Külajutud. August Kitzberg

mõisasakste kõrvu ei jäänud jutud tulemata, mis kõigel maailmal teada olid. Muidugi pidi Mari sakste poolt omajagu halbu ja kibedaid sõnu alla neelama. Aga kõige raskem löök tuli viimaks. Härra kuulutas Marile, et ta oma asjad kokku pidada panema ja majast kasima. Homme olla hobune valmis, kes teda Tartumaale tagasi oma tädi juurde pidada viima. See oli ootamatu hoop, nagu välk selgest taevast.

*

      Öö oli, pime must öö. Paksud pilverünkad katsid taevast, maa ja mets seisis paksus udus.

      Veel kord olid Mari ja Peeter tuttava jalaka alla kokku tulnud, veel kord – viimast korda. Veel lootis vaene Peeter, et kõik hästi saab minema. Millal noor süda lootust kaotab? Kui aga Mari temale teatas, et täna neil viimane kord olla kokku saada, siis nuttis Peeter haleduse pärast nagu laps. Südamevaluga hakkas ta Mari ümbert kinni, tema meel oli lõpmata kurb.

      «Jää truuks mulle, Mari,» palus ta, «jää mulle truuks kõikumata kindlas armastuses otsani. Sina oled ju mu ainukene õnn, minu päevane mõtete mõte ja mu öine õnnis unenägu. Looda, kannata ja oota aga. Pilkase pimeda öö järel tõuseb jälle kuldne koit! Jää kindlaks tormide all, mis nii raskesti meie üle puhuvad, – viimaks läheb kõik hästi. Pärast vihma paistab päikene jälle ja isa viha saab lahkuma. Ehk kui ka mitte, mina olen mees küllalt, et ma ainuüksinda maailmast läbi saan. Võtku isa oma raha ja vara, aga mina valin sinu. Pehmelt tahan ma sind kanda oma käte peal, soojalt sind kaisutada oma süles, et ükski häda ega mure su kallale ei pääse. Oota aga ja ole truu. Oma viimase verepiisa tahan ma sinu õnne eest anda, jää aga truuks mulle, nõnda kui mina igaveses armastuses sulle päriseks jään surmani.»

      Nõnda ja palju teisi sõnu rääkis Peeter. Meeleheitega hoidis ta Mari käest kinni, kes vaikselt nuttis. «Jää jumalaga,» ütles ta viimaks, «jää jumalaga. Jääge jumalaga, puhtad puutumata huuled, jääge jumalaga teie, sinised silmad, kes teie nii lahkelt minu otsa olete vaadanud, jääge jumalaga teie, käed, kes nii mitu korda minu kortsus kulmu silitanud, muljuvaid muresid mu otsaesiselt pühkinud!» Viimast korda hakkas ta Mari ümber, viimast korda põles palav musu piiga huultel – siis oli ta kadunud – ja üksi nuttis Mari, kuni ta silmist pisarate viimased piisad põsile olid veerenud.

      Õnnetu Mari ja vaene Peeter, oma puhta, rikkumata südamete ja meeltega.

4

      Näin küünalt kord, mis tuli

      seest võttis õõnesta.

(Koidula.)

      Teisel hommikul, enne veel kui töökell rahvast hommikusuurusele kutsus, vuras vanker mõisa õuest välja. Küüdimehe kõrval istus nutust niiskeil silmil ja punsunud palgeil nukker noor neiu ja pööras kodusele kohale, oma õndsamale paradiisile selja. – Küll õitses ja säras loodus, küll laksutasid linnusuud ja lasksid oma kiituselaulu kenamat kõla kuulajate kõrvu kukkuda, aga Mari ei näinud ega kuulnud seda. Tema süda lõhkes leina, mure ja valu pärast. Mäekingul vaatas ta veel kord tagasi ja raskelt õhates saatis ta viimase «jää jumalaga» Peetri poole sõudma. Ei ta teadnud, et see, kes praegu tema mõtetes mõlkus, üle oru mäe kaldal üksiku kõrge kahara kase varjul põlevail silmil tema järele vaatas, kuni vanker kauguses kadus.

*

      Mari lahkumine oli murdev hoop Peetrile. Tema elupäike oli looja läinud, must mureöö muljus kui ränk kivivare tema rinda. Endisest ergast rõõmsast noormehest oli uimane, loll loomakene saanud. Alati istus ta käsipõsakil ahjukapis või voodiveerel sügavatesse mõtetesse suikunud, unistades endistest õndsamatest aegadest; ta vaim viibis kaugel armsa armukese rinnal ja pisarad tilkusid tahtmata, iseenesest mööda põski maha. Tal ei olnud midagi enam armas, ilus maailm näitas tema silmis ennast koledaks kõrbeks muutnud olevat. Ei kuldne koit ega päikese puna, ei õhtune eha ega tähtede sära, ei linnulaul ega lillede ilu, mida viimaseid ta enne kui oma armsamaid lapsi kätel kandes oli kasvatanud ja harinud, ei ükski kaunistus ega kallistus lahutanud tema südant, kahandanud tema kurbust, vähendanud tema valu. Ta tundis ennast nagu ainuüksi ilmas olevat, kellegi inimesega ei tahtnud ta tegemist teha, otsegu oleksid kõik kiskjad hundid olnud; kõige armsam oli tal üksipäinis olla, kus ta rahulisti oma mõtteid võis haududa. Ei maitsenud temale söök ega jook, ei edenenud töö ega tegu, ning otsata nurises ja kirus vana Ott teda taga sundides, teda laisaks koeraks, unimütsiks, selleks ja teiseks sõimates. Peeter ei läinud enam kuskile kodust välja ega rääkinud kellelegi sõna, vaid püüdis ainult rahulist pilku, kus ta jälle oma mõtetesse võis sattuda. – Aga kas leidis ta rahulisel pilgul rahu? Rahu oli tema südamest jäädavalt kadunud. Niihästi päevavalgel kui unevoodil pöörlesid tuhanded piinavad mõtted tema sees, kurnasid kurbuse kiired tema väsinud, nõdrastanud vaimu kadunud kallikese pärast. – Vaene, õnnetu Peeter! Tema süda oli otsegu suur umbjärv, kuhu kevadel äkilise sula järel kümnest küljest ojakesed sisse voolavad, igaüks omast kohast kurvastust valades, kus mure ja ahastus lõpmata seas lainetavad, mis päev-päevalt täiemaks paisub, ilma kuskilt kohalt väljapääsu leidmata, seal ei ole siis ime, kui vägevad vood viimaks tammi murravad ja hukatust uhades alla orgu tormavad.

