Tagasitee koju. Kaarli ja Jette seiklused võrgus. Tiia Kõnnussaar

–, et see vastik saade läks tal peaaegu meelest. Ent siis tuli see talle taas meelde.

      „Miks sa ütlesid, et mu vanemad on supi sees?” küsis poiss pahuralt.

      Harrison vangutas pead.

      „Kui sa oma kõige kallimale sõbrale haiget teed ja veel avalikult ja raha eest, kuigi sa seda ei taha… siis kuidas seda nimetada?” küsis hamster peaaegu et kurvalt. Ta ronis kohmakalt oma jooksurattasse ja see hakkas peagi tema väikeste käppade all pöörlema.

      „Teie, inimesed, panete mu sugulastele vahel lõkse üles. Hiirtele, noh,” jätkas hamster kergelt hingeldades. „Lõksu pannakse peibutiseks maitsev palake, ja kui sa selle järele lähed, langeb lõks kinni.”

      Ratas jäi aeglaselt seisma ja Harrison jätkas: „Ja sa ei saa enam välja. Sinu isal polnud ka enam võimalust välja astuda, kui ta sinna saatesse kord juba läks.”

      „Kuidas nii?” küsis Kaarel tõrksalt.

      „Ei olnud vahet, kas ta vastab viimasele küsimusele jah või ei. Ema oleks igal juhul haiget saanud,” seletas Harrison mõtlikult, justkui iseendaga aru pidades. „Lõks mis lõks. Aga ma lähen ja magan nüüd natuke. Soovitan sul sama teha.” Ja läinud ta oligi.

      Kaarel tundis, et on tõesti kohutavalt väsinud. Ta toetas pea tugitooli seljatoele ja võttis ema pehme südamekujulise diivanipadja kaissu. Vaevalt said ta silmad kinni vajuda, kui ta leidis end telestuudios toolil istumast ja kellegi hääl kõmistas: „Poiss, ütle aus vastus! Aus vastus!” Kaarel pingutas meeleheitlikult, aga ta ei teadnud, mis on see küsimus, millele temalt vastust nõutakse. „Kohe, kohe, mul tuleb see kohe meelde!” hüüdis ta paluvalt, ent juba oli hilja: süttis punane tuli ja hääl kõmistas: „Vale! Te olete kaotanud kümme miljonit!”

      Siis tundis ta läbi une, kuidas kellegi tugevad käed ta tema oma voodisse kandsid.

      NELJAS

      Kaarel tegi silmad lahti. Akna taga helendas, järelikult oli hommik. Tema teine mõte oli rõõmsam: on laupäev ja kooli ei pea minema! Kaarel ajas end kähku voodist välja ja torkas jalad pehmetesse karukujulistesse sussidesse, mis ta eelmisteks jõuludeks oli saanud. Köögist kostis tasast jutukõma: ema ja isa olid mõlemad kodus.

      „Ma kahetsen väga, et sinna saatesse ronisin,” kostis isa väsinud hääl. „Tegin sulle haiget ja ennast narriks. Asi polnud seda väärt.”

      „Kas sa tõesti arvad, et ma olen paks?” küsis ema pinevil häälega. „Kõigi nende kaamerate ees seda kuulda… ma ei taha enam iialgi midagi sellist üle elada.”

      Isa ohkas. „Anna mulle andeks, kui võid. Muidugi ma ei arva nii. Tead ju küll, igasuguseid mõtteid käib peast läbi. Mõtted tulevad ja lähevad, eriti kui oled vihane või väsinud. Aga need mõtted ei ole veel tõde.”

      „Ma ei tea, kas ma suudan andestada,” ütles ema tasa. „Ma pean selle üle veel mõtlema.”

      Kaarlit märgates jäid mõlemad vait. Laual, kuldse kirjaga tassides auras kohv ja lillelisele kandikule valmis pandud juustuvõileivad olid puutumata.

      „Tere hommikust,” pomises Kaarel. Eelmise õhtu saade tuli talle meelde ja ta süda läks raskeks.

      Isa ja ema tegid rõõmsama näo. „Tere hommikust! Kuidas magasid?” küsis isa ja jätkas vastust ootamata: „Mul on sulle uudis. Paistab, et me saame nüüd sulle uue arvuti osta.”

      „Kas sa võitsid?” küsis Kaarel ärevusse sattudes.

      Isa vaatas emale otsa. „Tundub küll nii.”

      Ema noogutas, kuid ei naeratanud.

      Kaarel põrnitses hetke. „Kas see tähendab, et me saame reisile minna ja ma saan uue arvuti ja… Juhhuu!” kargles poiss metsikus rõõmus, mured ühe hetkega kui käega pühitud.

      Alles pärast meenus Kaarlile, et ta unustas vanematele rääkida – nende hamster oskab rääkida.

      Kui Kaarel hiljem tagasi mõtles, siis tundus talle, et sellest hetkest peale hakkas nende elu jooksma palju kiiremini, nagu tollel vanaaegsel videolindil, mida sai nuppu vajutades edasi kerida.

