Aja jälg kivis. Madalmaad. Helgi Erilaid

voolab vaid ühtpidi

      19. sajandil asuti kiriku sisemust taastama. Varasematel aegadel siin seisnud erinevate tsunftide altarite asemel seati üles rikkalikult ehitud Maarja ning pühakute altarid. Katedraali sisemus restaureeriti uusgooti stiilis, kuid ka baroksed osad – luksuslik kantsel, orel ning uhke krutsifiks – jäid alles.

      20. sajandi suured sõjad Antverpeni katedraali õnneks ei puudutanud. 1960. aastatel avastati, et ehitis vajab tugevat, lausa aastakümneid kestvat remonti. Pärast seda säras Onze Lieve Vrouwe taas.

      Kiriku ees on armas väljak Handschoenmarkt, mis oma ebaühtlaste tänavakivide ning väikeste majadega kaugele jäänud 16. sajandit meenutab. Veelgi varasematel aegadel seisid siin kiviraidurite ja kirikut ehitavate meistrite hütid. Tänapäeval istuvad väljaku välikohvikute laudade taga turistid, otse nende ees seisavad imetlemiseks katedraali suursugune kivipitsiline peauks ning kogu vägev hoone. On tavaks öelda, et siin tuksub Antverpeni süda. Jumalaema kiriku ümbruses on alles kitsad keskaegsed tänavad. Kohe peauksest paremal seisev skulptuurigrupp on pühendatud katedraali ehitamist alustanud meistritele Jan ja Pieter Appelmansile.

      Kui sa juhtud Antverpenisse suvel, siis võid kindel olla, et esmaspäeva õhtuti on katedraali ümbrus paksult rahvast täis, sest kõik tahavad kuulda Antverpeni Jumalaema kiriku kuulsat tornikellade kontserti. Kellade kristalne kõla kaigub üle linna, väljakul teevad oma trikke tuleneelajad ja komödiandid, mängivad muusikud ja tantsivad tantsijad. Suur uhke kirik vaatab kogu melu rahulikult pealt. Ta teab, et aeg voolab vaid ühtpidi, ikka edasi, ja et selleta, mis olnud, poleks ka seda, mis tuleb. Küllap on ta rahul sellega, et teda on aastasadu imetletud ja imetletakse edasi ning küllap ta naudib oma tornikellade kõla.

      Brügge raekoda

      Muidugi jõudsid Rooma leegionärid oma hiigelimpeeriumi rajades ka praegusele Lääne-Flandria rannikule, kuid kõik, mis nad sinna ehitasid, kadus 5. sajandil Põhjamere vete alla. Paarsada aastat hiljem tõmbus merevesi aeglaselt tagasi ning jättis endast maha risti-rästi kanaleid täis viljaka maa. Ühe sellise kanali kallastele hakkas kasvama väike linn.

      Kuid legendides on kõik teistmoodi. Legendid jutustavad, et Brügge linna esimene elanik oli karu.

      Flandria vürst Baldwin I olevat röövinud aastal 862 Prantsusmaalt Senlis’ kloostrist Prantsuse kuninga Charles II Paljaspea tütre. Noored abiellusid, kuid kuningas Charles Paljaspea ei tahtnud vürst Baldwini oma väimeheks ja saatis paari karistuseks kaugetele Flandria põhjaaladele. Siinset metsikut ja ohtlikku maad ründasid sageli Skandinaavia viikingid ja kui Baldwin oma mõrsjaga läbi laia laane sõitis, tungis neile kallale suur ja kohutav karu. Baldwin tappis looma odaga, kuid karu roomas oma nahast välja ja temast sai samasse paika rajatud Brügge linna kaitsja. Nimi – prantsuse Bruges – on leitud 862. aastast pärit Prantsuse ürikutest.

      Legend nagu legendid ikka, kuid Brügge linnast kasvas aegade jooksul suur kaubakeskus, mille sadamas said randuda kaupmehed oma laevadega. Keskajal asus siin juba rikas kaubalinn, kus oli kaks keskset väljakut. Nagu igas linnas, oli üks neist suur turuväljak, teine väljak Burg oli just see paik, kuhu vürst Baldwin I oli kunagi esimese kindluse ehitanud, et kasvavat linna normannide ja viikingite rünnakute eest kaitsta. Sellele väljakule rajati hiljem Brügge raekoda, suur Püha Donatiuse kirik ning teised linna valitsushooned.

      Umbes aastal 900 ehitatud esimese Püha Donatiuse kiriku kohale tõusis 12. sajandil uus romaani stiilis kirikuhoone, mis hävis 18. sajandi lõpul, kui prantslaste väed Madalmaid ründasid.

      See polnud kaugeltki esimene kord, kui suur naaber Prantsusmaa Flandriat ähvardas. Päris 14. sajandi algul tungis Prantsuse kuningas Philippe IV Ilus oma vägedega Flandriasse, sammus võidumarsiga Brüggesse ja jättis oma onu Jacques de Châtilloni siia kohalikuks valitsejaks. Kuid 1302. aasta 18. mai koidikul, kui kirikukellad hommikupalvusele kutsusid, tungisid oma iseseisvuse eest võitlema asunud flaamlased eesotsas kangakuduja Pieter de Coninckiga prantslaste garnisoni ja tapsid halastamatult kõik seal olnud sõdurid. Brügge oli asunud juhtima Flandria linnade võitlust Philippe Ilusa vastu, otsustav lahing toimus juulis 1302 Courtrais (Kortrijk). Sealsetel soistel aladel kaotasid uhked prantsuse ratsanikud oma kuldsed kannused ning flaamlaste võidetud lahing ongi ajalukku jäänud kuldsete kannuste lahingu nime all.

