Tahtamaa. Jaan Kross

välja. Kas või näiteks nõndagi, et tõi meile ühiseks lugemiseks ja katsetamiseks voodisse kaasa van der Welde sõjaeelsest ajast kuulsa raamatu. Väike himurakene kahupea Iira. Esimesed ajad arutult andunud, pikkamööda üha tõtakam ja tujukam… Ma ei mäleta enam üksikasjus põhjuseid ega nende proportsioone. Igatahes vahetasin aasta või pooleteise pärast oma tudengituba. Ja ühes sellega taandus Iira mu elust. Ma ei usu päriselt, et see oli nii märkamatu taandumine, nagu mulle praegu tundub. Igatahes ilmus tema asemel sinna – mu ellu tähendab – Eerika. Tuhkblond, vaikne, mõnikord rabavalt vaimukas tüdruk, filoloogiatudeng sel ajal. Kellest sai enam kui kaheteistkümneks aastaks mu naine, ja mu poja ema, Mihkli ema, kuidas ütelda, igaveseks ajaks.

      Me sobitusime minu meelest õige hästi. Aeg, viiekümnendate teine pool oma peaaegu et vabanemise illusioonideta pärast Stalini surma, soodustas seda. Kõik tundus kuidagi enam-vähem kindel. Mina võisin tunda end ju olevat lausa õnnega koos: 1941 vahistatud ja arvatavasti maha lastud ohvitseri poeg, kes oli kerkinud vabariikliku kirjandusliku keskajakirja toimetuse saba peale. Ja ka meie isiklik elu – korras ju ometi! Olgugi et pikapeale, noh, võib-olla et pisut igav… Aga ometi mitte nii saatuslikult igav, et mulle öelda, nagu Eerika mulle tol hommikul pärast Mihkli kooliminekut ütles:

      “Sina sõidad siis täna Tartusse. Oma Du Bellay asjus – või kes sul seal on–” (ma olin alustanud katseid Joachim Du Bellay “Kahetsuste” tõlkimiseks) – “Kuuks ajaks. Nagu sa ütlesid. Ja tead, mis mina olen otsustanud? Mina panen siin vahepeal oma kohvri kokku, võtan Mihkli kaasa ja lähen ära. Oma vanemate juurde, esialgu. Seda ma ütlen selleks, et sa teaksid, kus ma olen. Aga mitte selleks, et sa tuleksid mind sinna veenma ja tagasi kutsuma.”

      Seda ma ka tõesti ei teinud. Ma ei käinud teda palumas ümber otsustada. Vähemalt hiljem mitte kordagi. (Paistab, nagu oleksin selle peale siiamaani uhke…) Aga tolsamal hommikul püüdsin teda veenda küll. Otsustasin lükata oma sõidu õhtusele rongile edasi ja püüdsin suruda mind tabanud maaväringu-tunde maha:

      “Mis sa jaburdad…?! Kuidas siis äkitselt…?! Mis sul siis meie elus puudub…?! Kas raha? Aga see pidi sul olema ju ette teada – minuga abielludes! Minu töö taolisi töid on siinmaal kõigi võimude ajal tehtud peaaegu-et-muidu. Või ei rahulda sind meie korter? Noh, see pole ju tõesti suurem asi – kaks tuba ühiskorteris. Aga ikkagi ruumikad toad ja kus? Teadlaste majas. Ja sa oled ju saanud – ja mina ka – kaks või kolm korda nädalas oma õndsuse kätte ja sa pole iial öelnud, et sa tahaksid sagedamini… Mis sul siis nüüd korraga on?!”

      Ma rääkisin talle kaks tundi. Tal ei olnud sel ajal veel kedagi teist, nagu ma hiljem teada sain, aga järele ta ei andnud. Ja siis sai ka minu mõõt ühekorraga täis. Nagu mul elus aeg-ajalt on juhtunud. Ainult võib-olla mitte nii olulisel silmapilgu. Ma ütlesin:

      “Kui nii, siis nii. Ja kuna sina oled selle meie lahkumineku algataja, siis pead sa olema ka meie taas-ühtehakkamise algataja. Kui sa peaksid ümber mõtlema. Ja kui see mulle siis veel sobib.”

      Minu Tartusse-sõidu kohver oli mul pakitult sealsamas. Ma haarasin selle kaasa ja marssisin korterist välja. Kui ma kuu aja pärast tagasi tulin, oli Erika ära ja Mihkel ära ja korter vastavalt tühi. Proua Viidik, muusikateadlane ise ja muusikateadlase abikaasa, Viidikud elasid meie korteri kolmes ülejäänud toas, andis mulle üle vahepeal saabunud posti. Selle seas oli Eerika käega kirjutatud ümbrik. Ma ei ütle, et oleksin sööstnud seda avama, aga avamata ma seda ei jätnud. Tänasin proua Viidikut posti eest, astusin tuppa, istusin uskumatult tolmuseks muutunud laua taha ja käristasin ümbriku lahti. Ning lugesin tema pisut pedantse käekirjaga kirjutatud ridu:

