Tahtamaa. Jaan Kross

sealsamas oli ka Juss tagasi. Tal oli kaasas madal pooleteise meetri pikkune laudadest kast mõnekümne pooleliitrilise klaaspurgiga, purkidel plastkaaned peal. Lisaks olid tal kaenlas mõned paari meetri pikkused kepid ja bergmanntoru sirgeks tõmmatud jupid. Pluss nöör selle kraami kinnitamiseks:

      “Väga hea, et sul pakirããm (ta ütles ikka veel selgesti pãkirããm) katusel on. Ma seon selle krããmi sinna kohe kinni.”

      See tehtud, sõitsime Tahtamaale ja hakkasime seal tegutsema. Tähendab sõitsime sinna Lepiku-nimelise naabertalu kaudu. See asetses Tahtamaalt kilomeetri võrra sisemaa pool, aga sealsamas lähedal merre suubuva Präädi jõe või tegelikult Präädi ojakese ääres. Viimane oli Lepikult mereni – seda ma mäletasin lapsepõlvest saadik – ometi niipalju veerikas, et Lepiku paadid oli vanasti seisnud alati taluhoonetele üsna lähedal paadisillas. Arvasin, et Lepiku rahvas on oma paadid Lüütjala sadamast okastraadi tagant nüüd ometi koju tagasi toonud. Jõekallaste kõrkjaseinu polnud ju nii varasel aastaajal veel olemas ja mulluse kõrkja oli Lepiku peremees juba kuu aja eest maha niitnud ja ümbruse külades katuseparandajaile mehele pannud. Nii et Lepiku paadid jäid meile juba eemalt silma: suur merepaat, millega käidi ilmsesti juba kalal, ja selle kõrval väike, kahe tullipaariga paat, mis oli kuivale tõmmatud, pära püsti. Ma mõtlesin: justkui selleks, et oleks eemalt näha, et siin see teie otsitud sirge päralauaga paat ongi – millele te saaksite oma päramootori kinnitada…

      Ega ma praegusi Lepiku omi õieti ei tundnudki ega nemad mind. Kellegagi neist olin viiekümne aasta eest juhtumisi mänginud või kalal käinud. Aga kui ma tuppa astusin ja teretasin ja ütlesin, kes ma olen, tundsid nad mu muidugi ära. Lepiku praegune peremees Priit, perekonnanimega Lannus, nagu oli neiupõlves olnud ka mu ema, oli möödunud nelja- või viiekümnel aastal käinud ju ka paaril puhul Tallinnas ning astunud siis alati meie juurde sisse. Ikkagi sugulaste asi. Ja mu meeldimuseks võttis ta – ja tema kannul vähemalt ka perenaine mu sina-pakkumise silmapilk vastu:

      “Et tulid ka oma vanaisa maid üle silmama?”

      “No nimelt.”

      “Mõtled tagasinõudmise sisse anda?”

      “Ja miks ka mitte. Ega tal ju teisi tahtjaid pole. Või oled ise mõtelnud? Kui viimase peremehe hõimlane?”

      “No mine nüüd. Ei ole alust ega asja.”

      “No näed. Eks ma tee siis proovi.”

      “No neh. Aga eks ta ole ääremaa asi–”

      Mina ütlesin: “Näe, sul ka telefon laual. Mis ääremaa ta siin enam on!” Ja lisasin: “Kuule, ütle mulle oma number. Seda võib ju veel mine tea tarvis tulla.”

      Tema ütles ja ma kirjutasin selle taskuraamatusse.

      Selle peale tuli Lepiku peremees õue ja aitas meil kaldale tõmmatud paadi ümber pöörata ja jõkke lükata. Jussi päramootor sobis laitmatult. Ja Juss tõmbas selle ka stardinööri esimese tõmbega käima.

      Ühesõnaga me sõitsime jõge mööda (või õigupoolest vist suurt magistraalkraavi mööda) alla ja olime mõne minuti pärast merel ja veerand tundi hiljem Tahtamaa väinas. Ning pöpsutasime seal neli või viis tundi edasi-tagasi. Me võtsime kõik kaasasolevad purgid mudaproove täis. Me märkisime proovivõtu paigad kaardile ära. Sest meil oli ju ka väina kaart kaasas. Ma olin joonistanud väina kontuurkaardi kodus taluostuaegselt kaardilt vatmanpaberile maha ja teinud sellest tarvilikus mõõdus suurenduse õlipaberile. Meie töö jooksul sigines sellele nüüd nelikümmend nummerdatud punkti. Juss kirjutas vastavad numbrid vastavaile purgikaantele. Vett oli kogu väinas, umbes kümne meetri laiused kaldavöötmed välja arvatud, keskmiselt kolmveerand meetrit. Ja muda selle veekihi all väga ühtlase kihina 1,4 kuni 1,6 meetrit.

      “Mis te selle muda kohta ütlete?” küsis Marge Jussilt.

