Tahtamaa. Jaan Kross

ei? Ma vastan nimelt kohe. Ma olen selle üle mõtelnud. “Feischnerisse” ma teiega ülehomme kell kaks ei tule. Ma tulen ülehomme kell seitse teie juurde koju. Ma tean, kus te elate.”

      Ja ta tuli. Ning on aina tulnud. Siiamaani. Kaheteistkümne aasta jooksul. Välja arvatud neil päevadel, kui ta on mulle ette teatanud: sel õhtul ma ei saa. Ja säherdusi õhtuid on olnud muidugi palju. Peaaegu talumatult palju. Seda enam, et ma tean: valdavalt on nende tulekutakistuste taga tema mees.

      Ma tunnistasin juba: ma olen jõudumööda vältinud küsimusi tema koduste asjade ja pingete kohta. Ma tunnistasin ka juba, miks. Kujutluses, et mida vähem ma tean, seda vabam ma olen. Kusjuures olen pinnaaluse teadmisega aina teadnud, et see on vale. Et teadmatus ei lisa mulle kübetki vabadust. Ja ma pole ju ka saanud küsimustest absoluutselt hoiduda. Muidugi on Marge mulle ka küsimata paljugi rääkinud. Kaksteist aastat on rääkimiseks pikk aeg, isegi soovimatuse korral kuigi palju rääkida.

      Tema Elmar oli külatüdruku, hilisema kolhoosipostiljoni poeg. Kes oli sealaudas suviti teenitud rahaga lõpetanud alevis keskkooli ja jäänud tehnikainstituudis professor Vaiknale varsti silma. Ning olnud viimasest kursusest alates professorile laboratooriumis abiks. Ja sattunud sealt ka professori kodusesse orbiiti. Ning tutvunud endast viis aastat noorema Margega, kui see sõitis Tartust vanematekoju pühadevaheaegu pidama.

      Marge ema oli olnud tütre abiellumise suhtes kriitilisem, aga jätnud selle siiski tütre enese asjaks. Isa oli suhtunud niisugusse lahendusse vaata et lausa soodsalt: “Vähemasti ei kasva see mees sul edaspidi üle pea–” Sest Elmar oli olnud erakordselt tähelepanelik poiss, igatahes mitte üldsegi mingisugune türann. Ja siis oli neile sündinud Tiina ja kõik oli paistnud peaaegu et paljutõotav. Aga siis oli instituudi värske õppejõud ja doktorant kutsutud – Marge ei teadnudki õieti, kuhu. Arvatavasti instituudi eriosakonda. Sealt oli ta saadetud jumal teab kuhu – sõjakomissariaati või Pagari tänavasse. Või olid Pagari tänava mehed olnud sõjakomissariaadis kohal. Ta polnud seletanud neid saatmisi enam ka Margele kuigi täpselt. Kuni talle, tähendab Elmarile, oli räägitud tema isamaalisest kohusest ja pandud ta Leningradi sõitvasse rongi. Ja Leningradist nädala pärast Murmanski sõitvasse lennukisse. Kuhu ta õieti oli Murmanskist sõidutatud, ei saanudki mulle selgeks. Mingile saarele. Aga kas see oli olnud Kolgujev või Vaigatš või Meždušarski või Novaja Zemlja ise, see jäigi mulle ebaselgeks. Või oli ta külastanud neid kõiki. Igatahes oli ta olnud ära paar kuud. Ning kontrollinud seal mingite seadmete ja ehituste tööd ja tõhusust. Kolmandal nädalal pärast kojunaasu oli ta kaotanud oma potentsi.

      Ma ei tea, kuidas see oli kulgenud ja kui kaua nad olid püüdnud selle vastu arstidelt abi leida, enne kui Elmar sellest keeldus. Nagu ta oli keeldunud ka sensitiivide poole pöördumast, olgugi et Marge, sellesse küll uskumata, oli seda soovitanud.

      Pärast aasta või poolteist kestnud ja täiesti tulemusteta võitlust oli Elmar kuulutanud:

      “Olukorras, milles ma olen, ei saa ma esitada sulle muidugi mitte mingisuguseid nõudeid. Ainult ühe palve–” Ta oli kõnelnud väga tasa, väga tuhmilt, käed jääkülmad, laup jääkülm, peene külma higiga kaetud. “Ainult ühe palve: ära lahuta end minust ära. Ma palun seda Tiina pärast, kes jääks nii või teisiti kodust ilma. Aga ma ei keeruta – peamiselt palun ma seda enese pärast. Sest kui sa laseksid end lahutada, oleksin nii sügavasti reedetud, nii armetult alandatud, et peaksin võtma eneselt elu. Ja-jaa. Ja see on mul ju kohutavalt hõlpus, kiusatuslikult hõlpus. Kuna mul on tutvuse kaudu, nagu sa tead, juurdepääs kõigile meie keemiateaduskonna varudele. Kui sa ei lase end minust lahutada, annan su enda poolt täiesti vabaks. Ja mõtlen seda vabadust kõige absoluutsemas mõttes. Mul on ainult üks tingimus: et ma iial ei kuuleks, eluilmas ei kuuleks, kus, kuidas ja kellega sa seda vabadust pruugid. Sest kui maailm tuleb mulle jutustama, kuidas sa seda teed, siis oleks mul sellest kohutavast alandusest jällegi üksainus pääs – ja-jaa: needsamad mürgikapid. Kui sa ei peaks hoolima minust – hooli siis Tiinast niipalju, et–”

      Marge oli talle tõotanud nii esimest kui teist, nii seda, et ta ei lase end Elmarist lahutada, kui seda, et Elmar ei pea iial midagi seesugust kuulda saama.

