Tagasitee koju. Kaarli ja Jette seiklused võrgus. Tiia Kõnnussaar

viskas end voodile ja pani käed kukla alla. Nüüd pole enam mitte midagi teha!

      Ilma arvutita tundus elu tühi.

      Lakke põrnitsedes kujutles Kaarel, kui äge oleks olla Harry Potter.

      Tal oleks võlukepp ja ta saaks igasuguseid asju võluda. Janile võluks ta saba taha.

      Kaarel itsitas selle mõtte juures ja tema tuju läks natuke paremaks.

      Ta ajas end püsti ja lonkis kööki.

      Ema ja isa istusid ikka köögilaua ääres.

      „Poiss, meil on uudis,” ütles isa ja köhatas.

      „Isa läheb televisiooni,” ütles ema ja vaatas isale ebalevalt otsa.

      „Vau! Kas sa saad kuulsaks?” päris Kaarel õhinal.

      „Isa läheb saatesse „Aus vastus”,” ütles ema.

      Kaarel teadis seda saadet. Seal võis võita palju raha, aga selleks pidid sa olema väga aus ja valetada ei tohtinud, sest sulle olid valedetektori juhtmed külge pandud. Kui masin ütles, et sa valetad, jäid rahast ilma.

      Kaarel tundis, kuidas tema elevus hakkas kahanema. See saade ei meeldinud talle väga. Seal lasti vahepeal natuke õudset muusikat ja inimesed, kes seal osalesid, paistsid kuidagi närvilised. Saatejuht, punase juuksepahmakaga piitspeenike naine esitas teeseldud naeratuse saatel imelikke küsimusi, nagu „kas olete oma sõpra kadestanud” või „kas olete unistanud oma naabri naisest”.

      Väga kummaline oleks papsi telekas näha. Ja mida klassikaaslased arvaksid?

      „Auto ülevaatus on vaja teha ja laenuintressid tõusid,” seletas isa. „Lähen proovin, ega see tükki küljest ju ei võta.”

      „Kui sa võidad, kas ma saan siis päris oma arvuti?” uuris Kaarel lõpuks.

      Isa muheles. „Kui võidan, siis saad,” lubas ta. „Aga igaks juhuks ära hõiska enne õhtut.”

      Kaarel teadis seda vanasõna hästi. See tähendas, et kui oli midagi vahvat oodata, siis ei tohtinud oma rõõmu välja näidata, muidu võis kõik untsu minna. Niisiis surus ta oma hõiske alla ja läks koolitükke tegema.

      KOLMAS

      Kaarel istus teleka ees ja võttis krõbisevast kommipakist ühe maiustuse teise järel ning pistis suhu. Viimased päevad olid olnud rahutud. Tavaliselt oli emal ja isal tema jaoks rohkem aega. Mõnikord nad mängisid Kaarliga lauamängu või istusid köögilaua ümber ja rääkisid niisama juttu, ja need õhtud meeldisid Kaarlile kõige rohkem. Aga nüüd oli ema jooksnud kosmeetiku juurde ja juuksurisse, et ennast saate jaoks ilusaks teha. Isa, kes vihkas poeskäike, oli kaubamajas käinud, et osta uus särk. Mõlemad olid enne telestuudiosse minekut kodus, aga Kaarlil oli imelik tunne, et tegelikult neid justkui polnud, ja ta tundis end üksildasena.

      Ema kallistas teda enne äraminekut põgusalt ja ütles nagu ikka: „Ole siis tubli poiss.” Ja lisas veidi häbelikult: „Hoia meile pöialt!”

      Nüüd istus poiss tugitoolis teleka ees, tema kõrval oli hamstripuur.

      Kaarlil oli kuidagi mõnusam, kui ta teadis, et Harrison on talle seltsiks. Pöial oli tal pihus.

      Ekraanile jooksis kiri: „Järgmisena „Aus vastus”.”

      Kõlas saate tunnusmuusika ja ekraanile ilmus punapäine saatejuht, kes naeratas säravvalgete hammastega ja hüüdis reipalt: „Tere tulemast „Ausasse vastusesse”!” Saal oli rahvast täis ja Kaarel märkas, et ema istus esimeses reas, juuksed sätitud ja huuled värvitud, selg väga sirge.

      Ema on ilus, mõtles Kaarel.

      Siis suunati valgusvihk ruumi tühjale keskosale ja see polnudki tühi – seal istus toolil tema isa, juhtmed küljes. Ülikond seljas, lips ees, suured tugevad käed põlvedel.

      Küsimused hakkasid pihta.

