Jumalik puudutus. Elizabeth Gilbert

ja see auhind on Prudence.

      Prudence, tasakaalukas ja korrektne nagu alati, pani pintsli kõrvale ja ulatas Rettale viisakalt tervituseks käe. Pärast seda, kui Retta oli liigagi entusiastlikult Prudence’i kätt raputanud, uuris ta, pea viltu, hetke tüdrukut avalikult. Alma oli pingul, ta ootas, et Retta ütleks midagi Prudence’i ilu kohta või küsiks, kuidas saab võimalik olla, et Alma ja Prudence on õed. Iga teine oleks seda Almat ja Prudence’it esimest korda koos nähes küsinud. Kuidas võib üks õde olla nagu portselanist ja teine nii punapõskne? Kuidas võib üks õde olla nii õrn ja teine nii suur ja tugev? Prudence läks neid ebameeldivaid küsimusi oodates samuti pingesse. Aga Rettat ei paistnud Prudence’i ilu kütkestavat ega ehmatavat, samuti ei tekitanud temas kõhklusi mõte, et need õed on tõepoolest õed. Ta uuris lihtsalt Prudence’it rahulikult pealaest jalatallani ja plaksutas siis heast meelest käsi.

      „Nii et nüüd on meid kolm!” rõõmustas ta. „Milline vedamine! Kui me oleksime poisid, teate, mis me siis nüüd teeksime? Kargaksime üksteisele kallale, maadleksime, kakleksime ja taoksime vastastikku nina veriseks. Siis kui võitlus on läbi, kui oleme saanud kohutavaid vigastusi, saavad meist ustavad sõbrad. Tõsi! Ma olen näinud, et nii tehakse! Ühest küljest see tundub väga tore, aga mul oleks kahju uut kleiti rikkuda – kuigi see pole mu parim kleit, nagu Alma märkis –, ja nii ma siis tänan taevast, et me ei ole poisid. Ja kuna me ei ole poisid, siis see tähendab, et meist võivad kohe ustavad sõbrad saada, ilma igasuguse kaklemiseta. Kas teie ei arva?”

      Kellelgi polnud aega midagi arvata, sest Retta paristas edasi: „See on siis otsustatud! Me oleme kolm ustavat sõpra. Keegi võiks meist laulu kirjutada. Kas teist kumbki oskab laule kirjutada?”

      Prudence ja Alma vaatasid teineteisele tummaks lööduna otsa.

      „Siis ma teen seda ise, kui ma just pean!” lasi Retta edasi. „Andke mulle hetk aega.”

      Ta sulges silmad, liigutas huuli ja koputas sõrmedega vöökohta, justkui silpe lugedes.

      Prudence vaatas Almale küsivalt otsa, Alma kehitas õlgu.

      Pärast vaikust, mis venis nii pikaks, et ükskõik kellel teisel peale Retta Snow oleks piinlik hakanud, tegi Retta silmad jälle lahti.

      „Ma arvan, et sain tehtud,” kuulutas ta. „Keegi teine peab muusika kirjutama, sest muusika koha pealt pole minust üldse asja, aga esimese salmi sain valmis. Ma arvan, et see kirjeldab meie sõprust täiuslikult. Mis teie arvate?” Ta köhatas kurgu puhtaks ja deklameeris:

      Me oleme nagu saabas, sukk ja sokk,

      me keerleme Kuu ümber kiirelt kui vokk.

      Kui musi meilt tahad, siis kiiresti tee,

      sest muidu on musiga jokk.

      Enne kui Almal oli võimalust püüda seda salmi lahti mõtestada (üritada välja mõelda, kes on saabas, kes sukk ja kes sokk), purskas Prudence naerma. See oli tähelepanuväärne, sest Prudence ei naernud kunagi. Tema naer oli suurepärane, hulljulge ja vali – üldsegi mitte niisugune, nagu võinuks oodata selliselt nukulikult olevuselt.

      „Kes sa oled?” küsis Prudence, kui oli lõpuks suutnud naermise jätta.

      „Ma olen Retta Snow, madam, ja ma olen sinu kõige värskem ja vankumatum sõber.”

      „Hea küll, Retta Snow,” ütles Prudence, „ma usun, et sa oled vankumatult hull.”

      „Seda ütlevad kõik!” kostis Retta ja kummardas uhkeldades. „Aga nii või teisiti olen ma siin!”

      Ja ta tõesti oli.

      Retta Snow’st sai varsti White Acre’is igapäevane külaline. Lapsepõlves oli Almal kord väike kass, kes oli tulnud mõisa ja võitnud endale koha umbes samasugusel moel. See kass – ilus väike erekollaste triipudega loomake – oli lihtsalt ühel päikesepaistelisel päeval White Acre’i kööki kõndinud, ennast vastu kõigi jalgu hõõrunud ja siis kolde juurde seadnud, saba ümber keha kerinud ja vaikselt nurru lööma hakanud, silmad rahulolevalt poolsuletud. Kass tundis ennast nii mõnusasti ja enesekindlalt, et mitte kellelgi polnud südant talle teatada, et ta ei kuulugi sinna – nii et õige pea ta juba kuuluski.

