Tahtamaa. Jaan Kross

talt leiu eest midagi nõudma. Või umbes niimoodi. Mida te sealt otsite?”

      Isand Luuk ajas huuled torru: “Tähendab, te tahate seda ikkagi teada?”

      “Iseenesest mõista!”

      “Ja ega ei olegi midagi öelda–” tunnistas isand Luuk – isegi nagu kergendunult. “Sest, teate, teil ja minul ei saagi, ei tohigi meie tehinguobjekti suhtes vastastikku saladusi olla–” Ta justkui sulandus äkitselt lahedasse paljuteadvasse naeratusse – “Olgu siis. Kui nii, siis nii. Ütelge, kas professor Schlossmanni nimi ütleb teile midagi?”

      Mina ütlesin: “Noh, kuulge – Eesti Teaduste Akadeemia president ikkagi. Ainuke täiesti legitiimne. Sest Vabariigi Presidendi poolt ametisse seatud. Vähemalt üks tema raamat on mul siin isegi olemas–”

      Ma tõusin püsti ja tarisin akendevahelise riiuli ülemisest reast Karl Schlossmanni raamatu “Estonian curative Sea-muds”, London, 1939. Tõin selle kirjutuslauale ja lükkasin isand Luugi ette:

      “Noh – midagi mäletatakse vanadest asjadest ka veel siin–”

      Isand Luuk võttis kirju kaanepildiga raamatu kätte (kaanel à la Kivit või kes, värviline pilt – muda laadimine merest vagonettidesse). Ta lehitses raamatut põgusalt, peatus Eesti kaardi kohal, kus meremuda leiukohad on must-valgel kaardil märgitud punaste täppidega, silmitses seda pisut, aga üsna möödaminnes, ja pani raamatu kinni:

      “Noh, siis te ju ehk teategi: professor Schlossmann läks 1944-ndal Rootsi ja töötas Karolinska Institutetis. Seal muidugi üsna silmapaistmatul kohal. Ja suri Stokholmis 69-ndal aastal. Terve igavik möödas. Aga perekonna soovil korraldasin mina 80-ndail tema arhiivi.”

      Mina küsisin: “Kas teie olete siis – mikrobioloog ka–?”

      Tema naeratas lahedalt: “Ei-ei-ei. Seda mitte. Mina sattusin professori arhiivi peale enam-vähem juhuslikult. Nagu ma ütlesin – sugulaste soovil. Sest arhiivitööga oli mul olnud pisut pistmist. Haritud eestlastest töötasid seal enam kui pooled vahepeal arhiivitööl. Aga mina igatahes leidsin professor Schlossmanni arhiivist – mmm – huvitavaid asju. Vaadake, ta teeb ju siin oma raamatus (isand Luuk koputas sõrmenukiga kõp-kõp-kõp vastu kaanepildi plekkvagonettisid) selgeks, et Eesti ravimudad on mitmete Euroopa kuulsate mudadega kvaliteedilt täiesti võrdväärsed.”

      Mina ütlesin: “Nojaa. See pole mulle uus. Ma olen seda raamatut lugenud–”

      Luuk seletas: “Aga meie jaoks uus – noh, tema perekonna jaoks muidugi mitte, aga laiema avalikkuse jaoks uus oli see, mis neist minu leidudest ilmnes. Professor oli juba enne, kui see raamat Londonis ilmuda jõudis, hakanud valmistama siin Eestis järgmist täiendatud väljaannet. Ta oli korraldanud 30-ndate lõpul huvipakkuvais kohtades vaatlusi ja süstematiseerinud vaatlusandmeid. Ja mis kõige uskumatum: kui ta 44-ndal kodumaalt põgenes – ma mäletan tema lese ja teiste juttudest, et läbi väga dramaatiliste olukordade Haapsalus ja kus –, oli ta tarinud kõik oma materjalid endaga kaasa. Noh, kõik põgenesid ju usus, et mõne kuu pärast, kõige halvemal juhul mõne aasta pärast tulevad nad vabastatud kodumaale tagasi. Ma tean seda ema käest. Ja muidugi uskus seda ka professor Schlossmann. Sest tundus ju mõeldamatu, et Balti riigid jäetakse lihtsalt Stalinile kui skadeersättning. Noh, võib-olla et professor Schlossmann oli tsiiipakene suurem realist kui mõni teine. Ja pidas sedamööda silmas võimalust, et tagasitulekuni lähevad ikkagi, noh, mõned aastad. Kui nii, pidi ta lootma, et tal on seal aega kirjutada oma Sea-mud’ide uus väljaanne valmis. Ja et see Londoni edišuun annab selle välja. Ja muidugi lootis ta, et Eesti mudaravilad hakkavad pärast sõda enneolematu hooga tööle. Ning et ta juhatab siin mudaravi juurde kõik kaasmaalased, kes on endile seal kümme tuhat reumat kontidesse kogunud – metsatöödel ja turbarabades ja saeveskites ja kus. Ning veel enam: ma nägin ta märkustest, et ta lootis: koju tagasi tulejad toovad tuhandeid rootsi reumaatikuid ja nii edasi siia kaasa. Sest siin on ju säherdune ravi kindlasti märksa odavam kui seal. Nii et suurejooneline perspektiiv, eks ole. Aja jooksul selgus siis, et paljaks mõttemänguks see kõik jäigi. Ja veel ebamäärasemaks jäi muidugi lootus – aga professor Schlossmann oli sellegi mõttega mänginud –, et siis hakkavad muidugi voolama Eesti muda-asjandusse lääne investišuunid. Midagi seesugust ei toimunud. Ei saanudki toimuda, eks ole. Aga see, mida professor oma täiendavail uurimistel leidis – peamiselt Eesti mandri läänerandadel ja saartel –, see on ju veel puutumatult seal–”