      „Öelge nüüd päris ausalt, kas te olete kunagi varastanud?” küsis saatejuht kelmika näoga, otsekui oleks tahtnud, et isa oleks päriselt ka varastanud.

      Kaarel hoidis hinge kinni.

      Kaamera näitas isa suures plaanis. Kõlas seesama pahaendeline muusika, mis Kaarlile sugugi ei meeldinud. „Ee…” pomises isa. Tema silmad pilkusid, nagu oleks ta ärritunud. Kaarel sai aru, et tegelikult tahaks isa parema meelega toolilt püsti tõusta ja ära minna. Ent siis tõmbas paps hinge ja ütles selge ja kõlava häälega: „Jah, kunagi poisipõlves. Näppasin mänguasjade poest ühe väikese jõuluehte. Eks ta poisikesetemp oli, enam ma seda ei teeks.”

      Ekraanil vilkus roheline tuli ja sügav mehehääl, mille omanikku polnud näha, kõmises pidulikult: „Aus vastus! Olete võitnud 100 000!” Pahvatas vali muusika ja publik plaksutas vaimustushüüete saatel.

      Kaamera näitas nüüd ema. Ema oli huuled kõvasti kokku surunud.

      „Järgmine küsimus!” ütles saatejuht meelitavalt. „Kas olete kunagi oma autoga kiirust ületanud?”

      Isa köhatas. „Jah,” vastas ta siis. „Kui mu naine läks sünnitama. Siis ma küll kihutasin, et poisi sünni juures olla.”

      „Ai-ai-ai!” vangutas saatejuht teeseldud nördimusega pead. „Kihutamine on ju eluohtlik!”

      „Aus vastus! Olete võitnud juba 200 000!” kõmises hääl ja pealtvaatajate hulgas vallandus heakskiitev aplaus.

      „Teil on läinud väga hästi,” jätkas saatejuht ja kohendas oma lokke. „Aga ärge unustage, et üks vale vastus, ja te kaotate kogu seni võidetud raha.

      Läheme nüüd järgmise küsimuse juurde. Kas olete kunagi soovinud, et teil võiks olla saledam abikaasa? On teil tulnud pähe mõte, et… ta on tegelikult üsna trullakas?”

      Kaamera suundus taas emale ja Kaarel pani tähele, et ema oli väga kahvatu.

      Mis tobe küsimus!

      Nüüd näidati taas isa. Ta vaatas abiotsivalt ema poole, pööras siis pilgu maha ja vaikis. „Jah,” ütles ta viimaks.

      Taas vilkus ekraanil roheline tuli ja hääl kõmistas: „Aus vastus! Olete võitnud juba 300 000!”

      Kaamera näitas nüüd ema. Näitas kohe väga suurelt. Ema silmis läikisid pisarad ja ta ei olnud enam kahvatu, vaid ta põsed olid väga roosad.

      Kaarel ei pidanud vastu ja vajutas teleripuldi punast nuppu. Pilt ja hääled kadusid ja toas valitses imelik vaikus.

      Kaarel püüdis mõelda, mis see oli, mida ta just praegu ekraanilt nägi. Ta tundis, et tema peas on ainult üks suur segadus. Miks kõik plaksutasid, kui isa üles tunnistas, et ta poest jõuluehte näppas? Varastamine pole ju ilus tegu?

      Liikluseeskirjade rikkumine samuti mitte. Ja ema paistis väga õnnetu…

      Järsku ütles üks peenike hääl kaastundlikult: „Sul on praegu raske, jah? Paistab, et su vanemad on supi sisse sattunud.”

      Kaarel võpatas ja vaatas ringi. Ta ei näinud kedagi ja tõmbas käega üle silmade. Ainult Harrison oli end puuris tagakäppadele ajanud.

      See vist ainult tundus mulle, mõtles poiss.

      Ent hääl jätkas: „Mõnikord teevad inimesed rumalaid tegusid, kuigi nad ei taha seda teha. Näiteks sina ei raatsinud arvuti tagant ära tulla ja mulle süüa anda, kuigi mul oli kõht väga tühi.”

      Kaarli pilk langes puurile, kus Harrison endiselt tagakäppadel seisis. Poiss jõllitas Harrisoni ega saanud tükk aega sõna suust.

      „Kas sa räägid?” küsis ta lõpuks ebakindlalt. „Loomad räägivad ainult muinasjuttudes, aga me ei ole ju muinasjutus…”

      „Muidugi ma räägin,” vastas Harrison pisut turtsakalt. „Ja kust sa tead, et sa muinasjutus ei ole?”

      „Noh,