Tahtamaa. Jaan Kross

maade suhtes, milline talu jne…

      Omandiõiguse subjekt oli sel ajal maaomandi tagastamise menetluses jumala uus mõiste. See tähendas vaheastet, poolteed maaomandi lõpliku taastamise teel. Asjaomane ametkond pidi mõistagi olema sellega juba tuttav.

      Tähendab, jätsin auto tunniks ajaks Margele tarvitada – Kuressaare poelettidele huvitavate asjade mõttes pilku peale visata – ja leppisin temaga kokku, et ta ootab mind kell kümme siinsamas hotelli ees. Sealtsamast sõidutas Marge mu minema ja laskis linnavalitsuse ees välja. Nimelt linna- ja mitte maavalitsuse ees. Sest nimelt linnavalitsus pidi olema hiljuti saanud väga korraliku moodsa koopiamasina. Esiteks. Ja teiseks oleks võinud tarbetu info laekuda maavalitsusest Lüütjalga, s. o. vallavalitsusse, kiiremini kui linnast. Olin juhuslikult kuulnud, et Kuressaare linnavalitsus oli hiljuti saanud mingi välisabi korras üpris korraliku koopiamasina firma “Canon”. Ja nagu märksõna koopiamasin viimastel aastatel üldse, nii tõi see mulle praegugi meelde mu enda koopiamasina loo. Mis oli meie asjade hiljutisele seisule ja praegusele arengule liiga karakteerne, et seda mitte taas meenutada–

      Nõukogude võimu üldisele paranoiale vastavalt oli see võim igasuguse paljundustehnika suhtes eriti valvas. Just nagu oleks selgem kui selge, et iga paljundustehnikale ligi pääseva kodaniku esimene püüd on paljundada riigivastaseid tekste. Et iga kodanik sööstab, kus vähegi saab, selle tehnika kallale ja kukub silmapilk paljundama nõukogudevaenulikke mõtteid. Iseäranis nõukogude võimu jaoks eriti tundlikel päevadel! Sest kust mujalt kui üksnes säherdusest kartusest sai johtuda eeskiri, mida mööda riigipühadeks (peale kõigi teiste valvsuseavalduste) pitseeriti kõigis asutustes kinni kõik ruumid, kus säherdust tehnikat leidus… Aga tehnika ise oli pärast sõda armetust armetum. Ja jäi selleks nõukogude võimu viimsete hingetõmmeteni. Välja arvatud küllap KGB süsteem. Mujal koosnes ju paljundustehnika valdavalt üha hullemini amortiseeruvaist lilla tindiga töötavaist šapirograafidest ja üha skeletilisemalt plagisevaist kirjutusmasinaist, mis kasutasid ikka jälle lillasid linte. Kuni–

      Kunagi kaheksakümnendate keskel nägin Helsingis moodsat väikest “Canon”-koopiamasinat. Mõnusalt keskmise kirjutusmasina mõõtu tükki. Ja ostsin ta – mulle oli samal hommikul, ma ei mäleta enam, millisest toimetusest sobiv summa honorari makstud – ostsin selle koopiamasina täiesti mõistusevastasel ajel ära. Ja siis tuli mul muidugi teha katset toimetada ta Tallinna tollist läbi.

      Algselt oli ta pakitud poolde kuupmeetrisse valgesse tardvahtu. Urgitsesin ta sellest kaitsepakendist välja ja paigutasin ühte oma kolmest pakist, vedelasse mustast riidest kandekotti. Masina ümber ja peale toppisin, nii palju kui mul seda oli, kantud aluspesu ja tarvitatud särgid. Teise lahtisse kandekotti toppisin raamatud, neid oli ju igal Soomest naasjal omajagu, ja siis viimasel hetkel masinakoti pilusse sama päeva “Huvudstadsbladeti” numbri. Kolmandaks pakiks oli mul kohver pealisriietevaruga, käsikirjadega etc.

      Saabujate pagasi kallale asus tollihallis viis või kuus ametnikku. See, kelle käsitletavaks keegi reisijatest sattus, oli juhuse asi. Või õieti siiski mitte päriselt. 1984-ndaks aastaks oli Eesti ja Soome vahel sõitvate eestlaste seas, keskmise sõiduvilumuseta massi seas, ammu kujunenud välja kogenud vähemus, kes enam-vähem tundis üksikute tollimeeste harjumusi ja karakterit, ükskõik kui sageli pakkidetuhnijaid ka vahetada püüti. Seda tundmist mööda ja osalt kindlasti ka lihtsalt vaistule ja füsiognoomiakogemusele vastavalt sokutas saabuja end tolle ametniku kätte, kes talle kõige vastuvõetavam tundus – või liikus lihtsalt selle laua juurde, kuhu ta rüsinas suunati. Nõnda juhtus, et mõne laua taha kogunes pikk järjekord, aga mõne teise kontrollitavaks ei kippunud keegi. Nõnda võis juhtuda, et klientideta jääv ametnik kutsus kolleegi juurde kogunenud järjekorra tagumise poole endale töödeldavaks – ja siis polnud nähtavasti sünnis protestima hakata. Sest see oleks mõjunud paljastusena ametniku suhtes, kelle käsitletavaks osutumisest ei tahetud lahkuda. Või kurat teab. Minu kogemus Tallinna tolliga oli niivõrd hõre, et mul igasugused eelistused puudusid. Nii et jätsin küsimuse, millise ametniku tuhnitavaks ma juhtun, täiesti juhuse asjaks. Või pigem: ma jätsin selle viimasel hetkel vaistu otsustatavaks. See tähendab, ma heitsin viimasel hetkel pilgu üle tänaste, nagu aastapäevad moeks, hallides mundrites tollimeeste ning otsustasin – see! Ja marssisin vasakult kolmanda läbiotsimisleti ette, kus seisis viis-kuus saabunut. Teisel pool madalat alumiiniumplekiga kaetud letti sekeldas tollimees. Ma ei teadnud, miks olin valinud just tema, aga nüüd olin seal ja silmitsesin teda lähedalt. See oli kolme- või neljakümnene üsna lühikest kasvu tõmmukas püknik. Kui mult oleks nõutud tema karakterlooma nimetamist, oleksin ta vilgaste liigutuste kiuste öelnud: kilpkonn. Muidugi kõneles ta oma kontrollitavatega vene keelt nagu ta kolleegid siin kõik, venelased või kes nad siin olid, tema võib-olla Moldaavia juut või kes ta just oli.