      Flandriasse tuli mõneks ajaks rahu, kuigi 14. sajandil laostasid Euroopat katkud ja näljahädad. Aastal 1369 andis Flandria vürst Louis II oma tütre Margaretha naiseks Burgundia hertsogile Philippe Julgele ja Brüggest sai seejärel Burgundia hertsogi lemmikresidents. Siia saabus Hansaliidu kaupmehi ja Itaalia pankureid, kuid ka palju andekaid flaami kunstnikke. Linnast sai tõeline Euroopa keskus, kus arenesid rõõmsalt nii kaubandus kui ka kunstielu.

      Ehitud otsekui pruut

      Uhke kauba- ja kunstilinn vajas ka väärikaid esindushooneid ja nii tõusis Burgi väljakule üks kaunimaid ehitisi Brügges, vahest isegi kõige kaunim. Aastal 1376 valmis gooti stiilis raekoda, mis seisab linna teiste punastest tellistest hoonete või ühevärviliste põnevate hoonete seas eriti uhkesti ehituna. Raekoja heleda mee toonis fassaadil on kulda ja värve täpselt nii palju, kui vaja, et tähelepanu tõmmata ning rõõmsat üllatust tekitada. Hoone tüüpiline gooti fassaad pürgib kõigi oma vertikaalsete detailidega uhkelt kõrgusse. Tänavakorruse suurte nelinurksete akende vahel seisab kaks gooti kaartest põimitud pitsilise raamistikuga kaarust. Teisel korrusel on reas kuus väga kõrget gooti kaksikakent, nende teravkaarelist ülanurka ehivad kaunid pitsilised kiviornamendid.

      Hoone fassaadi nurkadest ja keskelt tõuseb kolm saledat kaheksanurkset torni. Nende tippe kaunistavad ikka kaheksanurksed väiksemate tornikeste ja lehisornamentidega tornirõdud, millelt kerkivad omakorda pilvede poole nurgelised ja üliteravad tornikiivrid, tuulelipud tipus. Kõrge viilkatuse harjal kulgeb pikk rida õhulisi kiviornamente, katust ennast kaunistavad aga toredad veinipunaste luukidega ärkliaknad.

      Kõrgete akendega vertikaalselt osadeks jaotatud meekuldsel fassaadil asub pikk rida Brügge maakonna linnuste ja losside vappe. Need on väga värvilised – palju kulda, punast ja säravat sinist. Vägevate gooti akende vahel, kohal ja all seisavad samuti sirgetes ridades reljeefsed lehisornamentidega kaunistatud tornikesed, nende all paikneb aga tervelt 48 nišši, igaühes kaunis kivifiguur. Algul olid need piiblitegelased ja Flandria aadlimehed, kuid pärast Prantsusmaal toimunud revolutsiooni ja Prantsuse vägede tungimist Flandriasse esialgsed kujud hävisid. Nüüd seisavad niššides uued, uhkelt lumivalged Flandria ajaloost jutustavad kivist tegelased. Muidugi on Brügge raekoda sajandite jooksul mitmel korral restaureeritud, nii et ta paistab ühtaegu kummaliselt ja säravalt uus, samas aga ajalooliselt ehtne, iidne ja stiilne.

      1376. aastal valminud Brügge raekoda on esimene tõeliselt suurejooneline ja monumentaalne raekojahoone Madalmaades. Siit on linna valitsetud 14. sajandist tänaseni. Siinselt rõdult on Flandria valitsejad vandunud seista oma alamate õiguste ja vabaduse eest. Ning muidugi on see kaunis gooti ehitis inspireerinud arhitekte ja kunstnikke nii Madalmaades kui ka kaugemal.

      Diplomaat meister Jan

      Raekotta astudes leiad end kõigepealt avarast eeshallist. Siit viib uhke trepp peakorrusele, kus laiub silmipimestavalt majesteetlik Gooti hall – Gotische Zaal – Brügge linna kõige tähtsam paik. Hiigelruumil on rabav punakaspruun gooti võlvlagi. Võlvkaarte roideid tähistavad kirjud värvilised triibud, kaks rida kaarjaid võlve meenutavad saali kohale rippuma jäänud eriskummaliste eksootiliste taimede hiigelsuuri, ülespoole avanevaid õisi. Laes ühendavad võlve väiksemad kuldsed õied. Gooti akende vahel toetuvad võlvid seintele, kus elavad oma elu värvilised piiblistseenid ning maalid Brügge linna ajaloost. Saali mosaiikpõrandat katab sügavpunane vaip, sellest kahel pool seisavad punasest puust toolide read. Nende ees, otsaseinas, laiub suur majesteetlik laud, selle kohal seinal on Brügge linna vapp ning kivvi raiutud linna kaitsepühakud. Väga uhke linnavalitsuse saal.

      Ühel Brügge linna ajaloost jutustaval stseenil raekoja Gooti hallis on kujutatud maalikunstnik Jan van Eycki oma ateljees töötamas. On teada, et 1433. aasta sügisel maalis Jan van Eyck turbanis mehe portree: keeruliselt ja kunstipäraselt ümber pea seotud turban on kaunis punases toonis. Rahulik nägu, milles pole rõõmu ega kurbust, terased tumehallid silmad,