      Mina ütlesin: “Nagu ma aru saan, leidis ta midagi ka Tahtamaalt ja seda te nüüd jahitegi. Mis seal on? Meremuda lade–?”

      Isand Luuk naeris valgete hammastega: “No nimelt! Ei mingit kullasoont ega hõbeaaret. Aga meremuda lade tõepoolest.”

      Mina küsisin teadagi: “Kus see seal siis asetseb? Ja kui suur see on?”

      Isand Luuk seletas: “Nagu ma professori märkmetest aru saan – saarel. Ja peamiselt väinas talu mandriosa ja saare vahel. Või, nagu professor kirjutab: õieti mitte väinas, vaid lahes. Sest väin minevat seal põhja poolt otsast väga kiiresti madalaks.”

      “Ja kui palju seda muda seal professori hinnangul on?”

      Isand Luuk laiutas käsi: “Kuulge, ma ei mäleta ju täpseid arvusid. Seda ei saa mult nõuda. Sest Tahtamaa pole ju ainuke paik, millest ta oma märkmetes räägib.”

      Mina ütlesin: “Aga ühe ämbritäie – muda pärast ei hakkaks te ju siin ämbrisse astumist riskima?”

      Isand Luuk naeris: “Ämbrisse astuma – ha-ha-haa – see on ju jumala uus siinne parlamendi-žargoon, nii palju kui ma tean–?”

      Mina ütlesin: “Eeldame, et seal on miljon tonni. Kui tonn maksaks ka ainult sada krooni, tähendaks see sadat miljonit. Eks ole?”

      “Miljon tonni on täiesti õhust võetud!” hüüdis isand Luuk.

      “Iga teine arv ka!” ütlesin mina – “Välja arvatud see, mis professoril kirjas on. Aga seda te ei mäleta. Nii et jatkame juttu miljonist. Ja seda miljonit tahtsite teie – kui korrektne ärimees – mult nelja tuhande eest ära osta. Kas te teate, mis asi on laesio enormis?”

      “Ebamääraselt–”

      “Paistab jah. Sõna-sõnalt tähendab see väga suurt kahju. Aga vanade roomlaste tsiviilõigusliku printsiibina seda, et loovutamistehing on tühine, kui üks pool saab tehingust ülemäära kõvasti pügada.”

      “Aga kuulge–” hüüdis mu külaline. “Eesti praeguses tsiviilõiguses niisugust eeskirja ei ole!”

      Mina ütlesin: “Tsiviilõiguses võib-olla mitte – aga tsiviilmoraalist pole seda meil keegi kõrvaldanud.”

      Isand Luuk pani pastaka lauale ja tõstis haralisõrmised pihud õhku: “Ei-ei-ei! Ärge pistke mind liiga sügavale ebaeetika laukasse! Ma tunnistan: objektiivselt on teil selleks ehk isegi kübeke alust. Aga subjektiivselt – mitte üks raas!”

      Mina hüüdsin: “Huvitav – kuidas nii?!”

      “Aga nimelt nii–” hüüdis Luuk mulle vastu. “Sest subjektiivselt on ju tegemist objektiga, mille olemasolugi oli teil faktiliselt meelest läinud!”

      Mina hüüdsin: “Isand Luuk – kui te sellest asjaolust endale kilpi hakkate tegema, saate te järelikult aru, et seisate püksatult – lauka serval!”

      Isand Luuk naeris laginal: “Hea küll – hea küll – hea küll. Nimetage siis omapoolne summa! Aga niisugune, mis mahub realiteetide raami!”

      Mina ütlesin: “Kuulge – teil on professor Schlossmanni andmed. Nüüd olete te ilmsesti käinud ka kohapeal, Tahtamaal, ära. Ja teil on ettekujutus, mis seal leidub. Minul seda ei ole. Nii et kõigepealt võtan ma endale aega. Täna on neljapäev. Helistage mulle esmaspäeva hommikul. Ei – teisipäeva hommikul. Kell üheksa.” Ma lülitasin oma “Brauni” undama, lükkasin ta raginal pooleldi aetud habemesse ja lehvitasin isand Luugile vasaku käega: “Ukse te leiate ju ise. Ja ärge unustage kalosse.”

      Hetke pärast tuli ta esikust tuppa tagasi. Ta oli juba mantlis ja kalossides. Aga ta ei tulnud mind kättpidi