      Ma ei tea täpselt, millal see jutuajamine neil oli toimunud. Aga kaks päeva pärast Tõnu Tubentali sünnipäeva oli Marge tulnud minu juurde Vana-Posti tänavasse. Ning oli käinud siin kaheteistkümne aasta jooksul. Ja tuli täna kella seitsme ajal taas.

      Ma kuulsin, kuidas ta andis kokkuleppelised kaks lühikest ja ühe pika kella, ja mõtlesin, kas ta tuleb üksi. Sest teinekord tuli ta ju Tiinaga koos – jumaluke, Tiina oli ju nüüd juba üheksateistkümneaastane neiu ja õppis Humanitaarinstituudis ning oli viimasel ajal võtnud emaga minu juurde tulles mõnikord ka ühe poisiloikami, oma boy-friend’i, tähendab, minu juurde kaasa. Muuseas, ilma minu nõusolekut küsimata–

      Aga ei – Marge oli üksi. Ta riputas oma sinihalli kevadpalitu varna ja lükkas kingad esikupeegli all jalast. Nii et kui ta käed mulle ümber kaela pani ja kikivarvule tõusis, et mulle musi anda, pidi ta mu nägu tublisti enda poole kallutama. See tuhat korda toimunud pisistseen – iseendast ju väga meeldiv muidugi – tekitas oma plikalikkusega mus kõige harjumuspärasuse kiuste vibeluse võrra võõrastust.

      Kui olin saanud suu ja näo uuesti vabaks, tõin töötoast vermutipudeli ja kaks klaasi. Elutuba oli Marge sireliuitsu täis. Ta oli diivanil platsi võtnud ja sukkades jalad endale istumise alla keeranud. Täitsin klaasid ja ulatasin teise temale:

      “Noh – värskenduseks – pika päeva peale–”

      Me rüüpasime lonksu. Ta pani käekotist sigaretti ette – ja siis tuli talle midagi meelde:

      “Kuule – kas sa tunned niisugust härrasmeest nagu Lingo Luuk?” Minu üllatus oli küsimuse ootamatusele vastav:

      “Ha-ha-haa. Tunnen. Täna tutvusin. Kust sina teda tead?”

      Marge jutustas: Lingo Luuk oli, tuleb välja, juba eile vastuvõttu helistanud ja lasknud Pillel enese täna kella kümneks läbivaatuse tarvis kirja panna ning oli olnudki täna hommikul kell kümme ootetoas kohal.

      Muuseas, niipea kui ta oli jäänud kabinetti Margega nelja silma alla, oli ta tarinud oma läikivast diplomaadikohvrist kilogrammise roosade lehvidega paki “Fazeri” pralineesid. Marge oli suhtunud sellesse kerge, aga mitte ülemäärase tõrjuvusega–

      “Noh – kui te olete selle toonud – tänan väga – aga mistendite aeg on meil nüüd ometigi möödas.”

      Tuli välja, et Stokholmi noorsandile oli sõna mistend tundmatu. Nii et Marge pidi talle seletama selle etümoloogiat, mis tegi tähenduse sedamaid selgeks: “Sõna tuleb ju sellest, et tohter, kellele see toodi, šokolaadikarp või ürbitasku surutav ümbrik, laskis seda harilikult sündida, aga pomises mitmesugusel määral tõrjuvalt: “Oh mis te n’d ilma asjata–” Kuid nüüd seda enam ei praktiseerita. Vähemalt eraarstide juures mitte.”

      Mille peale isand Luuk oli naernud: “Aga ärge pange pahaks, meie pool jäädakse järjest teie siinsest arengust maha–”

      Ja siis olid nad kõnelnud isand Luugi tervisest. Nagu ta kinnitas, oli ta viimasel ajal eriti kõvasti töötanud: “Saate aru: aina sõidud, kohtumised, nõupidamised, läbirääkimised – täielik lack of relax.” Nii et tal on aeg-ajalt valud südame piirkonnas, kord põgusamad, kord püsivamad. Ja tal on tunne, et ta vererõhk – see on tal ennegi kippunud aeg-ajalt kõrge olema – on tema Eestis viibimise ajal jälle tõusnud. Nii et Marge oli käskinud tal võtta kuue ja siis ka särgi seljast ning kuulanud ta rindkere hoolega läbi. Ja helistanud siis nupuvajutusega Pille laboratooriumist kohale ning lasknud tal võtta isand Luugilt korraliku kardiogrammi. Vähegi tõsisemaid hälbeid see ei osutanud. Aga vererõhk oli tal olnud suhteliselt kõrge küll. Ülemine näit 180, alumine 100. Nii et Marge oli kirjutanud talle retsepti nifedipiin-tablettidele ja soovitanud vältida soolaseid toite ja alkoholi. Aga kui siis kardiogrammilindiga Pille oli lahkunud kabinetist, oli isand Luuk toppinud sirmi varjus kiiruga särgi püksi ja kuue selga ja lipsu ette ning astunud sirmi tagant välja ja rääkinud rutates ja poolel häälel:

      “Kallis proua doktor! Peale tervisemurede oli mul teie juurde tulekuks