Külajutud. August Kitzberg

ta «kirikuvõtmeid kannaks».

      MAIMU

      Emakene, ennekene,

      jätid mu maha marja suuru,

      kivi kõrva kirbu kõrgu,

      läve alla läätsa laiu.

Rahvalaul Karksist.

      Versta viis Karksi lossimäelt, suure sinava metsa ääres, asus kõrge mäe jalal kaunis talu. Kõrged kased varjasid tahumata palkidest ülesraiutud majakest, mis oma laia sammaldanud õlgkatusega nagu mõni lopsakas hiiglaseen näis, sest katuseräästad ulatasid majaseintest kaugele üle. Eluhoone lähedal nähti paar teist niisamasugust hurtsikut. Valtaga kaevu lähedal, kesk tarasaiaga piiratud õue, seisis aga püstipandud roovikutest koda, milles suvel – kui suitsu nii sagedasti tuppa ei tahetud teha – toitu keedeti.

      Siin elas mees, nimega Kaski, oma alles noorepärase naise, vana ema ja lastega. Talu hüüti mäe järgi, mille jalal ta asus, Kõrgemäeks; küllap vist olid kased, mis pere õue kaunistasid, peremehele nime andnud.

      Kaski oli kütt ja osav linnupüüdja. Tema olid rüütlid orjusest priiks jätnud, kuid ta pidi iga nädal teatava osa metslindusid lossi muretsema. Seda ta ka tegi, pidigi tegema.

      Oli kord Kaski südametäie ja vihaga tedrepoegade asemel varesepoegi lossi viinud ja ennast lolliks tehes seletanud: lind olla lind ja muud lindu seekord tema lõksu ei olla läinud, kibe karistus oli niisuguse pilkamise kannul käinud. Sellest ajast ei katsunud Kaski enam härrastega nalja heita, vaid oli tänulik, et talle priius jäeti. Ei olnudki linnumaks temale raske; tema osavasti ülesseatud püünised, lõksud ja võrgud jäid harva tühjaks. —

      Kuked laulsid alles esimest ao-aega, kui Kaski pere õuevärav kägises ja tugevat, kõrge kasvuga meest talu elumaja poole nähti astuvat. Tulija ei näinud võõras olevat, sest tugevad koerad, kes valju haukumisega talle kallale tikkusid, jäid paarisõnalise häälitsemise peale: «Vait, Pakkand, vait, Pauki, mis te kisate, vaadake, kus kriimsilm» varsti vait ja püüdsid saba liputades võõra käsi lakkuda. See aga oli juba maja läve ette jõudnud, kobas rutuga ukse käepulka ja tõmbas hooga ukse tagasi, nõnda et see soones kräuksus. Ka tares, kust soe õhk tulijale vastu lõi, näis ta kodus olevat, sest ühe sammuga oli ta kolde ees ja soris nüüd pilpaga tuhas, liimakute3 ja virna4 alla maetud tuld otsides. Varsti põles peerg pihis ja valgustas taret, kuna mees väsinult koldekivil savikule toetas, karvase kübara peast võttis ja käisega üle higise, kõrge ning laia otsaesise äigas. Järgmisel silmapilgul puhus ta oma käsi hingeõhuga soojemaks ja päästis siis nahkpoognad, mis lühikest karusnahast kasukat tema keha ümber koos hoidsid, lahti ja vaatas imeliku hella pilguga oma põue, nagu oleks temal seal kes teab kui kallis varandus peidus. Siis koputas ta madala ukse pihta, mis tarest kõrvalisse kambri näis viivat, ja hüüdis pooltasase, painduva häälega:

      «Marna!»

      «Kes seal on!» kõlas tugev hääl vastu.

      «Mina olen, Kaski, – Venda!»

      «Heldus, sina oled! Mis on, Venda?» kõlas kambrist nüüd ka naise hääl. «Ma tulen silmapilk. Mis on?»

      «Tule, imeta mu last.»

      «Sinu last? Taara, keela, kaitse! Kas sa peast segane oled, Venda? Mis jutt see on?»

      Särgiväel ja uniste silmadega astusid mees ja naine teineteise järel kambrist välja.

      «Õnnetu, mis sa jampsid!»

      «Ma ei jampsi, Marna, siin – kui ta veel elab!» Nende sõnadega laskis Venda kasuka hõlmad laiali, tema ihupõues nähti alasti titekest magavat.

      Imetledes lõid mees ja naine käsi kokku.

      «Tee, mis ühe praegu sündinud lapsega kohe peab tegema, Marna, ja küsi pärast.»

      Aga peremees ja perenaine ei saanud ikka aru, kas lugu unes või ilmsi. – «Mis ja kes see on, Venda?» küsisid mõlemad suu ja silmadega.

