Maja salapärase järve ääres. Kristin Hannah

varruka vahele pistetud. Oma metsiku oleku, liiga pikkade juuste ja tõrjuva hoiaku tõttu ei sarnanenud Nick ühegi teise poisiga, keda Annie oli varem kohanud. Annie oli temasse paugupealt armunud, nagu iga viimne kui üks tüdruk selles ruumis, kaasa arvatud tema parim sõbranna Kathy.

      Aga Kathy oli see, kelle Nick oli valinud, ja selle valiku tõttu oli Annie pidanud maitsma esimest kibedat valu murtud südame pärast.

      Ta naeratas selle praeguseks kauge ja tuhmunud mälestuse peale. Võibolla läheb ta neile külla, püüab vana sõpruse üles soojendada – jumal teab, kui hädasti oleks just praegu sõpra vaja. Kui mitte millekski muuks, siis kas või selleks, et koos vanade aegade üle naerda. „Kuidas Nickil ja Kathyl läheb?”

      Kääriklõbin lakkas ootamatult. „Sa ei ole kuulnud?”

      „Mida kuulnud?”

      Lurlene kummardus roosilõhnase parfüümipilve sees allapoole. „Kathy suri umbes kaheksa kuud tagasi.”

      Annie avas silmad. Üks kahvatu, kaameilmeline, pooleldi lõigatud juustega naine vaatas talle ovaalsest peeglist vastu ja ta pigistas silmad uuesti kinni. Kui ta hääle jälle tagasi sai, oli see peenike ja tasane. „Mis …”

      „Ma olen aidanud nii palju, kui saab – last hoidnud ja muud taolist, aga see tema laps, Isabella noh … tal ei ole enam peas kõik korras. Eile visati ta koolist välja. Kujutad sa ette? Kuueaastane heidetakse koolist välja. Mida nad üldse mõtlevad, ma küsin sinult? Kõik teavad ju tema ema lugu. Tahaks nagu uskuda, et ta on mingigi kaastunde ära teeninud. Nick on otsinud lapsehoidjat, aga ta leiab kõigil, kelle ma sinna saadan, mõne vea.”

      „Kuidas see juhtus?” Annie hääl oli muutunud sosinaks.

      „Lihtsalt kutsuti direktori kabinetti ja öeldi, et sina, lapsuke, oled nüüd koolist välja visatud,” Lurlene turtsatas. „Sellele lapsele pole niisugust äratõukamist vaja. Ainus, mida tema hetkel vajab, on isa. Küülik oleks kah parem isa kui Nick praegu – aga need söövad ju oma poegi. Ma nii tahaksin nende heaks midagi teha, aga Buddy – see on minu abikaasa – ütleb, et tema kasvatas kõik oma viis last koos eksnaise Earthaga üles – kas sa tunned teda? Ta elab seal Forksi juures. Igatahes Buddy ei taha seda uuesti läbi teha, ma ei mõtle mitte Earthaga abielu, vaid laste kasvatamist. Aga meil pole lapsi, mida mina sellest tean? Ma tahan öelda, et võin tüdrukukesele teha jube kena juukselõikuse ja keemilised ka ja isegi küüned ära värvida, aga muud ma suurt ei oska. Mul pole midagi selle vastu, et teda pärast kooli valvata – tegelikult on temast siin päris kenakene abi –, aga kõigi oma probleemide kupatusega ajab ta mulle tõtt-öelda hirmu kah nahka.”

      Annie’le tuli kõik liiga ootamatult. Talle ei jõudnud see kõik õieti kohalegi. Kathy.

      Kuidas saab Kathy olla surnud? Alles eile olid nad olnud parimad sõbrad, mänginud põhikoolis vahetundidel kooliaias, itsitanud põhikooli lõpuklassides poiste üle ja käinud mõlemad koos topeltkohtingul. Nad olid olnud parimad sõbrad nagu ainult tüdrukud olla saavad – kandnud teineteise riideid, maganud öösiti teineteise pool ja rääkinud teineteisele iga oma väikesemagi saladuse. Nad olid tõotanud, et jäävad igavesti sõpradeks.

      Aga nad polnud näinud vaeva ega kulutanud aega selleks, et teineteisega ühendust pidada, kui nende elud juba erinevat rada kulgesid, ja nüüd oli Kathy läinud. Annie’l polnud plaaniski olnud Kathy unustada. Aga ta oli seda teinud ja praegu oli see kõik, mis luges. Ta oli läinud Stanfordi, kohtunud Blake’iga ja vahetanud mineviku tuleviku vastu.

      „Nicky on omadega täitsa läbi, otse välja öeldes,” lausus Lurlene suure suuga närimiskummi nätsutades. „Nad ostsid Kathyga vana Beauregardi maja Mysticu järve ääres …”

      Beauregardi maja. Annie’l kerkis üks õhkõhukesse mälestuspaberisse mässitud kibemagus pilt silme ette. „Ma tean seda maja. Aga sa pole veel ikka mulle öelnud, kuidas Kathy …”

      Föön hakkas undama, summutades Annie küsimuse. Annie’le tundus, et ta kuuleb Lurlene’i ikka veel rääkimas, aga ta ei saanud sõnadest aru. Seejärel lülitus föön mõne minuti pärast välja. Lurlene asetas käärid valju plaksatusega valgele portselanlauale.

