Tagasitee koju. Kaarli ja Jette seiklused võrgus. Tiia Kõnnussaar

imestas Kaarel. „Hakkame mängima, noh!”

      „Ma ei tea, kas ma tahan sinuga üldse mängida,” nähvas Jette. „Minu ema käib ka õhtuti koristamas, et lisa teenida, sest tal on oma töökohas nii väike palk!”

      Kaarel punastas ega osanud enam midagi öelda. Ta kummardus, võttis kotist pinali, õngitses sealt oma sinise tindipliiatsi välja ja ulatas selle lepitavalt Jettele.

      Tüdruk võttis pliiatsi vastu ja ütles lõpuks: „No olgu. Proovime sisse logida.”

      Kaarel istus kergendatult arvuti taha ja hakkas salasõna sisse toksima.

      „Halloo, kas sa võiksid mind nüüd lahti lasta?!” niheles Harrison Jette pihus.

      „Oi, vabandust!” hüüdis Jette. „Ma panen su Kaarli õlale – kas võib, Kaarel?”

      „Jajah,” ühmas poiss – tal ei jätkunud silmi ega kõrvu millegi muu kui arvuti jaoks.

      Salasõna töötas! Nüüd avanes ekraanil uus vaade: kolme tee ristmik, millel seisis kolmeharuline teeviit. Igale harule oli midagi märgitud.

      Vasakpoolsel seisis: „Lähed vasakule, satud seiklusse.”

      Keskmisel viidal oli: „Lähed otse, saad targemaks.”

      Ja kõige parempoolsem hoiatas: „Lähed paremale, pead lahendama keerulise ülesande.”

      Õisi täis pärnapuud õõtsusid tasakesi tuules, ekraani allservas lendas kirju liblikas ja kõlaritest kostis tasast linnulaulu.

      „Kas sulle ei tundu, et need pärnad lõhnavad?” imestas Jette, ekraanile lähemale kummardudes. „Tunned? Meelõhn!”

      Harrison Kaarli õlal ajas end tagakäppadele ja nuuskis oma väikese roosa ninaga.

      „Aa, kas need on pärnad,” pomises poiss, ise hajameelselt mõeldes, et arvutipärnad ei saa ju lõhnata… ja enne kui Jette jõudis midagi öelda, klikkis ta vasakpoolsel teeviidal, mis tõotas seiklust.

      Nüüd juhtus midagi ootamatut. Ekraan laste silme ees paisus järsku hiigelsuureks – või kahanesid nad ise väikeseks?

      „Aiiih!” kiljus Jette, haarates Kaarli käsivarrest, Harrison klammerdus kõigi oma pisikeste küünistega Kaarli pluusikrae külge ja Kaarel püüdis lauaservast kinni hoida, kuid asjata, sest võimas tuulepööris imes nad endasse ja kandis kaasa, kõik vilkus ja virvendas ja äkitselt läks kottpimedaks…

      Tuba oli kadunud. Nad istusid oimetuna päikesest soojal tolmusel teel ja vaikne tuuleõhk paitas nende nägusid. Teepervedel sumisesid putukad. Puud, mis teed kahelt poolt palistasid, paistsid olevat iidvanad, kõrged ja jämedad.

      Esimesena toibus Harrison. „Mulle näib, et me kandusime mängu sisse,” märkis ta. „Aga kelle mäng see on ja kes seda mängib?”

      „See ei ole võimalik!” hüüatas Kaarel. Ta vaatas ringi, pani silmad kinni ja tegi need jälle lahti, justkui lootes, et kohe ärkab ta üles, unenägu lõpeb ja kõik on vanaviisi. Ent kõik jäi samaks. Maastik, mille keskele nad paisatud olid, sarnanes uskumatul kombel tõesti arvutiekraanil nähtud pildiga, ainult kolmeharuline teeviit ja ristmik olid kadunud.

      Jette põrnitses pärani silmi muutunud ümbrust. Lõpuks hingas ta sügavalt sisse.

      „Kaarel, millisele viidale sa klikkisid?” küsis ta ettevaatlikult.

      „Sellele, kuhu oli kirjutatud: kui lähed vasakule, satud seiklusse,” kehitas Kaarel nõutult õlgu.

      Jette koukis taskust kollase paberi salasõnaga. „Minu meelest oli siia veel midagi kirjutatud, aga ma ei pööranud sellele enne tähelepanu,” ütles ta murelikult. „Näed, ongi. Siia alla on kirjutatud: nb! vasak – katsetamisel, ära kasuta! ohtl.”

      Lapsed põrnitsesid teineteisele otsa. „Ohtlik!” ütlesid nad ühekorraga ja vaikisid siis.