      «See on minu ja Lehte laps,» sõnas Venda poolpahaselt, et teda ikka veel ei mõistetud. «Tee, mis teha tarvis, küsi pärast.»

      Kuid juba olid vileda perenaise käed hellatades lapse küljes, nagu säde kadus ta temaga kambri.

      Kaski aga pani trööstides oma käe tugevalt sõbra õlale ja vaigistas:

      «Kui Marna ja minu vana emakene juba talitavad, võid sina mureta olla. Puhka, pärast võid jutustada.»

      Ja kui nüüd varsti peale selle katel ahjusuu ees raudkonksu otsas tulel laulis ja visises, perenaine väledalt edasi-tagasi talitas, tõstis Kaski uhmripaku nurgast lähemale ja istus selle otsa Venda vastu.

      Tulelõke valgustas mõlemat meest ja kogu taret paremini kui peerg pihis. Ta valgustas kahte meest, kelle iga sõna, liigutus ja ilme tunnistust andis, et need kaks veel mitte orjamärki otsaees ei kandnud. Mõlema palgeil paistis kindlus ja julgus, mis ühegi hädaohu ees kartust ei tunne. Terava pilguga vaatasid mehed teineteise otsa. Seal lõi Venda õhates silmad maha.

      «Kõik on otsas, Kaski!»

      «Vale, Venda, meie elame veel. Kõik ei ole otsas.»

      «Elame, kui kauaks? Kas mind ei püüta kui hunti! Minu jõud on otsas. Ma ei suuda enam!»

      «Ära heida meelt. Küll on raske, mis sulle sündis, aga – »

      «Jää paindub, kuni ta murdub, liiga pingule tõmmatud köis katkeb!»

      «Vaene sõber! Ära vii juttu parem selle peale, mis sulle nii valus ja millest minagi parem vaikin. Jäta puhkamine puhkajale ja ela elavatele. Ehk jõuab peagi päev, mis eilsegi päeva valu veel ära tasub – »

      «Ehk! Aga millal? Mina ei suuda enam kanda. Isegi minu ihujõud raugeb!»

      «Sinu ihujõud? Mis sa räägid. Mitu päeva on mööda, kui sa päratu metsapätsiga alles mees mehena võitlesid ja oma laia noa ta küljeluude vahele torkasid? Seal parsil ta kasukas kuivab. Ja sinu ihujõud peaks raugema? Tühi lori.»

      «Jah, üleeile! Siis lootsin ma veel Lehte eest kas või kuradiga heidelda, siis katsusin ma karuga, kas jaksan mees mehega süli heidelda tugevama vastu. Siis ma veel lootsin, et raudmehe raudriide vahel pilu leidub, kuhu minu õhukene nuga vahele mahub, aga – täna – !»

      «Täna on sul kahed kohused. Täna on sul hirmsam võlg tasuda – su rahva viletsus ja su naise surm.»

      Tugevalt, kui raudse pihiga, pigistas Kaski sõbra kätt. «Puhka, vanem! Sa oled väsinud. Homme juba mõtled teisiti.»

      Aga Venda raputas uskumatult pead. Küll oli, nagu oleks tema silmades tuleleek põlema löönud ja ta vaksa kõrgemaks tõusnud, aga – see oli kõik üürikeseks.

      Seal astus perenaine rõõmust hiilgavate silmadega sisse. «Tulge nüüd äiakest vaatama,» kilkas ta.

      Tema käte vahel paistis valges vaibas ja kirjutes mähkmetes lapse väikene peakene, nagu koidukarva õienupp.

      Ja hellalt, nagu seda kareda loomuga mehest keegi ei oleks oodata võinud, sirutas Venda oma suured käed välja, last perenaise käest vastu võtma. Nagu õrnemat asja, mis igal hellemal puutumisel katki võiks minna, hoidis ta teda ja tõstis oma suu lähedale, ilma et oma suure habemega last oleks suudelda julgenud.

      «Kui väike ta on!» sosistas ta õnnel. «Poeg või tütar?» küsis ta siis ja jäi argselt oodates perenaise otsa vaatama.

      «Tütar ikka; kas poiss nii ilus oleks?» oli vastus. «Minu tütar, Lehte pärandus!» lausus Venda sügavates mõtetes.

      «Vaene maimukene,» sõnas Kaski kaastundlikul häälel. «Kas sinust, kes sa nii väike ja vilets oled, kord ka inimene peab saama! – Mis temale nimeks saab?»

      «Sa oled praegu tema nime nimetanud,» vastas Venda. «Maimu olgu ta nimi, sest ta on nii väike.»

      Kõik kiitsid nime, mille Venda oli valinud. – «Tule, Maimu,» ütles perenaine,

3

Väikesed, vaevalt hõõguvad söe-ebemed.

4

Virn – ka tuhk.