Jumalik puudutus. Elizabeth Gilbert

ja puhta kivipõrandaga ning vaatega ema laitmatule kreekapärasele aiale. Tuba lõhnas heinte, tolmu ja hobuste järele ning oli meeldivalt täis kuhjatud raamatuid, sõelasid, taldrikuid, potte, taimenäidised, kirju, purke ja vanu maiustustetoose. Ema oli Almale üheksateistkümnendaks sünnipäevaks kinkinud camera lucida, mis võimaldas suurendada ja jäljendada taimenäidiseid, et saaks võimalikult täpseid teadusjoonistusi teha. Almal oli nüüd ka kena kogu Itaalia prismasid, nii et ta tundis ennast nagu Newton. Tal oli hea tugev laud ja lai lihtne laboripink eksperimentide korraldamiseks. Istmeteks kasutas Alma mitte niivõrd tavalisi toole kui vanu tünne, sest tema meelest oli seelikuga tünnide vahel lihtsam liikuda. Almal oli kaks suurepärast Saksa mikroskoopi, mida ta oli meistertikkija vilunud liigutustega kasutama õppinud – nagu ka George Hawkes oli tähele pannud! Esialgu olid talved kabinetis olnud ebameeldivad (nii külmad, et tint ei voolanud), kuid Alma seadis endale sisse väikese metallkamina ning toppis isiklikult kuiva samblaga kinni kõik praod seintes, nii et lõpuks oli tema kabinet aasta ringi nii mõnus ja armas pelgupaik, kui võis vähegi tahta.

      Seal tõllahoones pani Alma kokku herbaariumi, arendas oma arusaamist süstemaatikast ja võttis ette aina üksikasjalikumaid katseid. Ta luges Philip Milleri „Aedniku sõnastikku” nii palju kordi, et raamat muutus vana kapsa sarnaseks. Ta uuris uusimatest meditsiiniajakirjadest sõrmkübara kasulikku mõju vesitõve all kannatajatele ja kopaiiva kasutamist suguhaiguste ravis. Ta töötas botaaniliste jooniste parandamise kallal – need polnud kunagi just täpselt ilusad, kuid alati ilusasti täpsed. Alma töötas väsimatu usinusega, tema sõrmed lendlesid õnnelikult märkmike kohal ja huuled liikusid otsekui palves.

      Kui ülejäänud White Acre’i elu voolas oma tavapärastes tegevustes, siis kaks kohta – köitmiskamber ja tõllahoone – said Almale privaatsuse ja ilmutuslikkuse paikadeks. Üks koht oli kehale, teine vaimule. Üks tuba oli kitsuke ja akendeta, teine õhurikas ja rõõmsalt valgustatud. Üks lõhnas vana liimi, teine värske heina järele. Üks tõi esile salajased mõtted, teine mõtted, mida võis teistele rääkida ja trükis avaldada. Need kaks ruumi asusid eri hoonetes, mille vahele jäid muruväljakud ja aiad, millest viis läbi kruusatee. Mitte keegi poleks osanud näha nende seost.

      Kuid mõlemad ruumid kuulusid Alma Whittakerile ja mõlemas ruumis muutus ta tõeliselt elusaks.

      ÜHEKSAS PEATÜKK

      Ühel 1819. aasta sügispäeval istus Alma tõllahoones kirjutuslaua taga ja luges Jean-Baptiste Lamarcki selgrootute süstemaatika neljandat köidet, kui ta nägi, et keegi läheb läbi tema ema kreekapärase aia.

      Alma oli harjunud, et White Acre’i töölised liiguvad ülesandeid täites ringi, tavaliselt nokkis kusagil mõisamaadel ka mõni nurmkana või paabulind, aga see olend polnud ei töötaja ega lind. See oli väike heas vormis tumedapäine umbes kaheksateistkümnene tütarlaps, seljas kõige meeldivam roosa jalutuskostüüm. Aias kõndides hõljutas ta hooletult rohelise äärega tutilist päevavarju. Päris kindlasti polnud küll aru saada, aga tundus, et ta räägib endaga. Alma pani härra Lamarcki käest ja vaatas tüdrukut. Võõral polnud kuhugi kiiret, viimaks leidis ta pingi, kuhu istuda ja siis – äärmiselt imelik – heitis sellele täies pikkuses selili. Alma muudkui vaatas ja ootas, et tüdruk liigutaks, aga näis, et ta on magama jäänud.

      See kõik oli väga kummaline. Sel nädalal oli White Acre’is külalisi (Yale’ist lihasööjate taimede asjatundja ja tüütu õpetlane, kes oli kirjutanud põhjaliku uurimuse kasvuhoonete ventilatsioonist), kuid kummalgi neist polnud tütart kaasas. Päris kindlasti polnud see tüdruk ühegi mõisatöölise sugulane. Aednik poleks saanud tütrele nii peent päevavarju osta ja töölise tütar poleks saanud nii muretult läbi Beatrix Whittakeri auhinnatud kreeka aia jalutada.