      Olin asetanud kohvri ja teise kandekoti letile, aga koopiamasinaga koti oma jalgade juurde siiapoole letti. Sedamööda, kuidas eespool seisjad edasi liikusid, lükkasin kriitilist kotti jalaga ettepoole. Kui olin edenenud rea tipust teiseks ja tollimees oli rea esimeseks osutuva prouaga, naisseltsimehega tähendab, lõpetamas, tõstsin masinakoti letile ja lükkasin oma kolm eset tollimehe ette. Kohver. Teiseks esimene must kott. Ja kolmandaks teine.

      Ta tegeles mu kohvriga minuti või kaks ja lükkas selle siis mööda letti edasi ja ma asetasin masinakotti ta ette – et ta ei tunneks selle liigutamisel selle kaalu.

      “A eto tšto tut u vas–?”

      Mina ütlesin ja muidugi vene keeles, sest mul polnud ju mingit huvi sundida talle peale eesti keelt, mida ta arvatavasti ainult purssis, nii et selle kasutuselevõtt oleks teda ainult nörritanud:

      “See on tänane “Hufvudstadsbladet”. Helsingi rootsikeelne leht.”

      Ta tõmbas lehe kotist esile ja keeras selle täies laiuses lahti. Seal oli suur artikkel Etioopia ja Somaalia vahelise sõja sündmustest. Ja äkitselt kuulsin oma kõrvaga, kui mu tollimees luges kiirel pominal, aga nõnda valjusti, et ma võisin kuulda – või ehk pidingi kuulma – muidugi pidingi kuulma.

      “De abessiniska trupperna lyckades att intränga till traditionellt somaliska territorium på hundrafemtio kilometer och mera– Hm – vad du måste säga–”

      Tema poolt ei saanud see olla muud kui poisikeselik edevus. Ta oskas ilmsesti mingil määral rootsi keelt. Ta teadis ilmsesti, kui haruldane see oskus nõukogude ametniku puhul oli, ja soodsa juhuse korral ei suutnud ta jätta sellega edvistamata. Mina ju õieti rootsi keelt ei oska. Aga mingil snobismi, vajaduse ja huvi segatoimel olen jõudnud selles ikkagi niikaugele, et tulen lugemisega toime. Rootsi keele rääkimise kohta olen korduvalt kinnitanud, et teen seda alles pärast viiendat konjakirüüpi. Aga äkitselt tundus mulle, et praegu võiks see ehk tulla mu koopiamasina tollist läbitulekule kasuks. Tähendab, ma naeratasin kilpkonnale semulikult, nii et mul oli selle pärast pisut vastumeelne tunne, ja ütlesin:

      “Vad måste man säga? Att hårdtränade kubinska soldater har varit mycket hjälpfulla för kamrat Mariam–”

      Kilpkonn ohkas: “Men tänk bara – två socialistiska stater, som bekämpar varandra!”

      Ja mina ütlesin – nagu elutark ja poliitiliselt küps matkamees oleks minu arvates võinud öelda, niisugune, kelle kandekotis ta tuhlama ei hakka:

      “Deras socialism är ju för ung att kräva från dem för mycket. Låt oss ge den tid.”

      Ta voltis ajalehe kokku ja torkas selle sinnasamasse koti tõmblukuga suhu, kust ta oli selle võtnud. Ja mina nihutasin koti tast kaugemale ja järgmise ta ette. Ma aimasin ta pilgust, et ta just nagu tahtnuks koopiamasinaga kotti enda ette tagasi tõmmata – või et ta just nagu kaalus seda võimalust –, ja osutasin kolmandale pakile: “Siin on mul mõned raamatud–”

      Tema elavnes: “Böcker? Låt oss titta, vilka böcker ni har–” ja ta tungis küünarnukkideni mu paarikümnesse raamatusse. Mille hulgas seekord, võib-olla tänu koopiamasinale, polnud ühtki ülemäära kahtlast. See oli kilpkonnal paari minutiga selge ning ma kõndisin oma kolme pakiga tollisaalist välja.

      Läksin samal päeval vineerivabriku kauplusse ja ostsin sealt tõelise nõukogude ostuime korras müügil leidunud diivanilaua. Selle kahekordse ja nihutatava plaadi all asetses