Tagasitee koju. Kaarli ja Jette seiklused võrgus. Tiia Kõnnussaar

MÄNG

      Meie lugu algab nii nagu lood ikka, lookleb sinka-vonka mööda käänulist teed, tõuseb nobedalt ülesmäge (kui sa peaksid rattaga sõitma, siis annaks alles vändata) ja läheb siis vuhh allamäge, suure hooga, rappudes ja kolinal.

      Aga kuhu see kõik välja viib, saad teada, kui oled päris lõppu jõudnud.

      Niisiis, elas kord…

      ESIMENE

      Elas kord üks poiss. Poiss nagu poiss ikka – sinakashallid silmad, pruunid juuksed, peast väheke eemale ulatuvad kõrvad. Siiski, üks eriline omadus tal oli: kui ta naeratas, oleks justkui päike pilve tagant välja tulnud.

      Tal olid ema, isa ja hamster Harrison, kes, kui ta just ei maganud, krabistas tasakesi oma puuris.

      „Kaarel,” hüüdis ema igal hommikul, kui kell sai pool seitse. „Aeg on tõusta, sõbrake!”

      „Mina ei tõuse,” porises Kaarel. „Ma tahan magada.”

      „Tõuse kohe,” manitses ema, „muidu jääd kooli hiljaks.”

      „Ma ei taha kooli minna,” porises Kaarel edasi. „Kool on nõme.”

      Tegelikult polnud koolil viga midagi, lihtsalt Kaarlile ei meeldinud koolis käia. Ta oleks palju parema meelega mänginud kodus arvutimänge.

      Koolis tuli teha matemaatikatehteid, mis oli natuke igav, ja kirjutada korraliku käekirjaga, mis oli väga igav. Ja vahetunnid olid liiga lühikesed. Seevastu arvutimängud olid hullult põnevad. Kui Kaarel järjekordsest koletisest jagu oli saanud, tundis ta end kangelasena. Ta oli klassi kõige vingem arvutimängija ja selle üle rohkem uhke, kui ehk pidanuks. Aga ta ei saanud sinna midagi parata, sest teised poisid küsisid talt alatasa nõu ja vaatasid talle natuke alt üles. Välja arvatud Jan, kes käis muusikakoolis, õppis viiulit ja keda kõik täiskasvanud tema viiulimänguoskuse pärast mõttetult kiitsid.

      Kaarel oleks tahtnud olla juba suur. Siis oleks ta saanud arvutis mängida täpselt nii palju, kui ise tahab, selle asemel et käia koolis ja lahendada tobedaid ülesandeid, mis olid nii-nii igavad.

      Ema vaatas Kaarli toa ukse vahelt sisse. „Sa oled ikka veel voodis?” küsis ta pahaselt. „Nüüd me jääme küll hiljaks!”

      Kuna meditsiiniõest ema ei lubanud Kaarlil ilma söömata kooli minna, siis jäi Kaarel tõepoolest hiljaks. Isa, kes töötas kraanajuhina, oli lahkunud juba kell kuus hommikul. Kaarel läks kooli koos emaga, kes ta oma päevinäinud Hondaga kooli ukse ees maha pani ja siis ise haiglasse tööle sõitis. Poiss lentsis klassi ja kannatas vaikides välja õpetaja etteheitva pilgu ning tüdrukute itsitamise.

      „Võtke palun raamatud lahti, lehekülg kuuskümmend kaks,” ütles õpetaja. Tema nimi oli Ruth ja ta oli noor ja ilus, kuid range. Kaarel võttis vastumeelselt kotist raamatu ja tegi selle lahti.

      „Ülesanne sada üheksakümmend seitse,” teatas õpetaja. „Kirjutage lahenduskäik ja õige vastus vihikusse.”

      Kaarel vaatas ülesannet. Lihtne! Ta tegi selle mõne minutiga valmis ja vahtis siis ringi.

      Teised alles kribasid kirjutada. Või mõtlesid. Gregor näris pastakat.

      Marie-Helene keerutas juukseid ümber sõrme. Annabel Cärolyn kustutas nii tugevasti, et kummipuru lendas ja vihikusse tekkis auk, mispeale ta ehmunult ringi vaatas. Kaarel teadis, et tüdrukul on väga ranged vanemad: neljade eest saab pahandada ja kolmede eest sakutada. Õnneks polnud Annabelil seni ühtki kahte, sest Kaarel ei julgenud kujutledagi, mis siis veel saaks.

      Kaarel vaatas aknast välja ja hakkas unistama. Kahju, et tema vanematel polnud kuigi palju raha. Iga paari kuu tagant, palgapäeval, ostis ema Kaarlile väikese mänguasja, raamatu või koomiksikogu, vaid sünnipäevaks ja jõuludeks sai ta suurema kingituse. Aga Kaarel oli käinud internetist vaatamas ja teadis täpselt, mille ta ostaks, kui tal oleks väga palju raha. Ta ostaks maailma kõige kallima lego-komplekti.

      Ei, kõigepealt ostaks ta endale päris oma arvuti. Praegu sai ta mängida isa arvutis, mis oli üsna vana ja aeglane. Ta ostaks endale maailma kõige kiirema arvuti, siis ei läheks mängude allalaadimise peale nii palju aega.