      „Heldeke, sa näed kena välja,” Lurlene pigistas Annie’t õlast. „Ava silmad, kullake, sa võid nüüd ennast piiluda.”

      Annie avas silmad ja nägi peeglis üht tundmatut. Tema pruunid juuksed olid nii lühikesed, et isegi ühtki lokki polnud alles. Haldjasoeng rõhutas tema kuhtunud, kahvatut nahka ja muutis ta rohelised silmad kummituslikuks ja peenekujulise näo kohta liiga suureks. Ilma huulepulgata oli tema mittenaeratav suu vaid üks valge värvitu kriips. Ta nägi välja nagu Kate Moss viiekümneselt – pärast muruniitja alla jäämist. „Oh, mu jumal.”

      Peeglist noogutas talle vastu Lurlene, kelle suu oli kõrvuni nagu mõnel auto tagaaknal istuval koeral. „Sa näed välja täpselt nagu see noor plika, kes nabis kinni Warren Beatty. Tead ju küll, keda ma mõtlen – noh, seda sealt filmist „Ameerika president”.”

      „Annette Bening,” ütles keegi ruumi teisest otsast.

      Lurlene haaras ühekordselt kasutatava fotoaparaadi. „Ma pean pilti tegema. Ma saadan selle foto ajakirjale Modern Do. Ma võidan kindlasti selle Reno reisi.” Ta küürutas Annie ees. „Naerata!”

      Enne kui Annie jõudis õieti mõeldagi, oli Lurlene juba pildi ära teinud ja end sirgu ajanud, närides oma kunstküüne tulipunast otsa. „Võin kihla vedada, et maailmas on vast ainult sada naist, kes sellise lõikuse välja kannaksid, aga sina oled üks neist, kullake.”

      Annie ei tahtnud enam muud, kui vaid ruumist ilma nutma hakkamata välja saada. Kõik saab korda. Küll need kasvavad tagasi, sisendas ta endale, kuigi suutis mõelda vaid Blake’ile ja sellele, mida too soengu kohta ütleks, siis kui – juhul kui – ta tema juurde tagasi tuleb. Väriseva käega küünitas ta käekotti haarama. „Kui palju ma võlgnen?”

      „Ei midagi, kullake. Meil kõigil on nädalaid, kus kõik viltu veab.” Annie pöördus Lurlene’i poole. Naise tugevasti värvitud silmades oli tõeline, pesuehtne mõistmine.

      Kui Annie poleks end nii halvasti tundnud, oleks tal õnnestunud ehk isegi naeratada. „Aitäh, Lurlene. Ehk õnnestub mul kunagi vastuteene osutada.”

      Lurlene’i värvitud nägu lõi laiast naerust särama. „Aga kullake, see siin on ju Mystic. Kui siin tükk aega viibid, küll siis ka vastuteene kord kätte jõuab.” Ta kummardus ja haaras nurgast suure rohelise kalatarvete karbi. See prantsatas lauale ja kaas tuli klõpsatusega lahti. Karbis oli nii palju jumestusvahendeid, et nende abil võinuks Robin Williams Courtney Love’iks muutuda. Lurlene naeratas: „Noh, kas oled muutuseks valmis?”

      Annie ahmis õhku. Ta suutis seda juba ettegi kujutada – tema näol oleks rohkem värvi kui värvipaletil. „Ee … ei, aitäh. Mul on juba niigi kiire.” Ta hüppas püsti ja taganes tooli juurest eemale.

      „Aga, aga – ma tahtsin sind muuta selliseks nagu …”

      Kiiruga tänusõnu pomisedes jooksis Annie ukse juurde. Ta põgenes üüritud Mustangisse, käivitas mootori ning kihutas kummide vingudes tossupilve saatel mööda kruusateed hoovist välja. Ta sõitis vähemalt miili, enne kui tundis pisarate kipitust silmis.

      Alles viisteist minutit hiljem, kui ta möödus Imedemaa nurga juures golfiväljakust ja talle meenus vastuseta jäänud küsimus, klammerdus ta nii tugevasti rooli külge, et sõrmenukid valgeks tõmbusid ja pisarad mööda ta põski alla veerema hakkasid.

      Mis oli Kathyga juhtunud?

      Üle lagedate, viljast koristatud küngaste, mööda vihmast leotatud kõrvalteid sõitis Annie tagasi Mysticusse, kuni pisarad ta põskedel olid peenteks hõbetriipudeks kuivanud, sest ta teadis, et peab isa ette jõudes õnneliku näo tegema. Kui ta lõpuks oli enesevalitsemise mingil määral tagasi saanud, läks ta koju.

      Hank istus kamina kõrval vanal võidunudkollasel toolil. Ristsõnad olid ta põlvedel lahti. Tütre sisenedes tõstis ta pilgu ja naeratus kerkis ta näole kiiremini kui kook ahjus pärast ahjuukse kinni