Külajutud. August Kitzberg

hulgas oli ka endise põgenema pääsenud rahvavanema Venda abikaasa Lehte. Teda oli kuni siiamaani vangis peetud ja tema hinge kallal olid preestrid kõige suurema hoolega töötanud. Lehte oligi meeleheitel kõige südamega uueusuliseks saanud. Koledad pildid igavesest hukatusest ja põrguvalust olid nõnda tema õrna hinge peale mõjunud, et ta igatsusega ristimise päeva ootas. Valju häälega kiitis ja tänas ta jumalat ning kutsus teisigi suguõdesid selle õnnistuse osaliseks saama, mis temale antud.

      Lehtele anti ristimisel uus nimi – Katariina.

      Katariina oligi siis esimene Karksis, kes tõesti ka kõige südamega ristiinimeseks sai. Rahvas laskis enese küll sunni teel ristida, aga kummardas kodus salamahti nii enne kui pärast ristimist oma endisi jumalaid. Mõni kummardas ehk ka mõlemaid, vanaaegne usk ei kadunud.

      Ordu aga, Liivi ordu, sai päev-päevalt vägevamaks. Ostmise läbi selleaegse Taani kuninga Valdemari käest said ka Harju ja Viru maakonnad tema omaks. Nüüd ulatas ordu valitsus üle terve eestlaste maa. Temal oli siin oma tuba, oma luba.

      KADRINA TULP

      Juba esimese suve lõpul pärast sakslaste Karksi jõudmist oli lossi ehitus, mida tulisel rutul ja valjul töörahva tagasundimisel edendati, nii kaugele jõudnud, et alusmüürid pandud ja esimeste tornide jalad juba maapinnast üles kerkisid. Määratu palju lupja ja hulk muud materjali seisis ehitusplatsil valmis – kuid midagi puudus veel. Uute müüride kindluseks tarvitati ka elavat materjali. Seegi leiti.

      Ühel septembrikuu ilusal pühapäeva hommikul täitis lugemata rahvahulk lossimäe õhtupoolset külge. Orjad oli teoorjuselt jumalaorjusele aetud. Ringi ümber rahvahulga seisid rüütlid hiilgavates raudriietes.

      Täna esimest korda peale ristimist nähti ka Katariinat valgetes riietes vabalt teiste naiste ja tüdrukute killas.

      Piduliku jumalateenistusega pidi uue lossi nurgakivi paigale pandama ja ehitus pühalikult õnnistatama.

      Kesk rahvaringi, ühe tornijala ligidal, seisid vaimulikud pühade piltide ja kirikulippudega. Näha võis, et siin ehitus kõige viimati pooleli oli jäänud, sest kivid ja valmissegatud lubi seisid siin, nagu ootaksid nad praegu meistrit. Isegi lubjalabidad olid käepärast, lubjasse püsti pistetud.

      Pappide ladinakeelne laul, palvete pobin ja magus viirukisuits tõusid üles, – vait ja vagusi vaatas rahvahulk pealt; igamees ootas, mis pidi sündima.

      Pärast jumalateenistuse lõppu asusid ehitajameistrid telliskivihunnikutele ja lubjakastidele ligemale.

      Ja nüüd hüüdis lossiülem selgelt ja valjult rahva poole: «Kes teist, teie kokkutulnud inimesed, on priitahtlikult valmis jumala ja püha neitsi Maarja auks kiriku võtmeid kandma?»

      Kohmetanult vaatasid inimesed üksteise otsa, keegi ei mõistnud, mis niisugune küsimine pidi tähendama.

      Seal – kohkunud naiste reast astus Katariina välja. Tuimalt lähenes ta lossiülemale ja vastas kindlal häälel: «Mina!»

      Papid kiitsid ja tänasid jumalat, kes ühe hinge äratanud oma pattude lunastuseks ja hingeõnnistuseks ennast issandale andma.

      Katariina aga oli vait ja vagune nagu tall. Tema süda ei teadnud sellel silmapilgul ei issandast ega hingeõnnistusest midagi. Ta teadis ainult, et ta surra ihkas. Surmas igatses ta oma hingele ja piinatud ihule rahu.

      Nüüd õnnistasid papid teda püha kujuga ja piserdasid tema peale pühitsetud vett. Nüüd tõsteti ta kitsa torni alusmüüri õõnsusesse, ja pappide valju laulmise ning pealtvaataja rahva hädakisa ja appihüüete saatel tegid müürsepad tema ümber tulise kiirusega tööd. Kivi kasvas kivi peale, – Katariina silmad olid kinni, ta oli enam surnud kui elus, – müür tema ümber tõusis kaelani, – Katariina huuled liikusid, aga sõna ei tulnud ta suust. – Nüüd ulatas müür juba peani, ainult väikese augu läbi oli tema kahvatanud nägu veel näha, – nüüd tõusis võlv juba üle pea, – nüüd oli ta elusalt maetud!

