Maja salapärase järve ääres. Kristin Hannah

lurjus, kes juhtumisi armastab kedagi teist.”

      Need sõnad läksid nii sügavale hinge, nagu olid mõeldudki minema. Pisarad kõrvetasid silmi, hägustades vaatepilti, aga olgu ta neetud, kui neil langeda laseb. Ta oleks pidanud teadma, et mehega ei tasu võidelda – temal ju polnud seda praktikat ning haavavad sõnad olid mehe pärusmaa. „Nii sa väidad.”

      „Hästi,” ütles Blake lakooniliselt, tasakaalukal häälel ja Annie luges juba teise toonist, et vestlus on läbi. „Millal ja mida sa tahad Natalie’le öelda?”

      Sellele oli tal vastus olemas. Ta võis küll naise ja armukesena täielikult ebaõnnestuda, aga ta teadis, kuidas oma tütre eest hoolitseda. „Praegu mitte midagi. Ma ei taha tema reisi ära rikkuda. Me ütleme talle … mis iganes see ka poleks … kui ta koju jõuab.”

      „Hästi.”

      „Hästi.”

      „Ma saadan kellegi homme oma asjade järele. Ja lasen Cadillaci esmaspäevaks tagasi tuua …”

      Asjad. Sinna nad siis pärast kõiki neid aastaid välja jõudsidki. Kribukrabu, mis oli nende elu – mehe hambahari, tema kuumad juukserullid, mehe kollektsioonide album, tema ehted –, muutusid vaid asjadeks, mis tuli ära jagada ja eraldi kohvritesse pakkida.

      Blake võttis laualt ümbriku ja ulatas Annie’le. „Tee lahti.”

      „Miks? Et näeksin, kui helde sa oled olnud meie rahaga?”

      „Annie …”

      Annie rehmas käega. „Ma ei hooli sellest, mis kellelegi kuulub.”

      Mehe kulm tõmbus kipra. „Ole mõistlik, Annie.”

      Naine heitis talle terava pilgu. „Seda ütles mulle isa, kui rääkisin talle, et tahan abielluda kahekümneaastase kõhna poisiga, kes on nii vaene nagu kirikurott. Ole mõistlik, Annie. Kiiret ei ole. Sa oled noor. „Aga ma ei ole enam noor, ega ju, Blake?”

      „Annie, palun …”

      „Palun mida – palun ära tee seda sinu jaoks raskeks?”

      „Vaata paberid üle, Annie.”

      Annie astus lähemale, meest läbi pisarate põrnitsedes. „On vaid üks asi, mida ma tahan, Blake.” Tema kurk nööris ja tal oli raske rääkida. „Oma südant. Ma tahan teda tagasi ühes tükis. Kas sinu kallid paberid annavad selle mulle tagasi?”

      Mees pööritas silmi. „Mida muud olekski võinud sinust oodata!? Hästi. Ma elan Suzannah’ juures, kui peaks mingi hädaolukord tekkima.” Ta võttis pliiatsi ja kirjutas rahataskust tõmmatud märkmelehele aadressi. „Siin on number.”

      Annie ei võtnud paberitükki tema käest vastu. Blake laskis selle käest lahti ja see lendles põrandale.

      Annie lebas täiesti liikumatuna suures kaheinimesevoodis, kuulates omaenese hingamise ühetaolist tuttavat rütmi. Ta oleks tahtnud võtta telefoni ja helistada Terrile, aga ta oli juba niigi liiga palju oma parima sõbra najal elanud. Nad olid iga päev tundide kaupa rääkinud, nagu saaks rääkimine leevendada Annie südamevalu, aga kui nende vestlused lõppesid, tundis Annie end veel üksildasemalt kui varem.

      Pärast seda, kui tema abikaasa oli eelmisel nädalal öelnud, et ta armastab teist naist, olid seitse lõputut päeva möödunud otsekui mingis hägus. Iga üksioldud öö ja tühi päev näisid teda kild killu haaval pisendavat. Varsti on ta juba nii väike, et keegi ei märkagi teda enam.

      Mõnikord ärkas ta oma karjumise peale üles ja põhjuseks oli alati üks ja seesama õudusunenägu. Ta oli pimedas toas ja vaatas kuldraamiga peeglisse – ainult et peeglist polnud tema peegelpilti näha.

      Tekke pealt lükates ronis ta voodist välja ja läks garderoobi. Ta tõmbas pesusahtli lahti ja võttis välja ühe suure halli karbi. Karpi vastu rinda surudes läks ta kohmakalt tagasi voodi juurde. Elupikkune kollektsioon fotodest ja mälestusesemetest lebas ta sõrmede all, kõik ta lemmikfotod, mida ta oli aastate jooksul teinud ja säilitanud. Ta vaatas kõik aeglaselt läbi, nautides viimset kui üht. Karbi põhjast leidis ta väikese pronkskompassi, mille oli talle kunagi ammu kinkinud isa. Sellel ei olnud midagi peale graveeritud, kuid ta mäletas seda päeva, kui isa oli selle talle kinkinud, ja sõnu, mida oli lausunud: Ma tean, et sa tunned praegu, nagu oleksid eksinud, aga see ei kesta igavesti, ja see asjake siin seisab hea selle eest, et sa alati leiaksid tee koju … kus mina sind ikka ootan.

