Üks lask. Lee Child

Kõik linnad on korraga ühesugused ja erinevad. Neil kõigil on oma värv. Mõned on hallid. See siin oli pruun. Reacher oletas, et tellised on valmistatud kohalikust savist ja kunagiste põllumaade värvi fassaadidesse üle kandnud. Koguni kivi oli pruuniträpsuline, nagu sisaldaks rauasetteid. Siin-seal oli ka tumepunaseid varjundeid, mis meenutasid vanaaegseid küüne. Linn mõjus hubaselt – mitte kuigi toimekana, aga eluvaim oli sees. Kindlasti toibub see tragöödiast. See oli arenev ja optimistlik ja dünaamiline. Mida tõestasid uued ehitustööd. Kõikjal oli tööpiirdeid ja värskelt valatud kõnniteeservi. Palju plaane, palju ülesehitust. Palju lootust.

      Parkimismaja uus laiendus oli kesklinna alale ankruks. See viitas äritegevuse kasvule. See oli tapatöö paigast veidi edelas. Väga lähedal. Otse läänes ja vahest ehk kaks korda kaugemal oli tõstetud kiirtee. Tee tegi vabalt ja takistusteta umbes kolmekümne jardi pikkuse kurvi, enne kui raamatukogu taha kaardus. Siis möödus tee jälle sirgemana musta klaasist tornhoone tagant. Tornhoone oli väljaku põhjaküljel. Selle ukse juures oli mustal graniidilahmakal NBC embleem. Peale Rodini tütre töötab seal ka Ann Yanni, mõtles Reacher. Väljaku idaservas oli kontorihoone, kus asusid ARK ja värbamiskeskus. Sealt olidki ohvrid tulnud. Uksest välja valgunud. Kuidas Ann Yanni ütleski? Pika töönädala lõpul? Nad olid üle väljaku läände, oma pargitud autode või bussijaama poole tõtanud, kui neid tabas luupainaja. Kitsas läbipääs aeglustas neid ja sundis ritta võtma. Tulistatud oleks nagu kalu akvaariumis.

      Reacher kõndis piki tühja ilubasseini äärt tornhoone jalamile pöördukseni. Ta sisenes ja otsis fuajeest majajuhiseid. Tahvel oli klaasi all, mustast vildist lahtrite ja lükitavate valgete tähtedega. NBC oli teisel korrusel. Mõned kontoripinnad olid tühjad ja Reacheri arvates vahetasid ülejäänud omanikke küllalt tihti, et lükitavate tähtede süsteemi õigustada. Helen Rodin, advokaat oli kirjas neljandal korrusel. Tähed olid natuke viltu vajunud ja ebaühtlaste vahedega. See siin ei ole Rockefeller Center, mõtles Reacher.

      Ta ootas lifti kahekesi kellegi ilusa blondiiniga. Ta silmitses naist ja naine silmitses teda. Teisel korrusel naine väljus ning Reacher taipas, et see oli Ann Yanni. Ta tundis naise teleülekande järgi ära. Nüüd jäi trehvata veel Emersoni kohalikust politseist, ja kogu otsereportaaži tegelaskond olekski ellu äratatud.

      Ta leidis Helen Rodini kontori. See paiknes hoone fassaadi pool. Järelikult avanes akendest vaade väljakule. Ta koputas. Kuulis summutatud vastust ja astus sisse. Tühi vastuvõturuum sekretärilauaga. Laua taga ei istunud kedagi. Laud oli pruugitud, aga hiljuti kasutamata. Sekretäri ei ole veel, mõtles Reacher. Alguse asi.

      Ta koputas kabineti uksele. Kuulis sama häält teist korda vastamas. Ta sisenes ja leidis Helen Rodini teise pruugitud kirjutuslaua tagant. Ta tundis naise ära tolle isal olnud foto järgi. Kuid näost näkku kohtudes oli Helen veelgi kenam. Tõenäoliselt mitte üle kolmekümne, üsna pikka kasvu, kerge kehaehitusega. Sportlikult sale. Mitte anorektiku kombel. Naine käis kas jooksmas või mängis jalgpalli või oli tal ainevahetusega väga vedanud. Tal olid pikad blondid juuksed ja oma isa sinisilmad. Pilk intelligentne. Ta oli riietatud üleni musta, pükskostüümi jaki all oli kitsas pingul topp. Lükra, mõtles Reacher. Seda ei trumpa miski üle.

      „Tere,” ütles naine.

      „Mina olen Jack Reacher,” lausus mees.

      Naine vahtis talle otsa. „Nalja teete? Päriselt või?”

      Ta noogutas. „Olin siiani ja olen ka edaspidi.”

