Maja salapärase järve ääres. Kristin Hannah

missugune … mul on depressioon.”

      „Oled sa praegu vihane?”

      „Eile õhtul kujutasin ma ette, et kuidas piraajad Blake’i söövad – siis on ju vihaga tegemist, eks ole?” Isa ei vastanud, ta lihtsalt vaatas tütart senikaua, kuni Annie palju leebemalt lausus: „Mõnda aega ma olin, aga praegu olen ma … nii tühi, et ei ole isegi vihane.” Ta tundis, kuidas pisarad talle silma kerkivad ega suutnud neid tagasi hoida. Alandust tundes pööras ta pilgu kõrvale. „Ta arvab, et ma olen tühi koht, isa. Ta loodab, et ma elan ära alimentidest ja olen … ümmargune null.”

      „Mida sa ise arvad?”

      „Ma arvan, et tal on õigus.” Annie pigistas silmad kinni. „Anna mulle nõu, isa, ütle mõni tarkuseiva.”

      „Elu nöögib täiega.”

      Annie hakkas paratamatult naerma. See oli täpselt see, mida ta oligi lootnud isalt kuulda, ja kuigi see ei aidanud, oli see nii tuttavlikult lohutav. „Suur tänu, isa. Mina küsin sinult elutarka nõuannet ja sina pakud mulle banaalseid sõnakõlkse.”

      „Kuidas sinu arvates inimesed banaalsete sõnakõlksude peale tulevad?” Isa patsutas ta kätt. „Kõik saab veel korda, Annie. Blake armastab sind, küll ta aru pähe võtab. Aga sina ei saa kogu aeg voodis olla. Sa pead välja tulema. Midagi tegema hakkama. Leidma endale mingi sellise töö, mis sulle niikaua tegevust annab, kuni Blake’il mõistus taguotsast pähe tuleb.”

      „Või temakese taguotsast.”

      „Kena märkus minu väikeselt tüdrukult. Said samuti punkti kirja,” lausus isa naeratades. „Kui elu pakub sulle sidruneid, tee neist limonaadi.”

      Annie kujutas ette suurt kannu sidrunilimonaadiga, mille ta oli Blake’ile teinud ja siis suurt plekki, mis oli valgunud üle lahutuspaberite. „Mulle ei meeldi limonaad.”

      Isa pilk muutus tõsiseks. „Annie Virginia, minu arvates ei tea sa veel isegi, mis sulle meeldib, ning nüüd on viimane aeg see välja uurida.”

      Annie teadis, et isal on õigus. Ta ei saanud minna tagasi sinna, kus ta oli olnud, oodata telefonikõnet, mida ei tulegi, ning siis muudkui nutta.

      „Sa peaksid veidi riskima, kullake.”

      „Ma ju riskingi. Ma ei puhasta hambaid iga päev niidiga ja mõnikord sobitan ma kokku lillemustrilise kanga ruudulisega. Ükskord ma isegi kandsin valgeid kingi pärast tööpüha.”

      „Ma mõtlesin …”

      Annie puhkes naerma, kõike põrgusse saates, südamest naerma – esimest korda sellest ajast peale, kui kogu see jama oli alanud. „Soeng.”

      „Mis asi?”

      „Blake’ile meeldisid alati mu pikad juuksed.”

      Hank muigas. „Juba läheb. Ma arvan, et sa ikka natukene oled vihane küll. See on hea märk.”

***

      Lurlene’i Fluff-n-Stuff ei olnud sedasorti salong, kuhu Annie oleks tavaolukorras juukseid lõikama läinud. See vanamoodne ja väikelinnalik ilusalong asus beebiroosa ja säravvalgega maitsetult kujundatud Victoria-aegses hoones. Terrass laius kogu maja esikülje pikkuses, pakkudes varju kolmele roosale punutud kiiktoolile.

      Annie parkis auto käreroosa sildi taha, kus seisis: „PARKIMNE AINULT LURLENE’I KLIENTIDELE. LOATA PARKIJATEL LÕIGA-TAKSE JUUKSED JA NEILE TEHAKSE KEEMILISED”. Kui ta südamekujulistest betoonkividest rada mööda esiterrassi juurde kõndis, kuulis ta ukse kõrvalt ühestainsast mustast kõlarist laulu „It’s a Small World” metalset esitust.2

      Annie peatus äkki kartlikult. Tal olid kogu aeg olnud pikad juuksed. Mida ta õige arvab – et käärid suudavad nooruse tagasi tuua? Rahune, Annie. Ta hingas sügavalt, püüdes ületada iga kõhklust, mis takistas tal selle ühe sammu astumist, trepist üles minemist ja uue soengu tegemist.