      “Väga Haapsalu muda moodi.”

      “Aga Haapsalu muda peetakse ju meil kõige paremaks?”

      “Mhmh. See on siin isegi võib-olla Haapsalu omast parem.”

      “Mille poolest?”

      “Noh – nuusuta!” Ta tiris ühel proovipurgil kaane pealt ja pistis proovi Margele nii ägedalt nina alla, et seisev paat lõi ehmatavalt kõikuma– “Tunned?” Väävlit on siin igatahes rohkem kui Haapsalu omas. On ju–?

      “Väävli või tähendab väävelvesiniku lõhn on siin üsna tugev küll. Aga ega ma kuigi täpselt ei tea, kui tugev see Haapsalu mudal käib. Seda teate teie palju paremini–”

      “Klaar,” ütles Juss endastmõistetavusega.

      Mina küsisin: “Kui me tagasi läheme – kas sa saad siis selle muda erikaalu ka kindlaks teha?”

      “Mispärast me peame selleks tagasi minema? Või kui kuradi täpselt sa seda erikaalu siis tahad?”

      Mina ütlesin: “No mitte ju tuhandikkudes – aga nii, enam-vähem, esialgu–”

      Juss turtsatas: “No enam-vähem on see ju 1,3–”

      “Kust sa tead?”

      Ta pistis teeklaasisuuruse pikavarrelise plekk-kopa üle paadiparda vette, tõstis selle, muda triiki täis, paadi pardale ja võttis naastu tagant varre küljest lahti.

      “Vaata nüüd päripäeva – või vaadake mõlemad – las proua tuleb siia mu kõrvale – vaadake, kuidas muda vajub põhja–” Marge tuli oma vööriistmelt minu juurde keskmisele pingile ja me jälgisime, kuidas Juss kallas kaks või kolmsada grammi muda plumpsti paadi kõrvale vette. Põhi oli ju ka päripäeva vaadates tumepruun, aga kopast kallatud mudapihutäis oli selle taustal täiesti jälgitav: nagu väike vudisevate juustega meduusipea või tilluke aeglane must komeet, mis vajus vabalt jälgitava kiirusega tagasi sinna, kust ta oli võetud.

      “Ja kust te ikkagi teate, et selle erikaal on circa 1,3?” küsis Marge.

      Juss ühmas: “Näh, Haapsalu oma vajub tsutt aeglasemalt. Ja selle erikaal on 1,2. Nii et see siin on 1,3 täpipealt.”

      Mina küsisin: “Aga kui palju seda võib siin kõik kokku olla?”

      Juss höhhötas naerda: “Hö-hö-höö. Oota veel natuke–”

      Kui meil külm hakkas – ja mõne tunni pärast tajusime, et meretuul jahutas meid rohkem, kui selge varakevadine päike jõudis soojendada –, sõitsime randa. Imemoel leidis Juss minu juhendusel Tahtamaa vana lautrikoha üles. Nii et pääsesime kuiva jalaga kõvale maale. Mina tarisin Marge kandekoti kaasa. Ja siis otsisime Tahtamaa vana majaaseme üles. Niipalju kui seda veel olemas oli. Üllatavalt, nõutuks-tegevalt, peaaegu et halvavalt vähe, muuseas. Mõned tegelikult alles raagus sirelipuhmad ümber vana alusmüüri rohelisse samblasse kasvanud põllukivide, mõned ilmadest hallid ja tulest mustavööti palgijupid. Kõrvalhoonete asemed olid ootuspäraselt veel enam hajunud kui elumaja oma.

      Otsisime poolpõlenud lauatükke kividele istumisaluseks ja Marge tegi kandekoti lahti ning andis Jussile ja mulle kirjudes paberist salvrättides – säherdusi oli ju nüüd igast poest saada – võileiva kätte. Pluss teise kätte paberist tassi. Ja kallas selle termospudelist peaaegu et tulikuuma kohvi täis.

      Marge küsis: “Nii et, härra Soova, mis kvaliteet sel siinsel mudal teie arvates on?”

      Juss ütles, närides teist singivõileiba: “See on veel kübeke parem kui Haapsalu oma.”

      “See tähendab–?”

      “Näh – kõik tarvitavad meil praegust ju Haapsalu oma. Pärnu ja teised ka. Meie siin sageli ka. Meie oma Mullutu või Suurlahe oma järjest vähem. Ja-jaa, meie toome nüüd enamasti ka Haapsalust–”

      Marge küsis: “Aga kust te teate, et siinne muda nii hea on? Mis aparaadiga te selle olete kindlaks teinud?”

      “Aparaadiga? Häh, kurat–” Jussi suuliigutustest jäi mulje, nagu tahaks ta võileivasuutäie, mida ta parasjagu näris, suust välja sülitada. Aga otsustas siis ümber ja neelas selle ikkagi alla ning ajas, suutäie suurusest läkastades, keele välja:

      “Hö-hö-höhh–”