      Retta avalöök oli samasugune. Ta ilmus sel päeval White Acre’isse, käitus vabalt ja varsti tundus, et ta on alati seal olnud. Mitte keegi ei kutsunud Rettat kunagi, aga Retta näis olevat niisugune noor daam, kes ei vajanudki millekski kutset. Ta tuli siis, kui ise tahtis, jäi nii kauaks, kui talle meeldis, võttis, mida ihaldas, ja lahkus siis, kui selleks valmis oli.

      Retta Snow elas rabavalt ja kadestamisväärselt kontrollimatut elu. Tema ema oli seltskonnadaam, kellel kulus igal hommikul tunde tualetiga tegelemisele, kelle õhtupoolikud olid sisustatud teiste seltskonnadaamide külastamisega ja kelle õhtud olid kohutavalt hõivatud tantsimisega. Retta isa, järeleandlik ja äraolev mees, ostis lõpuks tütrele usaldusväärse veohobuse ja kaherattalise kaariku, millega tüdruk siis mööda Philadelphiat üsna oma tahtmist mööda ringi rappus. Retta veetis päevi, kiirustades kaarikus läbi maailma nagu õnnelik pillerkaaritav mesilane. Kui ta tahtis teatrisse minna, siis ta läks teatrisse. Kui ta tahtis paraadi vaadata, siis leidis ta endale paraadi. Ja kui ta tahtis terve päeva White Acre’is olla, siis oligi ta terve päeva omatahtsi seal.

      Järgmise aasta vältel leidis Alma Rettat White Acre’is kõige kummalisematest kohtadest: kord seisis ta juustukojas tõrre otsas ja ajas piimatüdrukuid naerma, etendades stseeni „Keelepeksukoolist”4, kord tilpnesid ta jalad sadamasillalt alla Schuylkilli jõe õlisesse vette ja ta tegi näo, nagu püüaks varvastega kala, kord lõikas ta parajasti pooleks oma ilusat õlasalli, et anda pool teenijatüdrukule, kes oli seda just kiitnud. („Näed, nüüd on meil mõlemal osa salli ja me oleme kaksikud!”) Mitte keegi ei teadnud, mida Rettast arvata, aga keegi ei ajanud teda ka ära. Asi polnud niipalju selles, et Retta võlus inimesi, teda oli lihtsalt võimatu eemale tõrjuda. Nii ei jäänudki muud üle kui temaga leppida.

      Rettal õnnestus koguni Beatrix Whittakeri poolehoid võita ja see oli tõesti märkimisväärne saavutus. Igati loogiline oleks olnud arvata, et Beatrix jälestab Rettat, kes kehastas kõiki Beatrixi suurimaid tüdrukuid puudutavaid hirme. Retta oli just niisugune, nagu Beatrix kasvatas Almat ja Prudence’it mitte olema – puuderdatud, mõttelage, edev väike olevus, kes rikkus poris tantsides kalleid kingi, puhkes kergesti nutma ja naerma, kes osutas avalikus kohas ebaviisakalt inimestele ja asjadele, keda ei nähtud kunagi raamatuga, kellel polnud niigi palju aru peas, et vihmaga pea kinni katta. Kuidas võis Beatrix sellist olevust omaks võtta?

      Eeldades, et see on probleem, püüdis Alma nende sõpruse alguses Rettat Beatrixi eest isegi varjata, kartes, et kui nad kokku puutuvad, juhtub midagi hullu. Aga Rettat ei olnud kerge varjata ja Beatrixi polnud lihtne tüssata. Õigupoolest ei kulunud nädalatki, kui Beatrix juba Almalt ühel hommikul söögilauas nõudis: „Kes on see päikesevarjuga laps, kes viimasel ajal muudkui minu valdustes ringi tormab? Ja miks ma teda alati koos sinuga näen?”

      Vastu tahtmist pidi Alma Rettat emale tutvustama.

      „Tere, proua Whittaker,” oli Retta üsnagi sobivalt alustanud, unustamata isegi kniksu teha, kuigi see oli ehk pisut liiga teatraalne.

      „Kuidas läheb, laps?” oli Beatrix vastanud.

      Beatrix ei oodanud sellele küsimusele ausat vastust, aga Retta võttis pärimist tõsiselt ja pidas pisut aru, enne kui vastas. „Nojah, proua Whittaker, ma ütlen teile. Mul ei lähe üldsegi hästi. Meil oli täna hommikul kodus kohutav tragöödia.”

      Alma jälgis toimuvat ärevalt, saamata sekkuda. Tal polnud aimugi, kuhu Retta oma jutuga tüürib. Retta oli terve päeva White Acre’is olnud, rõõmus nagu ikka, ja Alma kuulis esimest korda kohutavast tragöödiast Snow’de kodus. Ta palus mõttes, et Retta vait jääks, aga tüdruk lasi edasi, otsekui oleks Beatrix peale käinud, et ta jätkaks.

      „Hommikul tabas mind äge närvivapustus. Üks meie teenija – kui täpne olla, siis minu väike inglannast teenijatüdruk – oli hommikusöögi ajal pisarais ja pärast sööki läksin ma tema tuppa, et kurvastuse põhjust

4

Richard Brinsley Sheridani näidend The School for Scandal.