      Et Peeter otsast saadik puhas, karsk, kasin ja viisakas poiss oli, kes mitte teiste noormeeste seltsis kõrtsis joomas, kaarte mängimas ja öösel hulkumas ei käinud, vaid oma aega kasulikumate ja paremate asjade tarvis mõistis tarvitada, seepärast ei olnud temal omasuguste seas ka mitte ainust sõpra, keda ta ustavaks pidada, kellele ta oma südant välja puistata oleks võinud. Tema ainukene sõber oli ta armastatud koolmeister, sellega andis ta ennast harusagedasti kokku, üksnes sellele usaldas ta oma südamesaladusest rääkida ja sellelt lootis tema troosti ja kaastundmist oma õnnetuses leidvat. Aga koolmeister, kes Peetri armastuse asja küll teadis, ei mõistnud teda ka trööstida, sest et ta ise alles noor mees oli ja Peetri armastust nagu kõik teised lapsikuks jampsituseks pidas. Ta vastas temale lühidalt ära: «Peeter, mis sa ilmaaegu ennast tühja mõttega vaevad, sest asjast ometi iialgi midagi ei või saada.»

      Nüüd nägi Peeter selgesti, et ka ta paremal ja truumal sõbral temaga ühtegi kaastundmist ei olnud, ja tundis ennast üsna üksinda oma ahastusse kõikidest maha jäetud olevat. Küll oli ta Marile mitu ja mitu kirja saatnud, aga ei iialgi Mari poolt kõige vähemat elumärki vastu saanud. Mis pidi Peeter muud mõtlema, et ka Mari teda maha jätnud oli. Oleks ta teadnud, et mõisahärra tema kui ka Mari kirjad vastastikku Oti palumise peale ära võtnud ja ahju visanud oli, siis oleks ta tõesti teisiti mõtelnud; nõnda aga kadus tema viimane lootus.

      Veel sügavamini langes ta oma koormavate tundmuste võrku, ahastus ja murepiin paisus päev-päevalt, kuni Peeter viimaks meelest araks, nõdraks ja jampsiks jäi!

5

      Mure murrab mehe meele,

      põrmutse põrmusse põrutab.

(Koldekivi.)

      Edasi saatis Peeter oma vaevalisi leinapäevi mööda nagu vettinud puu tules, mis ei põle ega kustu, nagu suvine taim, mis oma iluga mulda maetud, sügisetormidest maani maha murtud, vihmavoogudest purustatud, tallatud ja lämule lõhutud, et kaunil kevadel mitte enam uuele elule idaneda. Peeter ei olnud tõesti mitte enam omas terves meeles, seda ei uskunud küll keegi, ei võinud ka uskuda, sest et ta kellegi inimesega tegemist ei teinud, kust tema puudust oleks tunda võinud, vaid ainult oma mõtetes haudus. Esimene näide tema meelenõtrusest tuli järgmisel juhul.

      Koolmeister oli oma naabruses läti ametivendadega tuttav ja teda oli üks nendest laupäeva õhtuks enese juurde palunud, kuhu ka teised ümberkaudu läti koolmeistrid kokku tulema pidid, et laulu harjutada ja pühapäeva hommikul kihelkonnakoolmeistrit sünnipäevaks lauluga äratama minna. Meie koolmeister teadis, et Peeter vanasti suur lauluarmastaja ja ise laulik oli, seepärast läks ta teel Koti kaudu läbi ja palus Peetrit seltsi tulla, et kena laulu kuulda ja oma meelt lahutada saaks. Peetril oli minek esiti vastumeelt, siiski andis ta oma sõbrale järele ja mõlemad astusid jala teele.

      Koolmeistrite seltskond oli väga lõbus ja vastuvõtt igapidi lahke. Koosolijad valmistasid endid homse peo vastu, laulsid mõnusaid laule, osalt läti, osalt saksa keeli ja vestsid vahetevahel magusat juttu. Üleüldse, kõik oli väga kena. Peeter aga ei näinud ühestki asjast rõõmu tundvat; tema oli igapäevast viisi vagune ja ei teinud kellegagi suuremat tegemist, ka ei saanud ta läti keelega