Üks lask. Lee Child

ju iseenesest paha, mõtles ta. Kuid peale hakata juhtumiga, mis oli kogu linna nördima pannud, oleks reklaami seisukohast katastroof. Selles tulistamises ei nähtud kuritegu. Vaid jõledust. Mis oli suunatud inimsuse, terve kogukonna, kesklinna noorendamise pingutuste, Indiana osariigi kuvandi vastu. Nagu oleks südamaast saanud LA või New York või Baltimore, ja püüd seda kuidagi välja vabandada või üle siluda oleks saatuslik viga. Justkui Kaini märk. See saadaks teda elu lõpuni.

      „Kas me saame vangla kohtusse kaevata?” küsis Rosemary Barr. „Jamesi vigastuste pärast?”

      Helen Rodin viivitas taas. Veel üks hea põhjus äraütlemiseks. Ebarealistlik klient.

      „Võib-olla hiljem,” vastas ta. „Praegu ei ärataks ta hagejana erilist kaastunnet. Ja kahjunõuet on raske argumenteerida, kui teda ootab nagunii surmanuhtlus.”

      „Sel juhul ei saa ma teile palju maksta,” ütles Rosemary Barr. „Mul pole raha.”

      Helen Rodin viivitas kolmandat korda. Veel üks hea põhjus äraütlemiseks. Tema karjäär oli liiga algusjärgus, et tasuta õigusabi anda.

      Aga. Aga. Aga.

      Süüdistatul on õigus kaitsele. Põhiseaduslik nõue. Ja ta on süütu, kuni süü pole tõestatud. Ja kui tõendusmaterjal on nii hull, nagu isa rääkis, siis on kogu asi ju üksnes vormistamise küsimus. Helen kontrollib kogutud tõendid sõltumatult üle. Soovitab seejärel end süüdi tunnistada. Edasi jälgib ta, et Barri õigusi ei rikutaks, kui tema isa mehe läbi hekseldab. Ja kogu lugu. Selles nähtaks kohustuste ausat täitmist. Konstitutsiooni teenimist. Loodetavasti.

      „Hea küll,” nõustus ta.

      „James on süütu,” ütles Rosemary Barr. „Ma olen selles kindel.”

      Seda on nad alati, mõtles Helen Rodin.

      „Hea küll,” kordas ta. Siis käskis ta uuel kliendil järgmisel hommikul kell seitse kontorisse tulla. See oli omamoodi test. Õde, kes tõesti venna süütust usub, ilmub ka varahommikul kohale.

      Rosemary Barr ilmuski esmaspäeva hommikul täpselt kell seitse. Franklin oli samuti seal. Ta uskus Helen Rodinisse ja oli valmis arvete osas mööndusi tegema, kuni on näha, kustpoolt tuul puhub. Helen Rodin ise oli juba tund aega oma kirjutuslaua taga. Pühapäeva pärastlõunal oli ta David Chapmani advokaadivahetusega kurssi viinud ja saanud tollelt kasseti, millel oli esimene vestlus James Barriga. Chapman oli selle rõõmuga üle andnud ja oma käed puhtaks pesnud. Helen oli kassetti pühapäeva õhtul ja täna hommikul kaks tosinat korda kuulanud. Rohkem polnud James Barr kellelegi sõnagi lausunud. Ja võib-olla ei lausugi enam. Seega kuulas Helen tähelepanelikult ning oli kuuldu põhjal teinud mõned esialgsed järeldused.

      „Kuulake,” ütles ta.

      Tal oli kassett kingakarbi mõõtu vanamoodsas magnetofonis õigesse kohta keritud. Ta käivitas selle, kõik kuulsid sahinat, hingamist, ruumis kõlanud helisid ja siis David Chapmani häält. Ma ei saa teid aidata, kui te ise ennast ei aita. Valitses pikk paus, jällegi sahinat täis, kuni James Barr avas suu. Kinni võeti vale mees. Kinni võeti vale mees, kordas ta. Nüüd keris Helen kasseti ettevaatlikult edasi kohta, kus Chapman ütles: Eitamine ei tule kõne allagi. Seepeale Barri hääl: Kutsuge Jack Reacher. Helen keris edasi Chapmani küsimuseni: Kas ta on arst? Siis järgnes kassetil vaid Barri kolkimine vastu küsitlustoa ust.

      „Hüva,” ütles Helen. „Minu meelest usub ta tõesti, et ei teinud seda. Nii ta väidab, ja kui Chapman teda tõsiselt ei võta, saab ta pahaseks ja lõpetab jutuajamise. Selge, eks ole?”

      „Ta ei teinudki seda,” lausus Rosemary Barr.

      „Ma kõnelesin eile isaga,” ütles Helen Rodin. „Kõik tõendid klapivad, preili Barr. Kahjuks on ta süüdi. Te peate leppima, et võib-olla ei tunne õde venda nii hästi, kui tahaks. Või kui kunagi tundiski, siis muutus vend miskipärast.”

