjalik kirjeldus, mille autor on professor Vorobjov Harkivi Anatoomiainstituudist Ukrainas.

      Paaril numbreid täis kritseldatud ruudulisel lehel jälle tema käekiri. Matemaatilised tehted kemikaalide koguse ja kehakaalu suhte kohta.

      Lõpuks fotokoopia artiklist, mis kõneleb üheksakümnendatel mõrvatud Vene maffiapealike palsameerimisega tegelenud erafirmast. Mõned neist mürgitati, mõned said surma autopommiplahvatuses ja firma esitas grupeeringutele arve lähtuvalt sellest, kui kahjustatud oli surnukeha.

      Sofia paneb artiklid käest samal hetkel, kui telefon heliseb, ja ta näeb, et helistaja on Jeanette. Ta tõuseb, et vastata, ja vaatab toas ringi.

      Põrandat katab paks paberikiht ja tühja kohta peaaegu polegi. Aga mõte, selgitus, see suur Miks?

      Vastus on siin, mõtleb ta ja võtab kõne vastu.

      Inimese mõtted, mis on pisikesteks paberitükkideks rebitud.

      Aju, mis plahvatas.

      Gamla Enskede

      Väikese elu olemasolu, mõtleb Jeanette Kihlberg, kui ta Gamla Enskedes eramu ees peatub. Praegusel hetkel on tal puudus lihtsast ja etteaimatavast. Et võiks pärast pikka ja väsitavat tööpäeva rahul olla ja kõik tööga seotud probleemid kõrvale panna. Vabaneda kõigist töömõtetest samal momendil, kui talle nende mõtlemise eest enam ei maksta.

      Johan ööbib linnas Åke ja Alexandra juures ning esikusse astudes tunneb ta kohe maja tühjust. Pere puudumist. Enne lahutust oli Åke nii enesekeskne, aga hoolimata sellest igatseb Jeanette vestlusi köögilaua taga õlleklaasi ääres või pisinääklusi teleka ees, kui ta ei suutnud jätta kommenteerimata ebarealistlikke kohti Ameerika krimifilmides. Aga see kõik oli ikkagi olnud täis hellust ja hoolimata kõigest nad ju armastasid teineteist.

      Nüüd on köök vaikne, ainult külmkapp naksub ja radiaator kohiseb vaikselt.

      Külmkapi uksel on foto Jeanette’i vanematest. Tervitus nende pensionäride reisilt Hiinasse, ja Jeanette tunneb korraks, et südametunnistus on must, sest ta ei muretse nende pärast. Sest ta pole neile juba kaua mõelnud. Aga kõige enam selle pärast, et ta ei ole neist puudust tundnud.

      Pärast Åke lahkumist lõhnab siin ka teistmoodi. Vastumeelselt mõistab Jeanette, et ta tunneb puudust õlivärvi, linaõli ja tärpentini raskest lõhnast, samas on nii tore, et ei pea kogu aeg ette vaatama, kas istud pariisi sinise värvipleki peale või avastad seinalt karmiinpunase laigu. Sellegipoolest mõtleb Jeanette tollele ajale mõningase kurbusega ja hetkeks unustab ta mure selle pärast, kuidas ta rahaga välja tuleb. Åke vastutustundetu ja hooletu suhe rahaga. Lõpuks ajas Åke asjad siiski korda ja teoks sai tema unistus end oma kunstiga ära elatada. Kas Jeanette oli olnud liiga kannatamatu? Liiga nõrk, et anda Åkele viimane müks õiges suunas, kui mees oma andes kahtles? Võimalik, aga praegu pole sel enam tähtsust. Nende abielu on läbi ja Jeanette’ist ei sõltu enam miski, mida Åke nüüd ette võtab. Pealegi on Jeanette’il käed tööd täis ja pole eriti aega mõtiskleda, mida ta oleks võinud teistmoodi teha.

      Naised autos olid suure tõenäosusega Hannah Östlund ja Jessica Friberg. Ivo Andric´ rabab praegu kõvasti tööd teha, et need kahtlused kinnitust saaksid.

      Homme saab ta vastused, ja kui tal on õigus, siis tähendab see, et juhtum läheb edasi prokurörile, kes võib selle kuulutada lõpetatuks.

      Aga enne peab naiste eluruumides läbiotsimise korraldama. Kui nad leiavad nende süü kohta tõendusmaterjali, siis tuleb neil Hurtigiga kõik lihtsalt kokku panna ja von Kwistile üle anda. Mitte et ta arvaks, et on teab mis head tööd teinud. Lihtsalt läks mööda käänulist rada ja leidis lahenduse, kuna tal oli natuke õnne ja ta järgis teatud rutiini.

      Fredrika Grünewaldi, Per-Ola Silfverbergi, Regina Cederi ja tolle poja Jonathani mõrvasid kaks kättemaksuhimulist naist.

      Folie à deux. Ehk sümbiootiline psühhoos esineb peaaegu alati ühe perekonna piires. Näiteks ema ja tütar, kes elavad koos teistest eraldatuna ning kannatavad sama vaimse häire all. Jeanette’i andmete kohaselt ei ole Hannah Östlund ja Jessica Friberg küll sugulased, kuid kasvasid koos üles, käisid samades koolides ja jäid pärast kokku elama.

      Grünewaldi kõrvale oli keegi pannud kollased tulbid. Ja Karl Lundströmi surma õhtul saadeti ka temale kollased tulbid. Kas naised tapsid ka tema? Jah, miks mitte? Karl Lundström ja Per-Ola Silfverberg olid mõlemad pedofiilid, kes kuritarvitasid oma tütreid. Niimoodi peavad nad seotud olema. Ühised nimetajad on kollased tulbid ja Sigtuna humanitaargümnaasium.

      Ta paneb köögitule põlema, läheb külmkapi juurde ning võtab välja juustu ja või.

      Kättemaks, mõtleb ta. Pagan, kuidas sel küll nii äärmuslikud tagajärjed on?

      Sügavkülmast röstsaia otsides lähevad tema mõtted Jonathan Cederile. Nad tapsid süütu poisi. Jeanette ei mõista seda, kuigi arvatavasti taheti poisi emale võimalikult suurt valu tekitada, enne kui ka temale ots peale tehti.

      Jeanette võtab saia, murrab paar viilu lahti ja pistab röstrisse.

      Arvestada tuleb sellega, et kõigele ei pruugi ta vastust leida, ta mõistab seda.

      Jeanette, mõtleb ta, sa pead ära õppima, et politseinikuna ei saa loota, et sa oma tööga rahule jääd. Kõike ei ole võimalik mõista.

      Ta istub köögilaua taha ja hakkab hajameelselt IKEA kataloogi lehitsema. Võib-olla on päris hea mõte juba praegu uus mööbel ära osta? Maja müügiga läheb arvatavasti aega ja ta ei tahaks, et vana elu end kogu aeg meelde tuletab. Elutuppa minnes näeb ta mõnikord Åket kulunud diivanil pikutamas. Köögilaua ja toolid ostsid