      „Kas sinu vend teab sellest mängust?” küsis Kaarel lõpuks.

      „Jah,” vastas Jette. „Tema sõbrad selle mängu tegid… Ma ei tea, võib-olla nad mõtlevad midagi välja, kui avastavad, et me oleme kadunud…”

      Nüüd võttis Kaarel sõna. „Võib-olla mõtlevad, lootma peab,” möönis ta. „Aga me ei saa siia konutama ja ootama jääda. Keegi ei oska meid ju siit otsida. Me peame ikka ise ka leidma mingi võimaluse mängust välja pääseda ja tagasi koju jõuda.”

      „See on vist mõistlik küll,” arvas Harrison.

      „Aga kui me rohkem mängu sisse lähme, võib-olla peaksime endast mõne märgi maha jätma?” mõtiskles Jette valjusti. „Nagu Hans ja Grete, kui nad metsa läksid… et kui mu vend näiteks sisse logib, siis ta saab aru, et me oleme siin lõksus…”

      „Hea mõte!” kiitis Kaarel. „Aga kuidas?”

      „Näiteks kraabime liiva sisse oma nimed,” pakkus Jette.

      Nii nad tegidki. JETTE, kraapis tüdruk oma tossuninaga. KAAREL, vedas poiss maast leitud roikaga suured tähed teetolmu. Nad ajasid end sirgu ja vaatasid ettepoole. Tee lookles küngaste vahel, päike paistis ja taevas hõljusid üksikud valged pilved. Kõik tundus sulnis ja vaikne, otsekui maal vanaema juures, ent lastel ei läinud meelest sõna „ohtlik”.

      Jette koukis taskust küpsised välja. Ta luges need kokku: viis tervet ja üks poolik. „Võtke,” ulatas ta Kaarlile pooliku küpsise, murdis Harrisonile pisikese tüki ja võttis siis präänikupooliku ka endale.

      „Oh kui tore!” hüüatas Kaarel tänulikult ja pistis oma pooliku korraga suhu. Tuttav magus maitse tegi ta meele korrapealt rõõmsaks. Mitu korda ta oma elus oligi mõelnud, kui lahe oleks olla mängu sees ja ise vaenlastega võidelda? Äkitselt tundus talle, et mis ka ei juhtuks, on nad sattunud tõelisse suurde seiklusse ja see kõik on pööraselt põnev.

      „Me ei tohi kõiki küpsiseid korraga nahka pista,” nentis Jette arukalt. „Mine tea, millal jälle süüa saab.”

      Harrison näkitses oma raasukese kallal ja Jette sõi tasahaaval ka oma küpsise ära. Kui magus hetk oli möödas, vaatasid rändajad justkui kokku lepitult taamal kutsuvalt terendava lookleva raja suunas.

      Nad asusid teele.

      II

      PORTAAL MUINASAEG

      Hoi-hoi! Nüüd hakkab tee allamäge lippama ja kõhus on natuke kõdi, ent sest pole midagi, see just ongi huvitav. Hoia aga kõvasti kinni, sõbrake, sest läheb lahti! Juhhuuuuuu!

      ESIMENE

      „Oeh, mina enam ei jaksa,” kurtis Jette ja istus ümberkukkunud männi krobelisele tüvele. Maast lahti rebitud männi juur turritas tontlikult taeva poole. Kaarel vaatas ringi. Mets nende ümber nägi välja ürgne: kõrged kuused ja männid, palju oksarisu, siin-seal tormimurdu. Tumedalt kohisevad puud varjasid suure osa päevavalgusest. Kella polnud ja seetõttu ei olnud kellelgi õrna aimugi, mitu tundi või minutit nad maha vantsinud olid.

      Kaarel istus Jette kõrvale. Tal oli sant tunne. Tema ju klikkis vasakpoolsele viidale, ilma kellegagi aru pidamata… See on tema süü, et nad nüüd tont teab kus virtuaalmaailmas ringi ekslevad. Pealegi on tema, Kaarel, ju poiss ja ilmselt ka kõige vanem ning peaks oskama sellistes olukordades hakkama saada. Noh, nii nagu Kalle Blomkvist või Harry Potter Kaarli lemmikraamatutes.

      Aga tema pole selline nagu Kalle või Harry. Ta on väga tavaline … Kaarel ohkas.

      „Ära muretse,” ütles Jette ta kõrval lohutavalt, justkui oleks ta poisi mõtteid lugenud. „See pole sinu süü. Küll me kuidagi välja pääseme.”

      „Tuleb kasutada oma väikesi halle ajurakke,” teatas Harrison, kes Kaarli õlal end mugavalt sisse oli seadnud.

      Kaarel turtsatas. Mida ta siis Harrisoni arvates siin praegu tegi?