Aja jälg kivis. Madalmaad. Helgi Erilaid

võretatud aknaid on selles rangelt lihtsas hiigelruumis kokku tervelt 34, nii et valgust ja õhku on külluses. Piilarite ääres on altareid ja muidugi ka altarimaale.

      Maale on kirikus üldse palju, siin-seal paistab ka skulptuure, kuid tõeline ime on ikkagi hoone ise. Grupiti seisvad või põlvitavad inimesed sel igapäevaelu stseene kujutaval maalil pidid end tolles tohutus ruumis küll imeväikestena tundma. Aga nii see ju pidigi olema, hiigelkirikud pididki näitama jumala suurust ja surelike armetust ning jõuetust. Kuigi tundub, et Jan Bruegel Vanema ja Hendrik Steenwijk Noorema pildil Antverpeni katedraali tulnud rahvas sellele ei mõelnud. Nende inimeste jaoks oli kirikuruumi uskumatu suurus iseenesestmõistetav. Nad tulid siia tervete peredega, kõikjal on näha end siin koduselt tundvaid lapsi. Kõikjal on ka suuri valgeid krookkraesid ning tumedaid maani ulatuvaid keepe. Ja kui pilti uskuda, siis kuuluvad Amsterdami Jumalaema kiriku argiellu aastal 1609 ka perekondadega kaasa tulnud koerad.

      Meid 17. sajandi Antverpeni katedraali juhtinud kunstniku Jan Bruegel Vanema isast, talupojakunstnikuks kutsutud Pieter Bruegeli elust jutustab Gerhard Menzeli raamat. Sellest leiame, et sünnikülast imelinna tulnud noor maalikunstnik Pieter õppis Antverpenit ahnelt tundma kõigi meeltega. Mööda linna jalutades nautis ta alati kirikukellade vägevat sümfooniat. Esmalt hakkas lööma katedraali väiksem tornikell, kõmisevalt ühines temaga püha Jakobi suur kell, sellele järgnes dominiiklaste kiriku kellahelin. Sellele tuli tugevahäälne vastus eeslinnadest, kabelitest ning kloostrikirikutest. Kiledalt kõlasid sekka väiksemad kellad ja kui kogu see kõmav Te Deum juba hinge värisema pani, segunes metalse kooriga Onze Lieve Vrouwe kiriku, Flandria ja Brabanti kõrgeima taevassetungiva torni võimsate kellade helin.

      Mööda kitsa kanali äärt palistavate viilkatustega majadega piiratud Munga tänavat kõndides kerkib see äkki su ette – hiiglaslik torn, mis kõrgete katuste rägastikust taevani näib kasvavat. See on võõrapärane, iseloomulik ja kordumatu, tõeline Antverpeni linna sümbol.

      Gerhard Menzel kirjutab: „Tookord ammu, kui kunstnikud olid avastanud Idamaa, lõi üks võimsatest Antverpeni kiriku ehitusmeistritest Dominicus de Wagemaker pikaks venitatud, terava kupliga astmelise nelitistorni, mida paljud hommikumaiseks pidasid.“

      Lumivalge ilmutus sinitaevas

      Pikki sajandeid oli Antverpeni katedraal kõige kõrgem ehitis kogu Madalmaades. See 123 meetri kõrgune terav astmeline torn valitseb praegugi linna panoraami, küllap ka seetõttu, et Antverpenis on hoonete kõrgus piiratud. Mitte et linnal läbi aegade uhkeid unistusi poleks olnud. Samal 16. sajandil, nn kuldsel ajastul, kui Jumalaema kirik oli just valmis saanud, jäi jõukale, uhkele ja rikkale rahvale Schelde ääres tohutust seitsmelöövilisest kirikust väheks. Kohale kutsuti keiser Karl V, et ta paneks nurgakivi veel kahe löövi võrra suuremale ehitisele, mis pidi tulema valminud kirikust lausa kolm korda vägevam. Antverpeni rahvas tahtis oma linna maailma kõige suuremat hoonet, kuid sellise suurusehullustusega kuigi kaugele ei jõutud. Ehitusplatsil puhkes mitmel korral tulekahju ja vesi, millega tuld kustutati, tegi alustatud hoonele nii palju kahju, et sinnapaika see ehitamine jäigi. Ja Onze Lieve Vrouwe, Põhja-Euroopa suurim gooti katedraal oma fantastiliselt kauni, õhulise ja valge kivipitsist torniga, jäi otse taeva poole sööstes uhkelt üksi seisma.

      Sellise torni kirjeldamine ei kuulu maailma lihtsaimate ülesannete hulka. Alaosas neljatahuline, seda ta on, liigendatud horisontaalsete balustraadidega. Igal küljel kohakuti kolm hiigelkõrget teravkaareliste akende paari. Kõrgemal hakkab torn astmeliselt ahenema, nurkadest tõuseb väiksemaid saledaid ja pitsilisi teravatipulisi tornikesi, viimaste varju jäävad hästi kitsad aknad. Selle torniosa allääres, peene kivibalustraadi kohal paiknevad igal neljal küljel suured ümarad kuldsed ja õhulised kellade numbrilauad.

