Üks lask. Lee Child

ja leidis kõik kriminalistid kokku kogunenult kummargil, taskulambikiired alla kitsasse betooniprakku suunatud.

      „Paisumissoon,” ütles juhtkriminalist. „Ja etskae, mis sinna kukkus.”

      Emerson trügis lähemale, langetas pilgu ja nägi läikivat hülssi.

      „Padrunikest,” nentis ta.

      „Ülejäänud võttis mees kaasa. Aga see lipsas käest.”

      „Sõrmejäljed?” küsis Emerson.

      „Loota on,” ütles kriminalist. „Salve laadides ei kanta enamasti kindaid.”

      „Kuidas me selle välja võtame?”

      Kriminalist tõusis ja otsis taskulambikiirega laest elektrikarpi. Üks uus oli sealsamas lähedal, ühendamata kaablid lehvikuna rullis. Ta silmitses põrandat otse selle all ja leidis mahakärbitud juppide tohuvabohu. Ta valis kaheksateist tolli pikkuse maandusjuhtme jupi. Puhastas ära ja painutas L-tähe kujuliseks. See oli kange ja raske. Kavandatud küllap spetsiaalselt niisuguste suurte päevavalguslampide tarvis, mis tema oletust mööda parkla lakke paigutatakse. Võib-olla sellepärast projekti rahastus seisiski. Võibolla kulutas linn raha valedele asjadele.

      Ta susis juhtme alla lahtisesse soonde ja libistas edasi, kuni ots kenasti tühja padrunikesta sisenes. Siis tõstis ta kesta väga ettevaatlikult välja, et seda mitte kriimustada. Poetas kohe kilest asitõendikotikesse.

      „Kohtume jaoskonnas,” ütles Emerson. „Tunni aja pärast. Ma ajan ringkonnaprokuröri platsi.”

      Ta kõndis minema, sammud kulgemas jalajälgede roduga paralleelselt. Seejärel seisatas ta tühja parkimiskoha kõrval.

      „Tühjendage parkimisautomaat,” hõikas ta. „Võtke kõigilt müntidelt sõrmejäljed.”

      „Miks?” hõikas kriminalist vastu. „Kas sa arvad, et tüüp maksis?”

      „Igaks juhuks võiks üle kontrollida.”

      „Enne viie inimese mahakõmmutamist parkimise eest maksta oleks ogar.”

      „Viie inimese mahakõmmutamine ongi ogar.”

      Kriminalist kehitas õlgu. Tühjendada parkimisautomaat? Aga eks säärased mõttevälgatused olidki need, mille eest uurijatele maksti, seega valis ta mobiiltelefonil numbri ja palus linnaametnikust asjapulgal siia tagasi kobida.

      Sellisel hetkel kaasati alati keegi ringkonnaprokuratuuri esindaja, sest süüdistuse eest vastutas ringkonnaprokurör üksi. Kohtus ei võitnud ega kaotanud politsei. Vaid ringkonnaprokurör. Niisiis andis ringkonnaprokuratuur tõendusmaterjalile omapoolse hinnangu. Kas süüdistuse esitamiseks on alust? Kas tõendid on tugevad või nõrgad? See oli nagu prooviesinemine. Nagu kohtumõistmine enne kohtumõistmist. Asja tähtsuse tõttu esines Emerson seekord ringkonnaprokurörile endale. Suur nina ise, mees, kellel tuli arvestada valimistega. Ja tagasivalimistega.

      Nad pidasid Emersoni kabinetis kolmekesi nõu. Emerson, kriminalistide meeskonna juht ning ringkonnaprokurör. Prokuröri nimi oli Rodin, lühendatud kuju vene nimest, mis oli olemas ammu enne seda, kui tema vanavanemad Ameerikasse saabusid. Ta oli viiekümne aastane, sale, hea tervise juures ja väga ettevaatlik. Tema alluvuses oli prokuratuuril silmapaistev võitude jada, aga see tulenes peamiselt tõigast, et ta viis kohtusse üksnes täiesti kindlaid süüdistusi. Täieliku kindluse puudumisel ta loobus ja ajas vea politseinike kaela. Vähemalt tundus Emersonile nõnda.

      „Ma vajan hädasti häid uudiseid,” ütles Rodin. „Kogu linn on hirmust segi minemas.”

      „Me teame täpselt, kuidas see juhtus,” kuulutas Emerson. „Meil on sündmustest põhjalik ülevaade.”

      „Te teate, kes seda tegi?” küsis Rodin.

      „Veel mitte. Praegu on ta alles tundmatu.”