      Üsna pea kolisid nad uude, avaramasse korterisse ja võtsid uhke ilutulestiku saatel vastu saabuva aasta. Siis otsustas ema, et ta on küllalt kaua pidanud haiglaõe rasket ametit, ja tuli töölt ära. Kaarel kahtlustas, et sel oli midagi tegemist ka miljonimängu-saatega. Imelikul kombel aga ei olnud ema rohkem kodus kui varem, hoopis vastupidi. Nimelt oli ta otsustanud kaalust maha võtta ja käis nüüd iga päev aeroobikatrennis või ilusalongis. Talle tekkis terve hulk uusi sõbrannasid, kellega ta õhtuti telefonis pikalt lobises.

      Isa käis tööl edasi, kuid et peres oli nüüd kaks arvutit, siis möödusid õhtud tihti nii, et Kaarel peaaegu ei kohtunudki isaga. Paps surfas internetis, lesides elutoa diivanil, Kaarel istus oma uue heleda mööbliga sisustatud toas, mille seinu kattis tähistaevaga tapeet, ning mängis arvutimänge. Vahel hiliste õhtutundideni, sest kellelgi ei olnud meeles teda keelata. Tal oli nüüd tõepoolest uus telefon ja mitu uhket karpi uute legodega, kõige ägedam neist oli piraadilaev mereröövlitega. Aga kui Kaarel oli laeva isa abiga kokku pannud, tema innukus millegipärast kadus ja laev seisis nukralt tolmu kogudes riiulis.

      Mõnikord, kui Kaarel nende avaras kallite nipsasjadega sisustatud korteris ringi luusis, tundis ta igatsust vana kodu järele. Vana kodu oli väike, köögis oli gaasipliit lae ära tahmanud ja siin-seal oli tapeet kulunud või kärisenud, aga ema ja isa olid rõõmsamad ja naersid rohkem. Kaarel igatses lauamänguõhtuid ja kohutavalt naljakaid õhtusi tondijutte, mida isa ja ema talle kordamööda enne magamaminekut rääkisid, mispeale nad kõik ohjeldamatult naerma purskasid. Nüüd oli kodus vaikne, kostis vaid arvutiklahvide klõbinat.

      Harrisoni eest kandis Kaarel hoolt paremini kui varem: vaatas, et loomakesel toitu ja vett jätkuks. Ta istus vahel kohe tükk aega puuri ees, tehes juttu ja lootes, et Harrison ütleb midagi vastu.

      „Kas tead, et Henrikule meeldib Liisa?” küsis ta Harrisonilt, kes innukalt puuri põrandal lebavat õunatükki nuuskis. „Nad on kõik vahetunnid koos nagu sukk ja saabas. Enne oli Henrik minu sõber, aga nüüd vahib ta isegi tunni ajal Liisa poole! Minu meelest on plikad tüütud. Ma ei saa aru, mis Henrikul viga on.”

      Kuid loomake vaid põrnitses teda oma väikeste mustade silmadega ega öelnud silpigi. Pikapeale hakkas Kaarel end hamstriga juttu ajades imelikult tundma ja uskus lõpuks, et oli rääkivat hamstrit vaid unes näinud.

      Kõigi häirivate mõtete vastu oli Kaarlil aga kindel rohi. Tarvitses tal vaid arvuti sisse lülitada ja mängumaailma sukelduda, kui päriselu taandus kuhugi kaugele ja poiss tundis end jälle nagu kala vees. Kui tuli koolivaheaeg, Kaarel peaaegu ei lahkunudki arvuti tagant – käis vaid vahel külmkapist toitu võtmas või sõi ema-isaga kiiresti einet, et siis jälle mängumaailma sukelduda.

      „Kaarel, sa pead end rohkem liigutama,” manitses ema. „Lähme suusatama?”

      „Ei viitsi,” vastas Kaarel. „Võib-olla homme.”

      „Kaarel, lähme korvpallivõistlust vaatama,” kutsus isa.

      „Ei viitsi,” vastas Kaarel. „Mõni teine kord.” Ja päevad, sarnased nagu kaks tilka vett, tuhisesid üksteise järel mööda.

      Kuni ükskord juhtus midagi kummalist.

      VIIES

      Kaarel nohises oma laua taga ja klõbistas ägedalt arvutiklahvidega. Mäng, mida ta mängis, oli tema vaieldamatu lemmik, ja ta oli juba kahekümne kolmandale tasemele jõudnud. Pimeduse Rüütel ja Valguse Rüütel võitlesid omavahel ägedalt, mõõgaterad kõlksusid, nii et sädemeid lendas. Äkitselt kõlas uksekell.

      Kaarel tõusis vastumeelselt ohates – isal oli õhtune vahetus ja ema polnud ka veel kodus, niisiis pidi ta ise minema ust avama.

      Ukse taga seisis tüdruk, lühikeste