      Annie hoidis veel väheke metallitükki käes, imestades, miks ja millal oli ta selle üleüldse kaelast ära võtnud. Väga aeglaselt pani ta selle jälle kaela tagasi ja pöördus siis fotode juurde, alustades mustvalgetest Kodakiga tehtud lapsepõlvemeenutustest. Väikesed hiirekõrvulised fotod, millel oli musta pitsatiga löödud kuupäev ülanurgas. Paljudel fotodel oli ta peal üksinda, mõnedel koos isaga. Ja ühel koos emaga.

      Ühel.

      Ta mäletas päeva, kui see tehti. Ta oli koos emaga teinud piparkooke. Jahu oli igal pool, laual, Annie näol, põrandal. Isa oli tulnud töölt ja naernud nende üle. Püha jumal, Sarah, sa teed neid lausa tervele armeele. Meid on ju vaid kolm …

      Ainult mõne kuu pärast oli neid vaid kaks. Vaikne leinav mees ja tema veelgi vaiksem tütar.

      Annie silus sõrmeotstega fotopaberi libedat pinda. Ta oli oma emast nii sageli aastate jooksul puudust tundnud – keskkooli lõpupeol, pulmapäeval, päeval, kui Natalie sündis. Ma vajan sind, ema, mõtles ta miljonendat korda. Ma vajan, et sa nüüd ütleksid, et kõik saab korda …

      Ta pani kalli foto karpi tagasi ja võttis ühe värvifoto, kus Annie hoidis süles imetillukest laigulise näoga imikut, kes oli mähitud roosa teki sisse. Ja seal oli ka Blake, noor, ilus ja uhke, suured käed kaitsvalt oma tillukese tütre ümber. Annie vaatas pilte edasi, jälgides Natalie elu lapseeast kuni keskkooli lõppklassini, alates küpsistest kuni ripsmetušini.

      Kogu Natalie elu peitus selles karbis. Seal oli lugematu arv pilte naeratavast, sinisilmsest blondist tüdrukust seismas täispuhutud loomade, jalgrataste ja lemmikloomade kõrval. Ühest hetkest ei olnud aga enam Blake’i perepiltidel. Kuidas sai nii juhtuda, et Annie polnud seda varem märganud?

      Aga mitte Blake polnud see, keda ta tegelikult otsis.

      Ta otsis Annie’t. Järsku sai talle selgeks tõde, pitsitav ja haigettegev, aga ta ei saanud enam katki jätta. Kuskilt sellest karbist, mis hoidis tema elu käegakatsutavaid mälestusi, pidi ta leidma ka iseenda. Ta vaatas pildid ükshaaval läbi, heites neid muudkui kõrvale.

      Temast polnud peaaegu ainsamatki pilti. Nagu enamik emasid, oli tema see, kes pildistas, ja kui ta mõtles, et näeb välja kas väsinud, paks, kõhn või inetu … rebis ta foto pooleks ja viskas minema.

      Nüüd näiski, nagu poleks teda kunagi kohal üldse olnudki. Nagu poleks teda õieti olemaski olnud.

      See mõte hirmutas teda sedavõrd, et ta vaarus voodist välja, lükates fotod käeliigutusega kõrvale. Kui ta klaasustest möödus, jäi ta pilk pidama sassis juustega, õnnetu olemisega keskealisel naisel, kes kandis oma abikaasa hommikumantlit. Ta oli muutunud haletsusväärseks. Isegi veel haletsusväärsemaks kui varem.

      Kuidas julges mees seda teha? Võtta kakskümmend aastat tema elust ja heita need siis kõrvale nagu džempri, mis enam ei sobinud.

      Ta astus garderoobi, rebis mehe rõivad kallitelt riidepuudelt maha ja viskas need prügikorvi. Seejärel läks ta mehe kabinetti, tema kallisse kabinetti. Tõmmanud kirjutuslaua sahtli lahti, tiris ta sealt kõik välja.

      Ühe sahtli põhjast leidis ta hulgaliselt hiljutisi lillede ja naistepesu hinnalipikuid ning hotellitubade arveid.

      Ta viha muutus lausa tõeliseks raevuks. Ta viskas need kõik – hinnalipikud, arved, kohtumiste memod ja tšekkide üle arvestuse pidamise kausta – suurde pappkarpi. Suure hoogsa käekirjaga kirjutas ta selle peale mehe nime ja töökoha aadressi, väikesemate tähtedega kirjutas ta: Mina tegin seda kakskümmend aastat. Nüüd on sinu kord.

      Ta hingeldas kõvasti,