      „Rääkige siis sammhaaval.”

      „Meil on turvakaamera mustvalge videosalvestus heledast kaubikust, mis sisenes parklasse üksteist minutit enne intsidenti. Pori ja räpa alt pole numbrimärke näha, ka kaamera nurk on vilets. Aga tõenäoliselt on see Dodge Caravan, mitte kuigi uus ja ostujärgselt tumedaks toonitud akendega. Praegu vaatame läbi vanu salvestusi, kuna on selge, et ta käis parklas ka millalgi varem ja tõkestas ühe parkimiskoha ebaseaduslikult liikluskoonusega, mille varastas mõnest linna ehituspaigast.”

      „Kas vargust saab tõestada?”

      „Okei, ta hankis selle,” ütles Emerson.

      „Võib-olla töötab ta linnas ehitusel.”

      „Võimalik.”

      „Mis te arvate, kas koonus pärineb Esimese tänava töödelt?”

      „Ehitatakse igal pool üle linna.”

      „Esimene tänav on kõige lähemal.”

      „Mind ei huvita eriti koonuse päritolu.”

      Rodin noogutas. „Nii et ta reserveeris endale parkimiskoha?”

      Emerson noogutas omakorda. „Täpselt juurdeehituse alguses. Koonus jättis seal usutava mulje. Meil on tunnistaja, kes nägi seda kohal vähemalt tund aega varem. Ja koonusel on sõrmejäljed. Palju sõrmejälgi. Parem pöial ja nimetissõrm klapivad jälgedega veeranddollarilisel, mille võtsime parkimisautomaadist.”

      „Ta maksis parkimise eest?”

      „Ilmselt jah.”

      Rodin kaalutles.

      „Ei pea vett,” lausus ta. „Kaitse võib väita, et ta pani koonuse sinna mingil süütul põhjusel. Süütult isekal, muide. Ja münt võis parkimisautomaadis olla juba mitu päeva.”

      Emerson naeratas. Politseinikel oma mõtteviis, juristidel oma.

      „See pole veel kõik,” ütles ta. „Pärast parkimist kõndis ta läbi juurdeehituse. Mitmesse kohta jäi tõendusmaterjalina jälgi tema jalatsitest ja riietest. Pealegi jäi tõendusmaterjali ka talle endale külge, eeskätt tsemenditolmu. Tõenäoliselt palju.”

      Rodin raputas pead. „Mis näitab, et ta käis seal viimase kahe nädala jooksul. Muud midagi. Liiga ebatäpne.”

      „Meil on võimalik tema relva tuvastada kolmel viisil,” ütles Emerson.

      See äratas Rodini tähelepanu.

      „Ta lasi ühe korra mööda,” jätkas Emerson. „Kuul läks basseini. Ja kas teate mis? Ballistikalaborites tehakse relvade katselaskmisi just samamoodi. Tulistatakse pikka veemahutisse. Vesi aeglustab ja peatab kuuli seda põrmugi kahjustamata. Nii et meil on rikkumata kuul kogu soonemustriga, mida läheb vaja ühe konkreetse püssiga sidumiseks.”

      „Kas te suudate selle püssi leida?”

      „Meil on mahakratsitud laki kübemed paigast, kus ta toru müürile toetas.”

      „See on hea.”

      „Lausa suurepärane. Kui me püssi leiame, võrdleme selle lakki nende kübemetega. Täpselt nagu DNA.”

      „Kas te leiate püssi?”

      „Me leidsime ühe padrunikesta. Sellel on kestaheitja jälg. Nii et meil on kuul ja padrunikest. Koos seovad need relva kuriteoga. Kriimustused seovad relva parklaga. Parkla seob kuriteo isikuga, kes jättis endast maha tõendusmaterjali.”

      Rodin vaikis. Emerson teadis, et ta mõtleb vandeprotsessile. Tehniliste tõenditega oli teinekord raske veenda. Neil puudus inimlik mõõde.

      „Padrunikestal on sõrmejäljed,” jätkas Emerson. „Sellest, kui ta salve laadis. Sama pöial ja nimetissõrm, mis parkimisautomaadi mündil ja liikluskoonusel. Järelikult saame kuriteo siduda relvaga, relva laskemoonaga ja laskemoona tüübiga, kes seda kasutas. Mõistate? Kõik sobib kokku. Mees, relv, kuritöö. Täiesti lollikindel.”

      „Kas videolindil on näha kaubiku lahkumist?”

      „Poolteist minutit pärast esimest hädaabikõnet.”

      „Kes