      Aabel,

      Mida mu äratulek Sinu juurest mulle tähendas, on minu asi. Sulle pidi see minu arusaamise järgi olema esmajoones karistus. Ning ma arvasin esialgu kaua, et sellisena seda rängem, mida enam Sa võisid üksnes oletada, mille eest see Sind tabas. Sest kindel ei saanud Sa ju olla, et Sinu kõlvatusi on tähele pandud ja mulle neist räägitud. Aga nõnda see on. Meie väikeses ühiskonnas on igal pool kellegi sugulane või semu või sõbranna, kes märkab ja jätab meelde ja räägib ära, olgu ärarääkimise ajend tema enese meelest hea või kuri. Ma tean ilma iga kahtluseta, et Sinu eelmise bellaytamise ajal või kuidas seda peab nimetama, liikus Hanna Tartus Sinu “Park-Hotelli” toas sisse ja välja kõigil kellaaegadel ja kõikmõeldavas riietuses kasukast negližeeni. Aga siis sain ma aru, et mida täpsemalt Sa tead mind seda teadvat, seda ängistavam – hea küll, ütleme seda tülikam see Sulle on. Nii et olgu Sul teada: ma nägin ühe vahejutustaja kaudu pealt, kuidas te ükskord allkorrusel kaminaga puhvetitoas, arvasite end nelja silma all laua aga õhtusööki ootavat. Ja kuidas Hanna toppis käe Sinu või Sina toppisid Hanna käe oma püksiaugust sisse – kumb, sellest ei saanud ju pealtnägija aru, aga see on ju ka ükskõik–

      Ma käristasin selle kirja väikesteks tükkideks ja panin talle tuhatoosis tule otsa. Oh kurat… Seal puhvetis on tõesti kahes seinas peeglid, üks neist nurgeti köögisissekäigu vastas. Nii et köögipiigade jutule Eerika nüüd toetus… Aga paraku ei muutnud see asja, vähemalt mitte oluliselt.

      Nagu öeldud, käristasin selle kirja katki ja põletasin ära ja vastust talle muidugi ei kirjutanud. Mu järgmine kontakt Eerikaga oli kohtukutse. Tema poolt minu vastu alustatud lahutusasi oli mitu korda kohtus arutusel (mina selle arutamisest osa ei võtnud), kuni meie advokaadid jõudsid selleni, et meie abielu lahutati kokkuleppel. Aega, mille taustal toimus lahutusprotsess, pluss aega aastapäevad pärast seda nimetasin kuskil eespool ajaks, mille jooksul mu naistagapõhi oli juhuslik ja hõre. Kuni Marge ilmumiseni.

      Tähendab – harvul tõetaotlemise minuteil iseendale tunnistada: mis suurem armuasjade asjatundja mina nende kogemustega olen… Või mis sügavam armastusest johtuvate tundevõbinate analüst. Aga siiski. Sel Lüütjalalt Kuressaarde tagasisõidul adusin jälle toda aeg-ajalt Marge läheduses tuntud imelist ja tegelikult pigem hingematvana kui hingamisruumi pakkuvana tunduvat vabanemislumma, mida ma küll iial pole tajunud seismilise nähtusena – nagu orgasmi –, aga mis oma valdavusega ja imendamisjõuga on iga kord olnud otsekui mingi psüühilis-atmosfääriline hiiglalahendus, imeline kuklast varvasteni ulatuv õndsus, orgasmiga võrreldes leebe-leebe-leebe ja ikkagi orgastiline.

      Me ostsime linnast kaks pudelit veini. Me läksime hotelli tagasi ja olime – päisipäevast sügava õhtuni – õnnelikud. Teineteise kõrval, teineteise peal, teineteise all, teineteise juures. Vähemalt mina. Niipalju kui ma seda oskan. Ja mulle tundub, et tema ka.

      Muuseas, ma püüdsin ka selgusele jõuda, millest see eriline – nojaa, vististi kõlab sõna õnnetunne tobedalt, nii et ma ütlen lihtsalt tunne – millest see eriline tunne johtus. Aga leidsin üheainsa seletuse, niisuguse, mis arvatavasti seletas asja ainult osaliselt: kaheteistkümne aasta jooksul oli meie läheduste püsiruumiks olnud (üheksakümne viiel juhul sajast) minu magamistuba seal Vana-Posti tänaval. Võib-olla oli paiga kodune harjumuslikkus lisanud asjasse kordkorralt turvatunnet. Samal ajal, kui korduvus oli teiselt poolt meie ohustatust just nagu esile uuristanud, meie kaitstusekujutlust aina hapramaks muutnud – endaga, et üks kord peame me ju vahele jääma –, sest ükskord peab ju juhtuma, et sel ajal, kui meie oleme siin kõige paljastatavamal moel kahekesi – noh, heliseb näiteks uksekell, heliseb veel ja veel ja veel. Kuni olen sunnitud minema ja avama. Ning et seal seisab siis Elmar – ma ju tunnen ta ikkagi ära, kuigi ma teda õieti ei tunne. Kahvatu, range, tähtis, astub ta minust mööda, põlgusväärne, muidugi, aga mida ma veel palju tajutavamalt tunnen – põlastav, siseneb ta endastmõistetavalt ja kuulutab: “Ma tulin Marget siit ära viima–” Ja mina ei tea, mis ma pean tegema. Ma ei tea, kas ma pean laskma tal magamistuppa minna ja Marge kaasa viia. Või pean ma püüdma teda töötuppa suunata ja pidama seal paigal. Või pean ma tõukama ta trepikotta tagasi ja lööma korteriukse ta nina all kinni–

      Ma ei saa salata niisuguste, olgugi põgusate, kujutluste olemasolu ega seda, et nende taga (ja võib-olla, et aegamisi tihenedes) sigines minusse teatud püünisesse-sattunu tunnet. Sest kujutluse kõrval, et Elmar tuleb lihtsalt uksest sisse, heiastus ju ka teisi. Näiteks, et ta tuleb mööda vana tuletõrjeredelit, mis tõusis paekivimüüri pidi magamistoaaknast mööda. Aga oli aknast ikkagi kolme meetri kaugusel. Nii et ma ei saanud parimal tahtmisel aru, kuidas tal õnnestub sealt kitsale