      Hirmus kiljatus kõlas äkki kitsast torniaugust ja segas vaimulikkude laulu, – ühe inimese hingekisa surmahädas. August sirutas ta appi hüüdes valged käed välja – oh! müür oli paks ja tugev, ainult sõrmeotsad ulatasid nähtavale, ning meistrid jätkasid tööd. Lehte oli elavalt hauas, ükski vägi ei võinud teda enam päästa, tema surmani kohkunud sugurahvas ammugi mitte, keda kubjaste piits ja rüütlite oda juba laialigi ajas.

      Mis see õieti oli, mis tähendas niisugune talitus?

      Selleaegse pimeda ebausu sunnil, mille vastu katoliku usu selleaegne järg selgust ega valgust ei andnud, arvati, et niisugune suur ehitus alles siis õnnestub, kui jumala auks keegi inimene elavalt sisse müüritakse. Vaga, priitahtlik märtrisurm pidi issandale head meelt tegema, teda lepitama. Ja Lehte-Katariina oli pappide manitsuste ning avatluste peale valmis ennast seks andma.

      Mis ajas teda aga äkki kisendama? Eks ta teadnud juba ennegi, et temaga nii sünnib, nagu sündinud oli?

      Oh – Lehte oli siiamaale kui eluta, poolsurnud olnud. Nüüd korraga oli tal midagi meelde tärganud, mille peale ta enne ei olnud mõtelnud. Ta karjus valjusti, kuni tema jõud rauges ja ta minestusse langes.

      Nüüd oli elavas hauas kõik vait, ja vaikne oli ka lossimäel. Ainult eemal ehitusplatsilt, telkide alt, sealt kõlas kisa ja kära, nali ning lustiline laul, seal pidasid rõõmupidu rüütlid ja papid, seal joodi ning priisati. Isegi vahid ehitusplatsil olid joobnud.

      Südaöötunnil, kui rüütlid ja vahid piduväsimusest puhkasid, hiilis pimeduse katte all keegi ehituspaigale, ettevaatlikult, siiski kärmelt, nagu metsloom, terava pilguga enese ümber vaadates. Elava haua ees peatas ta. Oli, nagu tahaks tema jõud lõppeda, nagu ei kannaks teda enam jalad, nagu käiks tema pea ümber, aga see oli kõigest silmapilguks. Ligemal silmapilgul näis ta teadvat, mis teha. Ta nägi, et seda kanget torni salaja üksi võimata oli maha lõhkuda; “mis siin veel teha jäi, oli, et maetuga, kui ta veel elas, ainult mõni sõna rääkida. Aga kas saab ta kähiseva viha ja südamevalu pärast sõnu suust?

      See mees oli Venda.

      Hiiglajõuga veeretas ta päratu suure kivi torni ette, astus selle peale ja vaatas torni august sisse. «Lehte, armas kallis Lehte,» sosistas tema hääl, «elad sa veel, või oled juba surnud?» Must auk ainult haigutas temale vastu. Veel kord hüüdis mees, ja nüüd valjemalt. Nagu mahasurutud valukisendus sügavast hingepõhjast kõlas tema hüüd: «Lehte, Lehte!» Nüüd, nüüd kostis oigamine ja ägamine kitsast torniaugust, ja jõuetu nagu viimne hingeõhk, kostis sosin: «Venda – mu kaasa – jää jumalaga – võta minu – viimane suuanne – oma – lapse – huulilt vastu – minu jõud – on – otsas!» —

      Ja torni kitsa augu kohale ilmus midagi, mis mehe kui haavalehe värisema pani.

      Kohmetanult sirutas Venda käed torni august sisse, kuid mõlemad käed ei mahtunud andi vastu võtma, üheainsa käega pidi ta seda tegema. Ahastades suudles ta seda, mis temale anti, ja peitis siis oma ihupõue riiete vahele. Siis pööras ta oma suu jälle torniaugu poole: «Lehte, mu naine, sa kõige õnnetum, kas võin ma midagi su kergituseks teha? Räägi veel üksainus sõna, Lehte!» Aga midagi ei kostnud enam augu pimedusest, ainult kui surija viimne hingetõmbus kõlas raske, korisev ohe tema kõrvu, siis oli kõik vait kui puusärgis. Kõige haledamad, kõige härdamad sõnad, palved ja needused kõlasid läbisegamini ahastava Venda suust, aga haud ei andnud enam vastust.

      Nõrkedes langes vali mees kivilt maha. Ta mõistis, et ta oma kalli abikaasa viimast hingetõmbust oli kuulnud. Veel kord tõusis ta kivile, hinge pidades kuulas ta – ei, siin ei olnud elavatel enam midagi tegemist. Temal olid nüüd pühamad kohused täita, kellegi vastu, kes tema karedas põues – kuule, esimene kord häälitses. Nagu tasa palvetades liikusid Venda huuled, nagu õnnistades tõstis ta oma käe torni poole üles, siis kadus ta kui vari mäeharjalt. Kukkuvate kivikeste ja mulla rabin ainult kuulutas, et lossimäelt keegi kiiresti põgenes.

      Nüüd alles oli täitsa vagune lossimäel. Haud ei olnud enam elav, kivine puusärk varjas tõesti surnukeha. —

      Kui järgmisel hommikul vahid torni juurde tõttasid