Üks lask. Lee Child

Emerson jättis napisõnalise mehe mulje. Ta tegi lühidalt. Ei mingit vahtu. Ta lõpetas oma teadaande ja keeldus vastuseks ühe reporteri küsimusele täpsustamast, mida või kas üldse midagi oli James Barr ülekuulamisel öelnud. Siis tutvustas ta ringkonnaprokuröri. Vennikese nimi oli Rodin ja tema ei olnud napisõnaline. Ei teinud lühidalt. Ta vahutas palju. Veetis kümme minutit Emersoni töö eest au endale krabades. Reacher teadis, kuidas see asi käib. Ta oli kolmteist aastat pooleldi politseinik olnud. Politseinikud rügavad, higipull otsaees, ja süüdistajad naudivad tunnustust. Rodin nimetas James Barri veel mitu korda ja teatas seejärel, et osariik võib taotleda hukkamist.

      Mille eest?

      Reacher ootas.

      Ekraanile ilmus keegi kohalik uudisteankur, kelle nimi oli Ann Yanni. Tema võttis eileõhtused sündmused kokku. Snaiperimõrvad. Sõge surmatants. Automaatrelv. Parkimismaja. Avalik väljak. Inimesed, kes asutasid pika töönädala järel autoga koju sõitma. Viis surnut. Kahtlusalune oli vahistatud, aga linn leinas alles.

      Reacheri meelest oli Yanni see, kes leinas. Emersoni edu oli tema loole lõpu teinud. Ta andis järje üle ja CNN alustas poliitikauudistega. Reacher pani teleka kinni. Tantsijanna väljus vannitoast. Naine õhetas ja lõhnas hästi. Ning oli alasti. Ta oli rätikud vannituppa jätnud.

      „Mida me täna teeme?” küsis ta laia norra naeratusega.

      „Mina lähen Indianasse,” vastas Reacher.

      Ta kõndis kuuma käes põhja poole Miami bussijaama. Seal lehitses ta võidunud sõiduplaani ja pani marsruudi paika. Reis ei tulnud lihtne. Kõigepealt Miamist Jacksonville’i. Siis Jacksonville’ist New Orleansi. New Orleansist St Louis’sse. St Louis’st Indianapolisse.

      Seejärel küllap kohaliku bussiga lõunasse südamaale. Neli ümberistumist. Saabumis- ja väljumisajad ei klappinud hästi. Algusest lõpuni kulub üle kahe ööpäeva. Tal oli kiusatus lennukiga minna või auto üürida, aga tal nappis raha, bussid meeldisid talle rohkem ning ta uskus, et nädalavahetusel ei juhtu nagunii suurt midagi.

      Nädalavahetusel juhtus siiski see, et Rosemary Barr helistas oma büroo uurijale tagasi. Ta oletas, et Franklini vaatenurk on mingil määral sõltumatu. Ta sai mehe kodust kätte kell kümme pühapäeva hommikul.

      „Ma peaksin vist advokaati vahetama,” ütles ta.

      Franklin vaikis.

      „David Chapmani meelest on James süüdi,” jätkas Rosemary. „Eks? Nii et ta on juba käega löönud.”

      „Ma ei saa kommenteerida,” ütles Franklin. „Ta on üks minu tööandjaid.”

      Oli Rosemary Barri kord vaikida.

      „Kuidas haiglas oli?” küsis Franklin.

      „Kohutav. James on intensiivravis koos pundi vangla parasiitidega. Käeraudadega voodi külge aheldatud. Jumala pärast, ta on ju koomas. Mis moodi ta nende arust põgeneb?”

      „Milline on juriidiline seisukoht?”

      „Ta küll vahistati, aga kohtulikku süüdistust pole esitatud. See on hall ala. Nad eeldavad, et teda poleks kautsjoni vastu vabastatud.”

      „Neil on tõenäoliselt õigus.”

      „Seega on olukord väidetavalt sama, nagu olekski kautsjonist keeldutud. Nii et ta on nende jagu. Ta on süsteemis sees. Mingi kafkalik värk.”

      „Mida te saavutada tahaksite?”

