Külajutud. August Kitzberg

meele ja mõistuse inimesel ära rikuvad ja vaimu nõdraks teevad.

      Kui peenikesed ja sügavad mõtted veel Peetri peas hullust peast liikusid, oli õieti imeks panna. Näiteks: Peeter ei söönud viimaks peaaegu enam midagi, kõik inimesed olid tema meelest kiimalised ja elasid ainult oma lihahimude täitmiseks. Inimene pidi ainult seda sööma, mis jumala looduses ilma külvamata ja lõikamata kasvab. Kuidas võivat inimene maapinda, mille jumal õilmitsejaks paradiisiks loonud, adraga lõhki ajada ja mulla seest vägisi vilja püüda? Vastas keegi, et ainult selle läbi maailm üleval seista, sest et meie maal ainult puuviljast ennast keegi elatada ei või, siis oli vastus valmis: Kust tuleb, et ilm inimesi täis? Ainult nende kiimalisest elust. Elatagu karskelt, kasinalt ja puhtalt, siis olla inimestel soojade tsoonide all ruumi elada küllalt.

      Lihasöömine oli tema meelest ropp ja roojane temp. Kuidas võivat looma, kel niisama elu sees kui inimesel ja keda jumal inimesele lõbusaks seltsiliseks loonud, tappa ja süüa? See tulla jälle inimeste õelast ja halastamata meelest.

      Piibliraamatut pidas Peeter kalliks ja targaks raamatuks, mida ta alati luges, mis aga tema arvamise järgi aja pikkusel inimeste käe läbi ära rikutud ja sõgedaks solgitud olevat.

      Pärast õpetas ja seletas Peeter, et iga asi iseenesest tekkida. Küll katsus Peeter kümnel korral seda kunsti üles leida, kuidas raha võiks tekkida lasta, aga asjata.

      Mari näis ta meelest koguni ära ununud olevat. Temast ei rääkinud ta sõnagi. Vist oli tema vaitolemine teda Peetri meelest põlastavaks ja halvaks teinud.

      Marist ei ole keegi pärast seda enam midagi kuulnud. Ta oli kadunud nagu vits vette.

*

      Ja praegu? Kes praegu Koti talu õue-esisel käib, ei tunneks peaaegu enam endist kohta. Mahajäetud on Peetri istandused, loogapuudeks maha raiutud tema saared ja jalakad, muudkui üksikud sanglepad kõigutavad seasongermaa peal oma päid, nagu puhuksid nad juttu endistest õndsamaist aegadest, kuldseist tundidest, kus Peetri osava käe all Koti talu õue-esine lilledest lõhnas ja õue peal laul ja pillimäng kõlas. Peeter ise ei näita ennast kellelegi, must ja räpane, pea õlgade sees, konutab ta totralt nurgas, nagu elav manitsus, et: mure murrab mehe meele.

      Ja vana Koti Ott? Ott on sest saadik veel vagamaks läinud kui enne. Poja õnnetusest ei armasta ta palju rääkida. «Oli õnnetuseks antud.» Ott trööstib ennast sellega, et ilma jumala tahtmata ei sünni midagi ja et keda jumal armastab, seda ta karistab.

      Ajavanker aga veereb vägeva jõuga igavesti edasi. Eesti rahvas astub jõudsate sammudega hariduse ja kuulsuse poole edasi. *** mõisa pinnal ei kõnni enam endise omaniku, aadlisoost mehe jalg, eesti omanik kangutab seal kive ja kändusid, laotades kultuuri üle iga maalapikese, kus vili idaneda ja kasvada võib. Endine lepik, kus Peeter ja Mari õnnelikke tunde ära elasid, on tapperi tera all langenud, hälliv viljapõld katab mäekülge ja kiitleb uhkelt eesti rahva usinusest.

      «Aeg kõik asjad uuendab!»

1884

      MAIMU

      Karksi, mu kallis kodu, kuis olid sa mulle armas juba lapsena! Kui ilusad on sinu mäed ja orud, metsad ja laaned, järved ja jõed, kui kallid mulle su mälestused! Sinu pind on mulle püha, sinu muistejutud koovad kuldviire sinu radade ümber.

      Tule, oh rändaja, Karksi mägedele, orgudesse ja metsadesse! Viibi Karksi linnamäel vägevate varemete vahel, kas pühapäeva hommikul, kui siit väikese valge kiriku tornist kellahääl pühalikult lainetab ja virvendab, kuni kaugusesse kaob, kuna kirikulised kiriku poole tõttavad, või kui lahkuv õhtupäike mäe, vareme, kiriku ja sinu enese oma kullasse matab – ikka sulab süda su rinnas, täidavad ilutsused su hinge.

      Ja kui sa siis mäeserval seisatad ja alla vaatad, kus su jalgade ees Linnaveski järvekene kõrgete kõrkjate vahel uinub, kus valged vesiroosid unistades päid kõigutavad – püha rahu asub su hinge. Tõstad sa kõrgemale oma silmad – ilus org avab su vaatele oma süle. Teisel pool orgu tõuseb kõrge kallas, sopiline ja kääruline. Siin varjavad vanad lõhmused ja jalakad sulisevaid allikaid, seal tõusevad kuni äkilise Kuningamäe tipuni kõrged sinised männid. Sa tunned enese maakoha ilust otsekui joobuvat. Lased sa oma silmad ümber käia – õnnistatud perekas viljakandja maa paistab sulle oma taludega, oma mõisatega nii kaugele, kui silm läbi sinise õhu ulatab.

      Kui siis päike alla vajub, sina ta viimsete kiirte teretust oled joonud, su silmad vaatamisest valusad on ja sa nad tagasi pöörad lossivaremete poole – imelikud tundmused asuvad su põue. Kõik mäed sulle siis juttu vestavad ja orud kõnet kannavad, suus sõnad lehtedel. Sinu vaimusilm avab enese, nagu tahaks ta kaugele minevikku vaadata, minevikku, mis must ja tume, kust kellegi ajalookirjutaja sulg sulle sõnumeid ei too, kust kostab ainult mõni kurb muistejutt, mis rahvasuu alal hoidnud. Siis tõusevad imelikud kujud su vaimusilma ette, kui unenäos tõttavad aeg ja inimesed, kelle jalg üle kohtade käinud, kus sinagi nüüd peatad, su eest mööda, – kujud seda täielikumad ja kindlamad, mida täielikumalt ja kindlamalt su enese mõte neid ette kujutada jaksab. Sinu vaim tõuseb kõrgele, nagu tahaks ta ennast ühendada lahkunutega, kes enne sind elanud. Sa tahaksid teateid tuua, sõnumeid neilt saada aastasadade üle, mis juba ammugi püsimata jooksul mööda lennanud ja unustusemerde kadunud, igavesti kadunud.

      «Me kannatame pehmem’ päeva vaeva,

      kui teadaval, mis nemad kannatand,

      kes häda võites lendasivad taeva,

      kus Uku neile puhkepaiga ann’d.»

(Kreutzwald, Lembitu.)

      KARKSI

      Isamaa ilu hoieldes,

      vaenlaste vastu võideldes

      varisesid vaprad vallad,

      kolletasid kihelkonnad

      muistse musta mulla alla!

Kalevipoeg.

      Neljateistkümnes aastasada.

      Kalk ja vali oli aeg meie esivanematele! Priiusepäike oli looja läinud, eestlased olid peremehe ameti omal pärismaal kaotanud, uued võõrad peremehed valitsesid kodumaa pinnal. Sakalaste maad rõhus raudse käega vägev Liivi ordu, kindlaist kivilossidest andis ta oma käskusid ja saatis rüütlid välja maa pärisrahvast alla sundima, nendelt maksusid nõudma, priipoegi – orjadeks tegema.

      Vägev oli Liivi ordu ja sai päev-päevalt vägevamaks. Tema valitsus oli vali. Kus ordu ei valitsenud, seal valitses kirik, piiskopid. Kahed isandad küll, aga üks ja seesama valitsemise viis.

      Igal pool oli ordu oma valitsusele kindlaid tugesid toimetanud. Siin ja seal sinavate metsade põues olid mägedel kindlad lossid ehitatud vallidega ja ringkraavidega, mis iga vaenlase eest kaitsesid ja mille vastu eestlaste sõjakunst midagi ei mõjunud. Nendes oli hea valda valitseda, rahvast orjusele ja maksmisele sundida.

      Eestlased, need enne nii «uhked paganad», olid oma jõu ja julguse kaotanud, oma kaela raske orjalikke alla pidanud kummardama. Nende lootus oli kadumas.

      Sest mis see aitas, et nad ise veel ikka ennast oma pinna pärisperemeesteks lugesid, salaja veel koosolekuid pidasid, salaja enestele vanemaid ja pealikuid valisid, – see kõik oli tühi tembutus, mille üle sakslased ainult naersid.

      Mis aitas veel see, et nad mässu teha ja vastu panna katsusid? Mis aitas, et eestlased viljakottides kavalusega Viljandi lossi katsusid tungida ja seal öösel kõik sakslased maha tappa? Kavalus tuli avalikuks, härda emasüdame läbi, vahvad mehed leidsid kägistusesurma; keda kägistus ei tapnud, selle tappis oda.

      Niisugused katsed andsid sakslastele ainult asja uut orjust, uusi maksusid peale panna.

      Maa ja priipõlve asemele tõid nad ju eestlastele kallima, pühama päranduse – ristiusu! Küll ei olnud rahval ristiusust mingit kasu. Teda oli mitu korda ristitud, aga ristiusu armuõpetusest ei teadnud ta midagi. Ristijad ei mõistnud rahva keeltki! Nõnda oli ristiusk eestlastele ainult ristiks.

      Ta ei teadnud enam, mida uskuda, mida mitte. Tema vanad jumalad näisid enese temast ära pööranud olevat, ja sakslaste jumal näis ainult nende, sakslaste poole hoidvat.

      Surmale