      Edasi kõrgusse – uus balustraad ja uus, üha ahenev torniosa ning ikka väikesed pitsilised tornikesed. Ja veel ja veel, kuni terava tipuni välja. Tipus on rist ja selle otsas kuldne kukk. Torni tipuosa sirutab end sinisesse taevasse otsekui lumivalge ilmutus. Siin on viilud, kaared, nišid, skulptuurid ja tugikaared. Detailid on peened, saledad ja kõrged, kõik ülespoole pürgimas. Kogu kirik on kaunistatud ääretu toredusega – aina peenelt välja raiutud kivipits. Ammu lahkunud ja nimetuks jäänud meistrite kätetöö. Ars longa…

      Rubens

      Iidsed kirikud ja katedraalid võivad uskumatud kunsti varaaidad olla, Antverpeni Jumalaema kirik on seda üleni ja täielikult. Madalmaade maalikunstnike nimed on ju suurelt kunstilukku kirjutatud ja neid on palju. Seekord on põhjust peatuda 17. sajandi algul, ajal, mil Peter Paul Rubens oma kuulsaimad tööd tegi.

      Peter Paul tuli ilmale Saksamaal, Vestfaalis, sest kunstniku isa pidi oma usuliste tõekspidamiste tõttu koos perega Flandriast lahkuma. Pärast isa surma tuli perekond tagasi Antverpenisse ja, nagu tollal kombeks, asus Peter Paul juba teismeeas tuntud meistrite juures maalikunsti õppima. Aastal 1600 sõitis noor Rubens koos mõnede teiste flaami kunstnikega Itaaliasse ja jäi sinna kaheksaks aastaks. Need olid tema tõelised õpinguaastad. Ta nägi Veneetsia valgust ja värve, uuris Tintoretto ja Veronese maale ning viibis pikemat aega Mantua hertsogi teenistuses, kelle valduses oli suurepärane Itaalia kunstnike tööde kogu.

      Aastal 1608 tuli Rubens Antverpenisse tagasi ning rajas endale seal fantastilise kodu – maja, mis oli täis maale, skulptuure, vanu münte ja ehteid. See oli tema isiklik aarete panteon.

      Peter Paul Rubensist sai peagi üks Antverpeni ja kogu Flandria hinnatumaid religioosseid maalikunstnikke. Aastal 1612 valmis Antverpeni katedraali jaoks tema suur triptühhon. Selle kolmikmaali keskosas on kujutatud Kristuse ristilt võtmist. Keskel on Kristuse hele elutu keha, mida parasjagu kõrgelt ristilt valgel linal alla tõstetakse. Kahel pool redelitel on noori ja vanemaid mehi, kolm noort naist põlvitab Kristuse jalgade juures. Peaaegu kogu valgus langeb kesksele figuurile, neile, kes teda ümbritsevad, jagub valgust vaid osaliselt. Särab punane rüü, helgib sinine, hästi on näha ristilt võtjate nägusid, kuid ülejäänud osa pildist katavad mustjad pilved, vaid õige pisut on taevas näha roosakaid loojangutriipe. Juba varased Rubensi pildid on hoogsad ja kirglikud, liikuvad figuurid tunduvad olevat vaid hetkeks jõulisse ja traagilisse poosi tardunud. Rubensi maalide maailm on energiline ja barokne, ühtlasi ka raskepärane, täis jõudu ja kirge.

      Rubens tegi Antverpeni katedraali jaoks ka altarimaali „Maarja taevaminek“ – Maarja on kogu Antverpeni ja ka katedraali kaitsepühak, tegemist on ju Jumalaema kirikuga.

      Peter Paul Rubensi kohta tuleks öelda sedagi, et ta oli väga haritud, peene välimuse ja suurepäraste maneeridega, nii et Flandria asehaldur ja Hispaania kuningas usaldasid talle igasuguseid diplomaatilisi missioone. Nii reisis ta tuntust ja kuulsust kogudes päris sageli mööda Euroopat. Voldemar Vaga hinnangul oli Rubens nii oma portreedes kui ka maastikumaalides tõeline barokimeister ja tema stiil andis ligi poolteise sajandi kestel lähtekoha maalikunsti arengule paljudes Euroopa maades.

      Antverpenil oli hästi läinud, teda kutsuti Euroopa kaubalinnade kuningannaks ja siin oli enam kui tuhat kontorit, kus kaubeldi õlle, lina, vürtside, brokaadi, siidi, kuld- ja hõbeesemetega. Kuid head ajad ei kesta igavesti. 1576. aastal laastasid hispaanlased linna ja Schelde jõe blokaad sulges kaubatee. Siit algas Antverpeni allakäik.

      1566. ja 1581. aastal käis ka Antverpenist üle fanaatilise kalvinismi laine. Kalvinistid olid teadagi protestandid, kelle meelest polnud tõelise usu jaoks butafooriat vaja. Nad nõudsid puhast kirikut ja askeetlikkust ilma oreli, kaunistatud altari, piltide, ristide ja küünaldeta. Antverpeni Jumalaema kirikus tegutsesid kalvinistid muidugi vastavalt oma veendumustele ja kiriku sisemus sai kõvasti kannatada.

      Suure meistri Rubensi tööd Onze Lieve Vrouwe katedraalis aitasid aga nii kirikut kui ka kogu Antverpenit. 17. sajandi algul panid need katedraali uuesti särama. Inimesed armastasid tema tohutuid pilte, sest neis oli lõpmata palju elu ja värve. On teada, et ka Napoleon oli Rubensi maalidest vaimustatud, nii vaimustatud, et laskis need pärast Belgia vallutamist Pariisi tuua. Kui maalid paarikümne aasta pärast taas koju tagasi jõudsid, kõlas Antverpenis kahurisaluut ja kõik kirikukellad helisesid.

      Antverpeni katedraali nukrad ajad aga jätkusid. 18. sajandil, kui Belgia kuulus Prantsusmaale, ähvardasid prantslased isegi katedraali lammutada, kuid õnneks suutis tollane linnaarhitekt selle ära hoida.