      „Ta ei tohiks käeraudades olla. Ja ta tuleks vähemalt saata sõjaveteranide haiglasse. Aga et see juhtuks, pean ma leidma advokaadi, kes on valmis teda aitama.”

      Franklin viivitas. „Kuidas te kõiki neid asitõendeid seletate?”

      „Ma tunnen oma venda.”

      „Te kolisite välja, oli nii?”

      „Muudel põhjustel. Mitte sellepärast, et ta oleks mõrtsukast maniakk.”

      „Ta blokeeris parkimiskoha,” ütles Franklin. „Ta plaanis seda asja ette.”

      „Teiegi arvate, et ta on süüdi.”

      „Ma lähtun faktidest. Ja faktid ei paista kuigi head.”

      Rosemary Barr vaikis.

      „Mul on kahju,” ütles Franklin.

      „Kas te oskate mõnd advokaati soovitada?”

      „Kas te tohite sellise otsuse teha? On teil õigus oma venda esindada?”

      „Minu meelest on see iseenesestmõistetav. Ta on koomas. Mina olen lähim sugulane.”

      „Kui palju teil raha on?”

      „Mitte palju.”

      „Kui palju temal on?”

      „Maja peale saaks laenu võtta.”

      „See jätaks halva mulje. Büroole, kus te töötate, oleks see kõrvakiil.”

      „Ma ei või büroo pärast muretseda.”

      „Te võite kõigest ilma jääda, töökohast samuti.”

      „Kui ma Jamesi ei aita, jään sellest nagunii ilma. Kui ta süüdi mõistetakse, lastakse mind lahti. Mul on siis plekk küljes. Halvad sidemed. Äratab piinlikkust.”

      „Tal olid teie unetabletid,” ütles Franklin.

      „Ma andsin need talle. Tal pole kindlustust.”

      „Miks tal neid vaja oli?”

      „Ta ei saa hästi magada.”

      Franklin vaikis.

      „Te arvate, et ta on süüdi,” kordas Rosemary.

      „Tõendid on ülekaalukad,” ütles Franklin.

      „David Chapman ei pinguta eriti, ega ju?”

      „Te peate arvestama võimalusega, et David Chapmanil on õigus.”

      „Kellele ma peaksin helistama?”

      Franklin tegi pausi.

      „Proovige Helen Rodinit,” pakkus ta.

      „Rodinit?”

      „Ta on ringkonnaprokuröri tütar.”

      „Ma pole temast kuulnud.”

      „Ta on kesklinnas. Avas äsja omaenda praksise. Noor ja innukas.”

      „Kas see on eetiline?”

      „Seadus ei keela seda.”

      „Isa tütre vastu?”

      „Teie advokaat pidi olema Chapman, kes tunneb Rodinit ilmselt hoopis paremini. Tütar oli kaua ära.”

      „Kus?”

      „Ülikoolis juurat õppimas, ja oli Washingtonis ühe kohtuniku assistent.”

      „Kas ta on tasemel?”

      „Tulevikus kindlasti.”

      Rosemary Barr helistas Helen Rodini kontori numbril. See oli omamoodi test. Kui keegi on noor ja innukas, peaks ta pühapäeval tööl olema.

      Helen Rodin oligi pühapäeval tööl. Ta vastas telefonile kirjutuslaua taga istudes. Kirjutuslaud oli pruugitud ja seisis uhkelt üpris tühjas kahetoalises kontoris samas mustast klaasist tornhoones, mille teise korruse üürnik oli NBC. Kontori üür oli odav tänu ärisoodustuspakettidele, mida linn loopis nagu konfette. Plaan oli noorenduskuuri läbinud kesklinnale elu sisse puhuda ja hiljem kopsakaid maksutulusid kasseerida.

      Rosemary Barr ei pidanud Helen Rodinile juhtumit tutvustama, sest kogu asi oli toimunud täpselt Helen Rodini uue kontori akna all. Ta oli seda natuke ka ise pealt näinud ning ülejäänut hiljem uudistest kuulnud. Oli telekast vaadanud kõiki Ann Yanni esinemisi. Too oli hoone fuajeest ja liftist nägupidi tuttav.

      „Kas te aitate mu venda?” küsis Rosemary Barr.

      Helen Rodin viivitas. Arukas vastus oleks ei