      Uudishimulikult jättis Alma töö ja läks välja. Ta lähenes tüdrukule ettevaatlikult, tahtmata teda üles ehmatada, aga lähemalt uurides nägi Alma, et tüdruk ei magagi – lihtsalt vahib üles taevasse, pea läikivate mustade lokkide pahmakal.

      „Tere,” ütles Alma alla tüdruku poole vaadates.

      „Oi, tere!” vastas tüdruk, Alma tulekust üldsegi ärevusse sattumata. „Ma just tänasin õnne, et selle pingi leidsin.”

      Tüdruk vupsas istuli, naeratas säravalt ja patsutas pinki enda kõrval, kutsudes Almat istet võtma. Alma istus kuulekalt, uurides end paigale sättides naabrit. Tüdruk nägi kindlasti veider välja. Kaugelt oli ta nägusam tundunud. Tõsi, tal oli hea figuur, suurepärased juuksed ja veetlevad põselohud, aga lähedalt hakkas silma, et nägu oli pisut liiga lame ja ümmargune – nagu alustass – ning rohelised silmad liiga suured ja väljakutsuvad. Tüdruk pilgutas pidevalt. Kõike kokku võttes nägi ta välja liiga noor, mitte eriti terane ja õige pisut pöörane.

      Tüdruk pööras oma totuvõitu väikese näo Alma poole ja küsis: „Kuule, kas sina ka kuulsid, kuidas eile öösel kellad helisesid?”

      Alma mõtles järele. Õigupoolest oli ta tõesti kellahelinat kuulnud. Fairmont Hillis oli olnud tulekahju ja üle linna oli löödud häirekella.

      „Kuulsin küll,” vastas Alma.

      Tüdruk noogutas rahulolevalt, plaksutas käsi ja hõiskas: „Ma teadsin!”

      „Sa teadsid, et ma kuulsin kellahelinat?”

      „Ma teadsin, et need kellad olid tõelised!”

      „Ma pole kindel, kas me oleme varem kohtunud,” sõnas Alma ettevaatlikult.

      „Oh, me ei olegi! Minu nimi on Retta Snow. Ma tulin siia jala!”

      „Tõesti? Kas ma tohin küsida, kustkohast?”

      Oleks peaaegu võinud arvata, et tüdruk ütleb: „Muinasjuturaamatu lehekülgedelt!”, aga ta teatas hoopis: „Sealtpoolt,” ja osutas lõunasse. Otsekohe sai Alma kõigest aru. White Acre’ist kahe miili kaugusel jõge mööda allapoole kerkis uus mõis. Selle omanik oli Marylandist pärit rikas tekstiilikaupmees. See tüdruk on siis kindlasti kaupmehe tütar.

      „Ma lootsin, et siin kandis elab minuvanune tüdruk,” teatas Retta. „Kui vana sa oled, kui ma tohin nii otse küsida?”

      „Üheksateist,” vastas Alma, kuigi tundis ennast palju vanemana, eriti selle lapsukesega võrreldes.

      „Erakordne!” Retta plaksutas taas käsi. „Mina olen kaheksateist, see pole ju üldse suur vahe, eks? Aga nüüd sa pead mulle midagi ütlema ja palun ausalt. Mida sa minu kleidist arvad?”

      „Noh…” Alma ei teadnud kleitidest midagi.

      „Nõus!” hüüatas Retta. „See pole tõesti mu parim kleit. Kui sa oleksid teisi näinud, oleksid oma arvamuses veel kindlam, sest mul on mõned lausa rabavad kleidid. Aga päris vastik see sulle ju ka ei ole?”

      „Noh…” Alma oli jälle vastusega kimpus.

      Retta säästis teda vastamast. „Sa oled minu vastu liiga lahke! Sa ei taha minu tundeid haavata! Ma pean sind juba oma sõbraks! Pealegi on sul nii ilus ja rahustav lõug. See kohe paneb inimesed sind usaldama.”

      Retta võttis Alma ümbert kinni ja toetas pea tema õlale, surudes end soojalt tema vastu. Polnud mingit põhjust, miks see oleks pidanud Almale meeldima. Kes see Retta ka polnud, oli ta igatahes täiesti naeruväärne, äärmuseni tobe ja segane. Almal oli töö pooleli ja tüdruk segas teda.

      Aga keegi polnud veel kunagi Almat oma sõbraks nimetanud.

      Keegi polnud Almalt küsinud arvamust kleidi kohta.

      Mitte keegi polnud imetlenud tema lõuga.

      Tüdrukud istusid mõnda aega pingil selles üllatavas ja soojas embuses. Siis tõmbus Retta eemale, vaatas Almale otsa ja naeratas – lapselikult, usaldavalt ja lustakalt.

      „Mis me nüüd edasi teeme?” küsis ta. „Ja mis sinu nimi on?”

      Alma hakkas naerma, tutvustas ennast ja tunnistas, et ei teagi õieti, mida teha.

      „Kas siin on veel tüdrukuid?” küsis Retta.

      „Minu õde on.”

      „Sul