Aja jälg kivis. Madalmaad. Helgi Erilaid

on märge selle kohta, et õuekunstnik maalermeister Janile on aastatel 1422–1424 tema tööde eest makstud. Siit on kunstiajaloolased järeldanud, et meister Jani sünniaeg pidi olema igal juhul enne aastat 1395, vahest isegi 1380. aastatel. Pisut hiljem avastati, et meister võis olla sündinud Liege’i lähedal Maesheyckis ning et siit võis olla pärit ka tema nimi – van Eyck. Pole teada ka see, kus meister Jan õppis, kuid kreeka- ja ladinakeelsed märkused tema maalide raamidel viitavad heale klassikalisele haridusele.

      Jan van Eyck töötas esmalt Hollandis Haagis. Umbkaudu 1425. aastal astus aga kunstnik rikka ja mõjuvõimsa Burgundia hertsogi Philippe Hea teenistusse ning kolis õige pea Brüggesse, kuhu jäi elama kuni surmani aastal 1441. Brügge muuseumis on alles Rogier van der Weydeni 16. sajandil tehtud koopia Jan van Eycki Philippe Hea portreest. Rahulik ja õilis nägu, hinnaline must rüü, suur must kuldse pärlnõelaga kübar, kaelas kuldne valitsejakett. Jan van Eycki teenistusajast Philippe Hea juures on olemas päris mitu kirjalikku dokumenti, mis ei jutusta üksnes tema kunstnikutööst, vaid ka mõnest pisut delikaatsest diplomaatilisest missioonist. Näiteks juhtis van Eyck 1428. aastal Burgundia hertsogi õukonnast kaugele Lissaboni saadetud delegatsiooni, kes pidi tasapisi uurima võimalusi ja tingimusi hertsogi ja Portugali printsessi Isabella vaheliseks abieluks. Van Eyck pidi maalima tulevase pruudi portree, et hertsog teda enne abiellumist ka näha saaks. On teada, et van Eyck maaliski Lissabonis kaks printsess Isabella portreed, mida hilisematel aegadel pole suudetud leida. Kunstiajaloolased on arvanud, et Isabella ei olnud neil portreedel naisena just väga veetlev: meister Janil olnud kombeks rõhutada portreedel oma modellide väärikust, mitte aga kaunistada nende välimust. Kuid nagu ajaloost teada, abiellusid hertsog Philippe Hea ja Portugali Isabella portreedest hoolimata.

      Als ik kan – nagu ma suudan

      Vanadest ürikutest on teada, et Burgundia hertsog maksis Jan van Eyckile kõigi tema teenete eest väga heldelt. Juba üksnes see muutis kunstniku teiste varaste Madalmaade maalijate seas üpris eriliseks, sest teised pidid ainult oma maalide müügist ära elama. Küllap oli van Eyck oma kõrget tasu ka väärt. Marie-Anne Lescourret kirjutab Rubensi elust jutustavas raamatus, et Jan van Eyck oli oma aja põhjamaade kunstnike vaieldamatu kuningas ning õlimaali isa – vennad Jan ja Hubert van Eyckid hakkasid peaaegu pool sajandit enne Michelangelo sündi värvide sidumiseks ja värvitoonide mahendamiseks linaõli kasutama. Veel väidab Lescourret, et Burgundia hertsogid soosisid noil aegadel kunsti ja kunstnikke täpselt samamoodi nagu Itaalia renessansiajaloo vürstid ja elasid niisama suurejoonelist elu. Ja et van Eyck oli, samuti nagu hiljem Rubens ning teised Madalmaade kunstnikud, teinud õppereisi Itaaliasse.