      Pikk vaikus.

      „Kas isa räägib teile tõendite kohta tõtt?” küsis Rosemary.

      „Tal pole valikut,” vastas Helen. „Me tutvume nendega nagunii. Eelmenetlus näeb seda ette. Me võtame asjaosaliste tunnistused. Tal poleks mingit mõtet praegu bluffida.”

      Keegi ei öelnud midagi.

      „Aga me saame teie venda ikkagi aidata,” katkestas Helen vaikuse. „Ta usub, et ei teinud seda. Pärast kasseti kuulamist olen selles veendunud. Järelikult on ta nüüd meelepette küüsis. Või vähemalt laupäeval oli. Järelikult võis ta ka reedel meelepette küüsis olla.”

      „Kuidas see teda aitab?” küsis Rosemary Barr. „Me ju tunnistame sellega tema süüd.”

      „Tagajärjed on teistsugused. Juhul kui ta toibub. Kinnisesse asutusse ravile määramine on hulga etem kui ilma ravita range režiimiga vanglas istumine.”

      „Te tahate teda vaimuhaigeks kuulutada?”

      Helen noogutas. „Meditsiiniline argument on meie parim võimalus. Ja kui sellega kohe välja tulla, võidakse teda enne kohtuprotsessi paremini kohelda.”

      „Ta võib surra. Arstid ütlesid. Ma ei taha, et ta sureks kurjategijana. Tahan tema nime puhtaks pesta.”

      „Kohtuprotsess pole veel toimunud. Teda pole süüdi mõistetud. Seaduse silmis on ta endiselt süütu.”

      „See pole sama asi.”

      „Ei,” vastas Helen. „Ega vist.”

      Taas pikk vaikus.

      „Kohtume siin kell pool üksteist,” ütles Helen. „Paneme strateegia paika. Kui me taotleme teise haiglasse üleviimist, peaksime seda üritama võimalikult ruttu.”

      „Me peame Jack Reacheri üles leidma,” lausus Rosemary Barr.

      Helen noogutas. „Ma nimetasin teda Emersonile ja oma isale.”

      „Miks?”

      „Sest Emersoni alluvad tuhnisid teie venna maja läbi. Nad võisid leida aadressi või telefoninumbri. Ja mu isa peab teadma, sest me tahame, et see mees oleks meie, mitte süüdistuse tunnistaja. Võib-olla oskab ta meid aidata.”

      „Äkki on tema alibi.”

      „Parimal juhul ehk vana sõjaväesemu.”

      „Ma ei taipa, kuidas,” ütles Franklin. „Neil oli erinev auaste, nad olid eri harudes.”

      „Meil tuleb ta leida,” sõnas Rosemary Barr. „James küsis tema järele, eks? See peab midagi tähendama.”

      Helen noogutas jälle. „Ma tahan ta tingimata üles leida. Tal võib meile midagi varuks olla. Näiteks mingit süüd pehmendavat infot. Või ehk oskab ta meid millegi kasulikuni juhatada.”

      „Ta on kadunud nagu vits vette,” ütles Franklin. Ta oli kahe tunni kaugusel, Indianapolisest väljunud bussi tagaistmel. Reis oli olnud pikaldane, kuid üsnagi meeldiv. Laupäeva öö oli ta veetnud New Orleansis bussijaama lähedal motellis. Pühapäeva öö veetis ta Indianapolises. Seega oli ta saanud magada ja süüa ja duši all käia. Aga peamiselt oli ta bussides loksunud, õõtsunud ja tukastanud, vaadanud mööduvat maastikku, jälginud kaost, mida Ameerika endast kujutas, ning hellitanud mälestusi norralannast. Tema elu oligi säärane. Kildudest koosnev mosaiik. Üksikasjad ja kontekst hajuvad mälus laiali, aga tunded ja kogemused põimuvad aja jooksul kangaks, mis on ühtviisi täis nii head kui ka halba. Kuhu norralanna liigitub, seda ta veel täpselt ei teadnud. Praegu mõtles ta naisest kui käestlastud võimalusest. Ent too oleks varsti nagunii laevaga lahkunud. Või oleks lahkunud tema. CNN-i sekkumine oli lugu ehk ainult natuke lühendanud.

      Buss sõitis 37. maanteel viiekümne viie miilise tunnikiirusega lõunasse. Tegi Bloomingtonis peatuse. Kuus inimest läksid maha. Üks jättis istmele Indianapolise ajalehe. Reacher võttis selle kätte ja viskas pilgu spordikülgedele. Yankees juhtis idarannikul endiselt. Siis pöördus ta ajalehe algusesse ja libistas pilgu üle uudiste. Ta nägi pealkirja „Kahtlusalune snaiper vanglas vigastatud”. Ta luges esimest kolme lõiku: