Kaksteist II. Justin Cronin

Ükski nendest polnud raasukestki hamba alla saanud – kahtlemata taheti neid niiviisi kuulekaks muuta, et nad vangistajatele tänulikud oleksid, kui neile süüa pakutakse.

      Kui juuste lõikamine läbi sai, kästi neil marssida üle kinnipidamisala teise betoonhoone juurde, et läbida seal miski, mida nimetati „töötlemiseks”. Nad karjatati järjekorda pika laua ette, mille taga istus ülemuse võimutunnet välja kiirgav pahura näoga valvur.

      „Nimi?”

      „Sara Fisher.”

      „Vanus?”

      „Kakskümmend üks.”

      Mees laskis pilgul temast üle käia. „Kas sa lugeda oskad?”

      „Jah. Ma oskan lugeda..”

      „Erioskused?”

      Sara kõhkles. „Ma oskan ratsutada.”

      „Ratsutada?”

      „Hobusega.”

      Mees pööritas kergelt silmi. „Kas midagi kasulikku ei ole?”

      „Ma ei tea.” Sara püüdis midagi ohutut välja mõelda. „Õmblemine?”

      Valvur haigutas. Tema hambad olid niivõrd viletsad, et näis, nagu loksuksid nad tal suus. Ta kriipseldas midagi kirjutusalusel ja rebis paberilehe alumise poole ära. Ta võttis laua taga seisvast kirstust tekiräbala, metalltaldriku, mõlke täis kruusi ja lusika. Seejärel ulatas ta need Sarale, pannes kõige otsa ka paberi. Sara vaatas selle kiiresti üle – tema nimi ja viiekohaline numbrijada, „216. maja” ja selle all „3. biodiisel”. Käekiri oli nurgeline nagu lapsel.

      „Järgmine!”

      Üks valvur võttis Saral käest kinni ja viis ta mööda suletud ustega koridori edasi. Tilluke ruumikarbike ja veel üks tool, mis ei meenutanud küll ainsatki tooli, mida Sara oli varem näinud: see oli punasest pragunenud nahast ja terasest valmistatud kurjakuulutav, neljakümne viie kraadise nurga all taha kallutatud seljatoega asjandus, mille külge olid rinna, labajalgade ja randmete kohale kinnitatud rihmad. Tooli kohal varitsesid mööda siidniite laskuva ämbliku jalgadena hoidikutes säravad metallinstrumendid.

      Valvur lükkas teda tooli poole.

      „Istu.”

      Mees köitis ta rihmadega toolile ja lahkus. Kusagilt väljast kostis paksude seinte tõttu summutatult halbaennustav kõrgetooniline hääl. Kas see oli kisendus? Sara arvas, et võib-olla ta on haige. Ta oleks oksendanud, kui kõhust oleks olnud midagi ülespoole tulemas. Tema viimased kaitseliinid olid kokku varisemas. Ta hakkab paluma. Anuma. Tal ei olnud enam jõudu vastu panna.

      Uks tema selja taga avanes. Tema vaatevälja astus hallis kitlis mees. Mehel olid ümar kõhuke, ninaotsal kükitavad udused prillid ja linnutiibade moodi kaarduvate otstega puhmaskulmud. Tema näos oli midagi leebet ja peaaegu vanaisalikku. Ta vaatas kirjutusalusele nagu too valvurgi laua juures. Seejärel tõstis ta pilgu ja naeratas.

      „Sara, eks ole?”

      Ta noogutas ja tundis suus sapi maitset.

      „Mina olen doktor Verlyn.” Mees heitis pilgu rihmade poole ning kortsutas pead vangutades kulmu. „Need inimesed on idioodid. Ma võin kihla vedada, et te olete nälga suremas. Vaatame järele, kas meil õnnestub teid siit välja päästa.”

      Sarast vilksatas läbi lootusekübe, et mees kavatseb ta vabastada, aga kui arst nihutas tooli juurde tabureti ja kummikindad kätte tõmbas, taipas ta, et too pidas silmas midagi muud. Mees asetas käe tema lõua alla, et suupooled lahti tõmmata. Ta vaatas suhu ja tõstis siis tema näo ette kaks sõrme.

      „Palun jälgige neid pilguga.”

      Sara jälgis pilguga number kaheksa joonistanud ja seejärel eemaldunud sõrmi. Mees mõõtis tema pulssi, võttis siis kitlitaskust stetoskoobi ning kuulas südant. Ta ajas ennast sirgu ja suunas läbi prillide kõõritades tähelepanu taas kirjutusalusele.

      „Kas teil on kaebusi oma tervise kohta? Parasiite, nakkushaigusi, öist higistamist, urineerimisraskusi?”

      Sara raputas pead.

      „Aga menstruatsioonid?” Arst tegi kastidesse linnukesi. „Kas nendega on mingeid muresid? Näiteks liigset veritsemist.”

      „Ei ole.”

      „Siin öeldakse, et te olete…” Mees pidas vahet ja lappas lehti. „Kahekümne ühe aastane. Kas see vastab tõele?”

      „Jah.”

      „Kas te olete kunagi rase olnud?”

      Sara sees tõmbus miski krampi.

      „See on ju lihtne küsimus.”

      Ta raputas pead. „Ei ole.”

      Kui arst avastaski vale, siis välja ta seda igatahes ei näidanud. Ta laskis kirjutusalusel sülle vajuda. „Noh, näib sedamoodi, et te olete täiesti terve. Kui te pahaks ei pane, siis hambad on teil suurepärased. Nendega ei ole vaja midagi ette võtta.”

      Kas Sara oleks pidanud aitäh ütlema? Tema pea kohal kõrgus ikka veel too kurjakuulutavalt kiiskav ämblik.

      „No nii, vaatame siis, kas me saame asjad kähku ära lõpetada ja teid minema lasta.”

      Ootamatult miski muutus. Sara tajus seda mehe näojoonte kiirest kalgistumisest, kuid mitte ainult sealt. Kogu õhk ruumis oleks otsekui teinud läbi mingisuguse märkamatu teisenemise. Arst hakkas ägedalt pumpama Sara tooli all paiknevat pedaali, millega kaasnes surin, ja tõstis siis käe tema näo kohale, et üks ämblikujalg alla tõmmata. Selle otsas keerles mehe jalavajutuste taktis vurisev puur.

      „See läheks kergemini, kui te ei liigutaks.”

      Mõni minut hiljem avastas Sara, et seisab õues, napp vara vastu rinda surutud. Ta oli karjuma hakanud ja arst torkas talle siis suhu nahkrihma, millesse ta sai hambad lüüa. Tema küünarvarre sisekülje kahvatul nahal oli kõigepealt ihusse uuristatud ja siis üle söövitatud pesas läikiv metallist lipik, millele oli graveeritud seesama numbrijada 94801, mida ta oli näinud paberilehel. See te nüüd oletegi, selgitas arst, kui võttis ära rihma, millesse olid nüüd vermitud Sara hambajäljed. Ta võttis kindad ära ja astus valamu juurde, et käsi pesta. Te võisite ennast pidada kelleks tahes, kuid nüüd te ei ole enam see inimene. Te olete lauskmaalane number 94801.

      Poolhaagis oli läinud ja asendunud viietonnise lahtise kastiga veoautoga. Sara nägi juhikabiinile kirjutatud sõnu IOWA RAHVUS-KAART – need olid esimene viide sellele, kus ta asub. Üks valvur andis Sarale käeviipega märku autokasti istuda. Teine seisis seljaga vastu kabiini toetudes kasti esiotsas ja keerutas laisalt nahkrihma otsas nuia. Kastis olid juba mõned naised ja ka paar meest. Kõik nad kössitasid pinkidel, nägu juhtunust vapustatud.

      Sara võttis koha sisse ühe mehe kõrval – see oli noor ohvitser, keda ta tundis leitnant Eustace’i nime all. Tema oli olnud too luuraja, kes nad Roswelli tõi. Kui Sara ennast pingile langetas, kallutas mees oma paljaks pügatud pea Sara peale lähemale.

      „Mis põrgu koht see on?” sosistas ta.

      Sara ei jõudnud veel midagi vastata, kui valvur kohe tähelepanelikuks muutus. „Sina seal,” käratas ta nuiaotsaga Eustace’i poole näidates. „Jutud jätta.”

      „Inimesed, kes te olete? Miks te meile midagi ei räägi?”

      „Ma ütlesin, et jää vait.”

      Sara mõistis, mis nüüd juhtub. Sellest pidi saama kogu päeva olemusest tulenev kulminatsioon ja nende jõuetuse lõplik demonstreerimine.

      „Jah?” Eustace’i nägu lõi trotsist õhetama ja tema huultelt pritsis viimset tarmu. Ta teadis, mille ta endale kaela toob, kuid ei hoolinud sellest. „Käige te kõik põrgusse.”

      Valvur astus pika sammu edasi ja virutas nuiaga vastu Eustace’i põlvi, kusjuures tema näol oli täielikku tülpimust väljendav ilme. Eustace vajus vaevaga alla surutud valust hambaid kokku litsudes ettepoole. Keegi ei liigutanud ainsatki lihast. Kõik vaatasid pingsalt maha.

      „Igavene…