      „Uskumatu.”

      „Tegelikult mitte. Igaüks on ju keegi.”

      „Ma pean silmas, et kuidas te teadsite siia tulla? Meil ei õnnestunud teid leida.”

      „Nägin telereportaaži. Ann Yanni laupäeva hommikul.”

      „Noh, tänu jumalale televisiooni eest,” ütles Helen. „Ja jumal tänatud, et te siin olete.”

      „Ma olin Miamis,” selgitas mees. „Ühe tantsijannaga.”

      „Tantsijannaga?”

      „Norra päritolu,” ütles Reacher.

      Ta läks akna juurde ja vaatas välja. Ta oli nelja korruse kõrgusel ja peamine ostutänav viis otse lõunasse künkast alla, rõhutades tema kõrget asukohta. Ilubasseini pikitelg kulges tänavaga täpselt ühel joonel. Õigupoolest oligi bassein tänaval, ainult et tänav oli tõkestatud ja moodustas väljaku. Keegi, kes naaseb pärast pikka eemalviibimist, kindlasti üllatub, kui leiab suure veemahuti sealt, kus varem oli sõidutee. Bassein oli märksa pikem ja kitsam, kui maapinnalt oli paistnud. Tühjana jättis see nukra mulje, mustadel kahhelkividel vaid õhuke mudakiht ja sõmer. Veidi paremal basseini taga oligi uus parkimisrajatis. Väljaku suhtes kergelt allamäge. Vahe oli ehk umbes poole korruse jagu.

      „Kas te olite siin?” küsis Reacher. „Kui see juhtus?”

      „Jah, olin küll,” vastas Helen Rodin tasakesi.

      „Kas te nägite seda pealt?”

      „Alguses mitte. Esimest kolme lasku kuulsin. Need lajatasid väga kiiresti. Esimene, siis pisike paus ja järgmised kaks. Siis veel üks paus, natuke pikem, aga mitte rohkem kui murdsekund. Viimase kolme ajal seisin juba püsti. Õudne.”

      Reacher noogutas. Vapper tüdruk, mõtles ta. Kuuleb laske ja tõuseb püsti. Ei visku laua alla. Seejärel mõtles ta: esimene, ja siis pisike paus. Nii tegutseb kogenud püssimees, kes vaatab, kuhu esimene külm lask läks. Tegureid on väga palju. Külm toru, laskekaugus, tuul, sihtimine, ajastus.

      „Kas te nägite inimesi suremas?” küsis ta.

      „Kahte,” ütles Helen selja tagant. „See oli kohutav.”

      „Kolm lasku ja kaks surnut?”

      „Ühe korra lasi ta mööda. Nad pole kindlad, kas neljanda või viienda. Kuul leiti basseinist. Sellepärast bassein ongi tühi. See tühjendati veest.”

      Reacher vaikis.

      „Kuul on tõendusmaterjali osa,” jätkas Helen. „Seostab püssi kuritööga.”

      „Kas te tundsite kedagi, kes surma sai?”

      „Ei. Olid vist suvalised inimesed. Lihtsalt valel ajal vales kohas.”

      Reacher vaikis.

      „Ma nägin püssileeki,” ütles Helen. „Seal eemal varjude keskel, pimeduses. Väikesi leegivälgatusi.”

      „Lasusähvakad,” sõnas Reacher.

      Ta pöördus akna juurest ära. Naine sirutas käe välja.

      „Mina olen Helen Rodin,” ütles naine. „Vabandust, oleksin pidanud end kõigepealt tutvustama.”

      Reacher võttis käepigistuse vastu. See oli soe ja kindel.

      „Ainult Helen?” küsis ta. „Mitte Jelena Aleksejevna või miskit?”

      Naine vahtis talle jälle otsa. „Kuidas põrgu päralt te seda teadsite?”

      „Ma kohtasin teie isa,” ütles Reacher ja vabastas naise käe.

      „Tõesti või?” imestas Helen. „Kus kohas?”

      „Äsja tema kabinetis.”

      „Te käisite tema kabinetis? Täna?”

      „Just tulen sealt.”

      „Miks te tema kabinetti läksite? Te olete minu tunnistaja. Ta poleks tohtinud teid näha.”

      „Ta kibeles kangesti juttu ajama.”

      „Mida te talle rääkisite?”

      „Ei midagi. Esitasin hoopis küsimusi.”

      „Mis küsimusi?”

      „Ma tahtsin teada, kui tugevad tõendid tal on. James Barri vastu.”

      „Mina esindan James Barri. Ja teie olete kaitse tunnistaja. Te oleksite pidanud rääkima minuga, mitte temaga.”

      Reacher