      Siis ostaks ta endale veel kõige vingema nutitelefoni…

      „Kas juba valmis?” Õpetaja seisis Kaarli laua kõrval ja vaatas tema vihikusse. „Tubli,” ütles ta. „Tee palun ka järgmine ülesanne valmis.”

      Kui kell vahetundi helises, oli Kaarel jõudnud lahendada ka lisaülesande ja ära sodida oma vihiku tagumise kaane. Ta oli sinna joonistanud terve hulga koletisi, kes võitlesid robotitega. Koletised kaotasid.

      TEINE

      Võti ei tahtnud keerata ja Kaarel pidi tükk aega logistama, enne kui uks lahti läks. Ta viskas koolikoti esikusse ja tormas tuppa, tee peal botaseid jalast lükates. Arvuti läks vaevaliselt urisedes käima. Kaarel trummeldas kärsitult sõrmedega vastu lauda.

      Lõpuks ometi! Ekraanile ilmus kindlus, kus kohmakates raudrüüdes rüütlid üksteist mõõgaga raiusid. Kaarel klõbistas kiiresti klahve ja tema rüütel torkas vaenlase läbi, nii et too pudenes tükkideks ja haihtus. Kaarli süda hüppas võidurõõmust.

      Vaikselt krõbistades ilmus puurinurgast välja Harrison, kes pistis oma väikese roosa nina varbade vahelt läbi ja nuuskis seejärel puuris ringi. Kaarel sai aru küll, et hamster tahab puhast vett ja toitu, aga tal polnud aega, sest mäng käis!

      Harrison, kuldne ehk süüria hamster oli Kaarlile kingitud sünnipäevaks. Tema liivakarva kasuka rinnaesisel oli uhke valge laik ja tema väikestel käppadel oli neli varvast. Kaarel pani Harrisonile toiduks tavaliselt terakesi. Eriti maitses hamstrile nisu, kaera, hirsi ja odra segu, mille ta kähku oma põsepaunadesse toppis ja puurinurka tassis.

      Kaarlile meeldis hamstrit puurist välja võtta ja teda silitada. Tundus, et Harrisonile meeldis see ka.

      Täna unustas Kaarel Harrisoni sootuks. Üha uued vaenlased kerkisid tema lemmiku, Pimeduse Rüütli ette – ja too sai mängeldes kõigist jagu!

      Kui poiss pilgu uuesti ekraanilt tõstis, oli akna taga juba hämardunud. Uks käis – ilmselt tuli ema töölt. Ta kindlasti küsib, kas ma olen õppinud, mõtles Kaarel. Ja ma pean talle jälle ütlema, et mul läks meelest.

      „Tere, Kaarel, kuidas koolis läks? Kas oled koolitöö ära teinud?” küsis ema Kaarli toa ukse vahelt sisse kiigates.

      „Hästi läks koolis. Meile ei antud palju õppida, tegin ära,” valetas Kaarel.

      „Ma panen kohe kartulid keema,” lubas ema ja kadus kööki.

      Kaarel vaatas hamstri puuri poole. Harrisoni polnud näha, ilmselt magab, oletas poiss. Ta süda kripeldas emale valetamise pärast. Olgu, ta mängib ainult natuke veel ja siis hakkab õppima, veenis Kaarel end ja avas arvutiekraanil uue mängu.

      Uks kolksatas taas, küllap tuli isa… Lossi müüride tagant hakkasid kerkima vaenlaste sarvilised pead ja Kaarli rüütel keerutas mõõka. Ent korraga käis veider piuksuv klõpsatus ja arvutiekraan läks kottpimedaks. Kaarel vajutas närviliselt nuppe, liigutas hiirt, ent enam masin käima ei läinud. Raske südamega kõndis poiss kööki.

      Ema ja isa istusid köögilaua taga ja rääkisid midagi omavahel.

      „Issi, arvuti läks vist katki,” ütles Kaarel kartlikult.

      Pärast lõputuna tunduvat pusimist rikkis aparaadi kallal oli ka isa sunnitud tõdema, et arvutiga on asjad ühel pool. „Ilmselt kõrbes emaplaat,” märkis isa. „Ja sinu arvutimängudega on nüüd mõneks ajaks lõpp. Lähiajal mul vaba raha pole, et uut arvutit osta. Kui üldse osta, siis päris uus, need vanad ei pea kuigi kaua vastu. Mis tähendab, et enne talve seda ei juhtu.”

      Kaarel vajus kössi. Ta löntsis oma tuppa ja virutas ukse pauguga kinni.

      „Oh oleks meil ometi palju raha!” mõtles ta. „Miks me ei võiks loteriiga võita miljonit? Miks ei võiks minul olla Austraalias rikast vanaonu, kes meile palju raha pärandab, nagu naabri-Vennol? Ma ostaksin kohe kaks uut arvutit – kui üks katki läheb, siis saaksin kohe selle teise võtta. Ma saaksin minna Legolandi ja Disneylandi, ja ma võiksin…”

      Hamstri