      Ta oli peaaegu jõudnud ülemise astmeni, kui välisuks hooga lahti löödi ja üks naine nähtavale ilmus. Naine oli vähemalt oma meeter kaheksakümmend pikk, Lucille Balli meenutava punase juuksepahmakaga, mis täitis kogu ukseava. Tema monumendi-taoline keha oli valatud kiiskavpunastesse elastaanpükstesse (või siis oli tegu sädeleva värvikihiga). Tihedasti liibuv mustvalge sebramustriga angooravillane džemper pinguldus üle Alpi-suuruste rindade. Tohutud sebrakujulised kõrvarõngad rippusid teine teises kõrvas.

      Liikudes võbeles ta keha erutunult täies pikkuses, kuni kuldsete Barbie kingadeni, mis ta kanuu-suuruseid jalgu kammitsesid. „Sina oled vist Annie Colwater …” ta hääldas nime „Colwatah”, lõunapoolse aktsendiga, mis venis nii paksult ja rammusalt nagu maisisiirup. „Oledki siin, mu kullake, ma juba ootasingi sind! Sinu isa ütles, et sa tahad muutust – vaata aga vaata, ma ei uskunud kohe oma kõrvu. Muutus Mysticus!” Ta vaarus nagu suur emalaev mööda krigisevat treppi allapoole. „Mina olen Lurlene, kullake. Sa võid küll arvata, et nii suur nagu elevant, aga ka topeltvägeva moetunnetusega. Noh, armsake, tule aga sisse. Sa oled õiges kohas. Ma kohtlen sind nagu kuningannat.” Ta patsutas Annie’le õlale ja võttis tal käe alt kinni, juhatades ta trepist üles säravvalgesse ja roosasse ruumi, kus seisid paar punutud raamiga peeglit. Roosakirjud kardinad varjasid vaate ja roosa käsitöövaip kattis puidust põrandat.

      „Roosa on minu värv,” lausus Lurlene uhkelt, venitades lauset nii, et see kõlas: „Roosa on mo väärv”. „Suhkruvatiroosa ja päikesepruun on mõnusa ja turvalise tunde tekitamiseks lausa loodud. Ma lugesin seda ühest ajakirjast, aga kas pole see jumala tõsi?” Ta juhatas Annie mööda kahest kliendist, mõlema vanema naise hallid juuksed olid keeratud värviliste peente rullide ümber.

      Annie juukseid pestes lobises Lurlene pidevalt: Oh, heldeke küll, ma ei ole nii palju juukseid näinud sellest ajast, kui mul Disco Barbie nukk oli. Kui ta oli klõpsanud fuksiaroosa plastkeebi Annie õlgade ümber ja pannud ta mugavasti peegli ette toolile istuma, piilus Lurlene üle Annie õla. „Oled sa ikka kindel, et tahad need ära lõigata? Enamik naisi ohverdaks oma mehe vasaku muna selliste juuste eest.”

      Annie ei teinud väljagi ärevast tundest, mis tal kõhuõõnes tekkima hakkas. Ei enam mingeid poolikuid lahendusi. Enam mitte. „Lõigake aga ära,” lausus ta tasakaalukalt.

      „Muidugi oled sa kindel,” ütles Lurlene suure suuga naeratades. „Nii umbes õlgadeni ehk …”

      „Täiesti maha.”

      Lurlene’i maalitud suu vajus lahti. „Maha. See tähendab … täiesti maha?”

      Annie noogutas.

      Lurlene toibus kiiresti. „Noh, kullake, sinust saab minu kroonijuveel.”

      Annie püüdis mitte mõelda sellele, mida oli teinud. Aitas ühest pilgust peeglisse, kust vaatas vastu tema kriitvalge, aukuvajunud nägu, mille ümbert juuksed maha langesid, kui ta silmad kinni pigistas … ja neid kinni hoidiski.

      Ta tundis juuste sikutamist, kuulis terasest kääride klõpsumist ja juuksesalkude põrandale langemist.

      Plõks, sauhti, plõks, sauhti.

      „Ma olin tõega üllatunud, kui su isa helistas. Ma olen juba aastaid temalt sinu kohta kuulnud. Kathy Johnson – mäletad teda? Noh, meie Kathyga käisime koos iluteenindajate koolis. Kathy seda muidugi ei lõpetanud – miski kääride juures häiris teda –, aga meist said parimad sõbrad. Ta pajatas mulle teie lapsepõlvest palju lugusid. Nagu ma aru sain, olite te Kathyga puha pöörased metslased.”

      Kathy Johnson.

      Seda nime polnud Annie juba aastaid kuulnud. Kathy ja Annie, sõbrad igavesti. Liiga hea, et olla tõsi. Seda olid nad teineteise aastaraamatusse kirjutanud, seda olid nad lubanud teineteisele keskkooli lõpus.

      Annie oli alati tahtnud, et nende sõprus kestaks, et nad ühendust peaksid, aga millegipärast polnud ta seda teinud. Nagu paljud lapsepõlvesõprused, oli ka see kuhugi haihtunud. Paaril aastal jõulukaardid ja siis olid ka need lakanud. Annie polnud Kathyst juba aastaid kuulnud. Nende kaugenemine oli alanud juba

2

Maailm on väike. (ingl. k) – Tlk.